Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: laupäeval, 16. aprillil 2016. 16:58

Kirjutas Autor

Klikke: 13462

Esimesest maist 2011 on otsustatud Eesti Vabariigis kaotada põllumajandusliku maa müügi piirangud. Maad võiksid nüüd piiramatult osta ja müüa OECD liikmesriikide kodanikud ja äriühingud. Seega ettevõtted ja eraisikud, kelle tegevuse eesmärk ei pruugi olla koheselt selge ning läbipaistev. Maa müük on siis nüüdsest võimalik ka Jaapani, Mehhiko ning Iisraeli kodanikele ja ettevõtetele.

Tuleb tõdeda aga, et paljud majanduslikult edukad Euroopa riigid seavad hoopis piiranguid maa müügile välismaalastele kutsenõuete või kapitali läbipaistvuse nõude osas. Eesti aga demonstreerib taas lausliberaalset suhtumist ja rahvuslikele huvidele vastava majanduspoliitika puudumist.

Võimalus maad kiirelt osta ja müüa kujutab endast eelkõige võimalust spekulatiivseks rikastumiseks olukorras, kus veel hetkel on maa turuväärtus kolm kuni viis korda väiksem Lääne-Euroopa keskmisest. Näiteks maksab põllumajandusmaa Saksamaal 3000-7000 eurot/hektar, meil ainult 1000.

Miks on see nii? Eelkõige seetõttu, et Euroopa Liidu põllumajandustoetused moodustavad ainult veerandi nn. vanades Euroopa Liidu liikmesriikides makstavast. Vene okupatsiooni aegsest ja järgsest kolhoosielu ja põllumajandusühistute surutisest ei ole olnud veel võimalust täielikult taastuda ega koguda kapitali õigusjärgsetel omanikel-talude taastajatel. Seega võib öelda, et ka Euroopa Liidu majanduspoliitika tervikuna ei toeta talude taastamist ning väljakujunenud elulaadi juurde tagasipöördumist.

Enne Teist maailmasõda oli Eestis 110 000 talu. Pooled neist olid asundustalud, mille meie isad ja vanaisad olid saanud teenete eest Vabadussõjas – võideldes oma maa ja rahva eest. Maaseadusega ning kogu riikliku õigusloomega loodi kiirelt arenev põllumajandustootmine ning maaelu. Eesti eksportis põllumajandustooteid Inglismaale, Saksamaale, Soome. Sisemajanduse kogutoodang ületas tunduvalt naabermaa Soome oma. Arenes seltside ja huviringide tegevus, koolivõrk. Hea elu maal oli võimalik nii talupidajale, sulasele kui kooliõpetajale, arstile ja apteekrilegi.

Okupatsioon katkestas taluelu järjepidevuse, küüditamised 1941. ja 1949. aastal hävitasid vaimselt ja füüsiliselt toonased maaelu edendajad-arvamusliidrid. Ettevõtjad, kooliõpetajad, talupidajad olid need, kes kandsid rahvuslikku iseolemist. Repressioonides hukkusid või said kannatada paljude pereliikmedki – naised, lapsed, vanemad.

Olime lootusrikkad, kui meil õnnestus taas olla vaba rahvas oma maal. Lootsime, et taastub taluelu, väljakujunenud rahvuslik elulaad. Kuid siiski sageli ei olnud õigusjärgsetel omanikel teed oma vanemate põliskoju – seal laiutasid sisserännanud ukrainlaste, venelaste ja teiste nn. sõbralike nõukogude rahvaste järeltulijad, vallavalitsustes otsustasid aga asju endised punapartorgid ning kolhoosiesimehed. Otsustasid sageli ja seadusevastaselt – kellele erastada ja mitte tagastada õigusjärgsete omanike vara. Parastades öeldi vaid: „Ise valisite meid!“

Kiire ning läbimõtlematu ja vastu kolmandiku rahva tahet toimunud liitumine Euroopa Liiduga jättis meie rahvuslikud huvid kaitseta – peeti tarvilikumaks suu vett täis istuda ja noogutada, sest „muidu me võib-olla ei jõudvatki sellele rongile“.

Oma rahvuskaaslaste eest rääkisid aga häälekalt Poola ning hõimumaa Ungari. Ilma nende initsiatiivita oleks võib-olla juba toona nõutud kohest maa kontrollimatut vabamüüki välismaalastele ning jäetud uued liitunud ilma põllumajandustoetustest, koheldes neid seega äärmiselt ebavõrdselt, s.t. ainult tootjana ja töötegijana, mitte kasumisaajana.

Samas olukorras oleme aga praegugi. Kestvalt kõrge tööpuudus (tänagi 9,8 %) sunnib noori otsima endale rakendust ja inimväärset elu välismaal, jättes kodud meesteta, lapsed isata ning asjad ajamata. Aga võib-olla ongi see kellegi eesmärk – kujundada olukord, kus Eesti Vabariigis ei oleks alaliselt kohal initsiatiivikaid relvakandmisealisi mehi, ettevõtlikke arvamusliidreid, kes suudaksid kaitsta oma maad tuulte pöörises nii sõna kui teoga, ka relva jõul.

Mäletame, et 2007. Ja 2008. aastal jõudsid juba meilegi võõrtöölised Ukrainast ja Bulgaariast. Seega oleks võinud demograafiline olukord varsti hakata meenutama 1980-ndatel kogetut.

Suurte võõramaalaste kogukondade teke rahvusriigis kujutab endast ohtu nii rahvusele kui tema liikmete arvamusvabadusele. Seega ei räägi meie, vaid võõrad.

Ka oma kinnisvara üle otsustades peame teadvustama, et see võib olla kaalukeeleks meie lähedaste heaolu ning terve rahvuse püsimajäämisel. Kutsun üles kõiki tegema kaalukaid ja läbimõeldud otsuseid.

Aare Pällin,

jurist

Eesti Maa- ja Majaomanike Liidu juhatuse esimees

(6. aprillil 2011 kl. 16 Tallinnas Vabaduse väljakul korraldatud üritusel peetud kõne tekst)

• Eelmine
• Järgmine