Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: laupäeval, 16. aprillil 2016. 17:10

Kirjutas Autor

Klikke: 13318

/4. juulil 2011 surnud Otto von Habsburgi mälestuseks/

„Ilmasambaks ei jää meist keegi,” ütleb üks eesti rahvatarkus. Ometi leidub inimesi, kes oma pikaealisuse, põhimõttekindluse ja usaldusväärsuse tõttu tunduvad ilmasambana. Nendega lävides, nende tegusid jälgides tekib tunne, et nad on alati olemas ja neile saab alati kindel olla. Nad kannaks oma õlgadel kui just mitte kogu maailma (nagu antiikjumalus Atlas), siis vähemalt osa sellest. Ja kannaks rõõmuga, oma koorma üle kurtmata.

Üks selliseid inimesi oli Otto von Habsburg. Eurooplane suure algustähega. Maailmakodanik selle sõna parimas tähenduses. Ja samas veendunud rahvuslane. Ennekõike ungari rahvuslane. Suurvaim, kes kandis „vana hea Euroopa”, s.t. Esimese maailmasõja eelse Euroopa parimad omadused meie aega ega vahetanud neid peenrahaks.

Eestlase mätta otsast vaadates: Otto oli üks väheseid ühenduslülisid Lurichi, Abergi, Hackenschmidti aja ning meie aja vahel. Ütlesin seda talle ka ise (ühes oma kirjas), ja ega ta vaielnudki vastu.

Tutvusesõlmijaks osutus Ungari

Kuidas ma Ottoga tutvusin? Saatuse tahtel toimus see tänu me mõlema kiindumusele Ungarisse, ungari keelde ja kultuuri.

Kavatsesin 2000. aastal koostada ja välja anda ajakirja „Horisont” Ungari-teemalise erinumbri. Kuna väljaandmiskulude täielikuks katteks ei jätkunud ajakirjal endal raha, siis asusin Eesti–Ungari Seltsi juhatuseliikmena otsima abivalmis annetajaid nii Eestist kui ka välismaalt. Ühe kirja saatsin Ottolegi. Palusin talt erinumbrile rahalist toetust või kui see pole võimalik, siis soovituskirja asjaomasele fondile või riigiasutusele. Erinevalt mitmest teisest kuulsusest, vaevus tema vastama. Ja tegi seda igati südamlikult. Kahetses küll, et ei suuda rahaliselt toetada, kuna eelarve olevat niivõrd pingeline (ta mitte just väikse sissetuleku „sõid ära” kõik need lugematud ettevõtmised, mis tal kogu aeg käsil olid), kuid soovituskirja andis meelsasti.

Hoidsin teda seejärel kursis erinumbri tekkelooga, tema omakorda andis nõu ja kirjutas oma tegemistest-toimetustest. Aegamööda jõudsime niikaugele, et kirjutasime muudestki asjadest: vahetasime mõtteid ühiskonnas toimuva ja selle võimalike tagajärgede kohta, käsitlesime eraelulisi sündmusi, jagasime olulisemaid muresid ja rõõme...

Muljetavaldav isiklik kohtumine Tartus ja intervjuu Rumeenia lehes

Silmast silma õnnestus mul Ottoga kohtuda ainult korra: 2003. aasta juuni keskel, kui ta käis Eestis oma raamatu „Karl V” eesti tõlke esitlusel ja kirjutas asjasthuvitatutele raamatusse pühendusi. Sõitsin spetsiaalselt selleks Tartusse, seisin Tartu ülikooli fuajees kannatlikult sabas, et saada raamatusse Otto pühendus, seejärel aga teha intervjuu, mis pidi minema Rumeenia suurimale ungarikeelsele päevalehele „Romaniai Magyar Szó” (olin aastail 2001-2005 selle Eesti-kirjasaatja).

Pärast pühenduse kirjutamist ajasime juttu. Jutuajamine kujunenuks märksa pikemaks, kui Otto ei pidanuks juba järgmisele kohtumisele ruttama. Leppisime siis kokku, et teeme kavandatud ajaleheusutluse elektrooniliselt: mina saadan talle internetitsi või faksiga küsimused, tema omakorda saadab samal või sarnasel viisil neile vastused.

Öeldud – tehtud! Intervjuu sai igati asjalik ja ilmus „Romániai Magyar Szó” 2003. aasta 2. juuli numbris. Toimetus jäi lõpptulemusega väga rahule, usutletav niisamuti. Muljetavaldavaim kogu selle usutluse juures oli Otto võitlejahing, kindlameelsus, millega ta oma üllaste eesmärkide poole rühkis ja mis ei lasknud tal alla anda pealtnäha juba ette kaotatud võitluses.

Kõnealuse usutluse esimesele küsimusele antud vastuses rääkis Otto sellest, kuidas tal oli omal ajal Euroopa Parlamendi poliitikakomisjoni liikmena õnnestunud saavutada kaheaastase visa töö ja kõva võitluse tulemusena ühe oma ülitähtsa ettepaneku läbiminek, kuigi „stardihetkel” oli komisjoni 50-st liikmest pooldanud seda vaid neli (!) liiget…

Pika usutluse lõpulõigus ütles Otto aga järgmist: „Palun olge optimist. Ise olen väga vana inimesena optimist juba kas või sel põhjusel, et olen oma elu jooksul märganud, kõige lootusetumateski olukordades, et kui inimene oma sihi nimel tõesti võitleb, siis saadab teda edu. Kui heidan tagasipilgu viimastele aastatele; kui tuletan meelde seda kindlat usku Jalta-piiride püsivusse; kui näen, et seegi usk õnnestus kummutada, siis võin loota ja kindel olla, et kui tahame, siis jõuame sihile.”

Muljetavaldavaimaks nimetasin Otto seda hoiakut just äratundmisrõõmu tõttu. Põhja-Tallinnas, „Kopli liinidel” sündinu ja kasvanuna omandasin ka ise nii tugeva karastuse, et see välistas/välistab juba eos igasuguse murdumise, käegalöömise, allaandmise. Kirjutasin sellest avameelselt Ottolegi. (Oli ju temagi omal ajal, pärast kogu nende pere Madeirale pagendusse, üsna vaestesse tingimustesse saatmist küllaga vett ja vilet näinud, kuid raskustele vaatamata murdumatuks võitlejaks jäänud.) Pärast seda muutus me suhtlus veelgi südamlikumaks.

Mis kirjasõpru veel ühendas?

Me kirjasõpruse üheks nurgakiviks oli vastastikune austus. Kirjutasin Ottole juba päris me kirjavahetuse algusaegadel: pean tast lugu mitte sellepärast, et ta on kõrgest soost ja kuulus (sest oma kuulsat suguvõsa häbistavaid, allakäinud „siniverelisi” leidub Euroopas ja maailmas karjakaupa, arenguhälbega kuulsusi niisamuti), vaid sellepärast, et ta tugeva tahtejõu ja visa töö abil arendas endal välja vaimuanded ning tegi endast sel moel sõna parimas mõttes väljapaistva isiksuse. Teisisõnu: vormis endast tõelise juhi, mitte aga ei saanud oma juhiameteid kingituse või almusena. Otto teadis juba väga varakult, kui suurt vastutust kätkeb endas ütlus „seisus kohustab!”.

Otto oskas siirast, põhjendatud kiitust hinnata, kuna meelitajatest ja silmakirjatsejatest oli tal juba ammu villand.

Ottole omakorda meeldis see, et oskan päris mitut keelt, sealhulgas tema (ja ka minu) lemmikpiirkonnas – Kesk-Euroopas räägitavaid keeli: aktiivselt ungari, poolpassiivselt tšehhi, slovaki ja saksa ning passiivselt poola keelt. (Ja olen ses vallas iselaadseks kultuurivahendajaks.) Otto sünnimaal, Esimese maailmasõja eelses ja aegses Austria-Ungari keisririigis ma seega naljalt hätta ei jäänuks, kui sattunuksin ajamasina abil sinna rändama.

Me kirjavahetus käis ungari keeles. Väljaarvatud paar-kolm sellist juhtumit, kui Otto ungari sekretär oli kas haige või ära ning Otto oli sunnitud kirja dikteerima ungari keelt mitteoskavale sekretärile. Siis saabusid ta kirjad mulle inglise või saksa keeles. Kuid keelebarjääri ei tekkinud muidugimõista ka sel juhul.

„Iginoor mees” ja ta ootamatu lahkumine

Veel üheks me ühisjooneks oli aktiivne eluhoiak, suur huvidering ja tõsine püüd maailma kõige mitmekesisemal moel paremaks muuta. Lühidalt öeldes: suutmatus igavleda.

„Mul on iga minut planeeritud. Kuid see ei takista mul elust suurt rõõmu tunda! Olen tõeliselt õnnelik inimene! Rõõmustan iga uue päeva üle! Alati on mul käsil midagi ilusat, ootamisväärset, huvitavat. Mul pole iialgi igav! Mu elu on nii ilus, et ilusamat ei oskagi tahta. Tunnen elust väga suurt rõõmu!” ütles Otto kord ühes paarikümne aasta eest tema kohta kirjutatud ungarikeelses raamatus.

Ottoga suheldes oligi tunda, et vanahärra kestas elab tegelikult nooruki, vahest lausa poisikesegi hing, kellele kõik on uus ja huvitav ja kes lausa pulbitseb tegutsemislustist. Ning kes teeb kogu aeg uusi plaane. Ja viib neid ka ellu. „Iginoor mees”, kui laenata ta iseloomustamiseks-määratlemiseks pealkiri ungari luuleklassik Sándor Petőfi ühelt luulekogult.  (Luulekogu „Iginoor mees” ilmus Ellen Niidu tõlgituna eesti keeles 1973. aastal.)

Nooruslik elurõõm hoidis Ottot väliseltki nooremana kui ta tegelik vanus eeldanuks. Mäletan oma üllatust, kui temaga 2003. aastal kohtudes avastasin, et 90-aastase tudi asemel seisis mu ees krapsakas vanahärra, kes nägi välja oma tegelikust vanusest vähemalt 15 aastat noorem.

See tekitaski petliku tunde, et meil on suhtlemiseks aega veel küllaga ja et meil on vähemalt 15-aastane ajavaru. Esmaspäeval, 4. juulil 2011 ilmnes selle tunde petlikkus aga lõplikult…

Siis selgus lõplikult seegi, et Otto ei saa tulla järgmisele raamatuesitlusele Eestisse. Selle, suurvene mõttelaadist pajatava raamatu omale, mille ma tänavu juuni alguseks ungari keelest eestindasin ja mis pidanuks ilmuma millalgi sügisel. (Loodetavasti ilmubki.) Sama raamatu algkeelse variandi esitlusel Budapestis oli Otto kohal olnud ning teost ja selle autorit (kes on, muide, poolenisti eestlane) südamest kiitnud. Autoril ja mul oli kavas ta kutsuda Tallinna-esitluselegi. Ja vaevalt ta tulemata jätnuks, kui tervis vähegi lubanuks tulla. Läks aga teisiti…

Luban, et hoian Ottoga peetud kirjavahetuse alles ja – kui saatus selleks edaspidi soodsa võimaluse pakub – , siis annan ka raamatuna välja. Siis saavad teisedki teada, mida õpetlikku kirjutas „põhjamaisele kesk-eurooplasele” end elu lõpuni ungarlaseks pidanud suurvaim, kes suutis samaaegselt olla ka Eurooplane suure algustähega.

Puhka rahus, Otto! Sind pole küll enam meie hulgas, kuid eeskuju, mille kogu oma eluga andsid, innustab veel paljusid, kuni püsib euroopa tsivilisatsioon ja valge inimene!   

Tõnu Kalvet

• Eelmine
• Järgmine