Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: laupäeval, 16. aprillil 2016. 17:35

Kirjutas Autor

Klikke: 12649

TÕELISELT iseseisvaks riigiks saamine läks Liibüale väga kalliks maksma.

Euroopa viie jõukama riigi hulka jõudmine oleks Eestile üliohtlik. Samuti oma välisvõla äramaksmine ning igas mõttes iseseisvaks muutumine. Seda sellepärast, et „me lääne sõbrad” asuks meid siis kohe sopaga üle kallama ja tungiks meile viimaks kambakesi kallale.

Sellise järelduse lubab teha Liibüaga toimunu. Aafrika jõukaimaks tõusnud riigile tungisid 2011. aasta hilistalvel-varakevadel kallale just need riigid, keda Liibüas selle hetkeni „me lääne sõpradeks” peeti.

Ent vaadakem asja järjekorras. Esmalt Eesti ja eestlase mätta otsast.

Kas Liibüa on teinud Eestile midagi halba?

Kedagi taunida, hurjutada või rünnata on mõtet eeskätt ikkagi siis, kui see keegi on teinud taunijale/hurjutajale/ründajale varemalt midagi halba. Mida halba on siis Liibüa meile teinud?

Siinkirjutajale ei meenu küll ainsatki juhtumit, kus Liibüa oleks eestlaste ja/või Eesti suhtes vaenulikkust ilmutanud. Tõsi küll, südamesõprust pole mõlema riigi vahel samuti olnud, kuid päris kõiki maailma riike ei saagi ju sõpruskonda haarata. Eriti veel siis mitte, kui pole aega ega muid vahendeid, mida neile pühendada.

Täiesti arutu oleks aga muuta rahumeelne tuttav hoolimatu, läbimõtlematu käitumise abil oma vaenlaseks. Eriti veel siis, kui see tuttav on oma tegutsemisega sulle head teinud.

Liibüa heateod Eestile(gi)

Liibüa on eurooplastele – sealhulgas eestlastelegi – teinud vähemalt kaks heategu:

1) püüdnud kinni ja pannud okastraataia taha, vee ja leiva peale need „karvased ja sulelised”, kes Liibüa kaudu ebaseaduslikult Euroopasse tahtsid trügida;

2) muutunud nii majanduslikult kui igas muuski mõttes tugevaks, tõeliselt iseseisvaks riigiks – selliseks, kes ei palu „arenenud läänemaailmalt”, käsi pikal, almust ega ole seetõttu lääneriikidele koormaks.

Kolmandaks heateoks võiks pidada loobumist massihävitusrelva, eriti just tuumarelva loomisest-hankimisest. Eurooplastel pole tarvis karta, et Liibüa juhtkonna meelemuutuse korral tabaks „Euroopa pehmet kõhualust” (tuuma)raketisadu.

Illegaalsed Euroopasse trügijad „võeti rajalt maha”

Liibüa oli pikka aega peamine läbirännumaa: lõviosa Euroopasse ebaseaduslikult siseneda tahtjatest liikus oma unistuste „pudrumägede- ja piimajõgedemaale” just Liibüa kaudu. Seda hetkeni, mil selle rände peamised kahjukannatajad – Lõuna-Euroopa riigid – Liibüaga koostööleppe sõlmisid.

Pilt muutus vaat et päevapealt. Inimkaubandus sai surmahoobi. Riiki sisenenud „edasirännuhimulised” võeti kinni ja paigutati põgenikelaagritesse. Riigist mingil moel Euroopasse (peamiselt Itaaliasse ja Maltale) pääsenud illegaalid võeti asjaomaste riikide piirivalvelt vastu ja paigutati „hoiule” samadesse laagritesse. Liibüa ja Itaalia piirivalve korraldas Vahemerel ühispatrulle.

Euroopa Liidu esindaja Liibüas, Adrianus Koetsenruijter teatas 2010. aasta keskel BBC-le rahulolevalt, et tänu Liibüa tegutsemisele oli Itaalia ja Malta rannikule jõudnud illegaalide hulk kahanenud „peaaegu nullini”.

Tingimused põgenikelaagrites olid lausa nii spartalikud, et rahvusvahelised inimõiguste kaitse organisatsioonid süüdistasid Liibüat koguni inimõiguste rikkumises. Liibüa võimud sellest kisast aga ei hoolinud, sest teadsid oma kogemusest: muul moel pole võimalik „marjamaale pürgijate” tulva peatada. Pealegi toetas Liibüa võimude rändepoliitikat juba ka Euroopa Liidu juhtkond.

2010. aasta oktoobris jõudsid Euroopa Liit ja Liibüa kokkuleppele, et tõhusa illegaalitõrje eest maksab EL Liibüale viis miljardit eurot ning lisab sellele veel 50 miljoni euro väärtuses vastavaid tehnilisi seadmeid. Kokkuleppe olulisuse rõhutamiseks sõlmiti see Edela-Liibüa kõrbes asuvas Kufra külas, kus paikneb ebaseaduslike aafrika sisserändajate kinnipidamislaager.

Maailma vaeseimast riigiks Aafrika rikkaimaks riigiks

Aafrika riike peetakse vaesteks, pidevateks hädasolijateks, kes rikkalt läänemaailmalt muudkui raha nuruvad ega suudakski ilma selleta toime tulla.

Liibüa on selle täielik vastand. Sisemajanduse aastane kogutoodang iga liibüalase kohta oli 2010. aastal u. 6000 USA dollarit – Aafrika kõrgeim. Inimarengu indeksi poolest (see iseloomustab elanikkonna elatustaset kõige paremini) oli Liibüa mullu maailmas 53. ja Aafrikas 1. kohal. Paremuselt järgmine Aafrika riik ses arvestuses oli Tuneesia (81. koht).

„Noored liibüalased käivad hästi riides, on heas toitumuses ja hästi haritud. Liibüalase keskmine sissetulek on praegu suurem kui britil. Rikaste ja vaeste sissetulekute vahe /-/ on väiksem kui enamuses riikidest. Liibüa rikkus jaotub ta ühiskonna liikmete vahel õiglaselt. Igale liibüalasele on tagatud tasuta ja tihtilugu kõrgetasemeline haridus, arstiabi ja tervishoid. Uued koolid ja haiglad on iga rahvusvahelise mõõdupuu järgi muljetavaldavad. Kõigil liibüalastel on oma maja või korter, auto, enamikul neist on televiisor, videomagnetofon ja telefon. Võrreldes enamusega Kolmanda Maailma riikide kodanikest ja paljudega Esimese Maailma omadest, elavad liibüalased tõepoolest hästi,” kirjutasid briti ajakirjanikud David Blundy ja Andrew Lycett oma teoses „Kaddafi ning Liibüa revolutsioon”.

Kogu riigis käib (õigemini: kuni praeguse sõjani käis) ulatuslik ehitustöö. Korteriüüri liibüalastel maksta ei tule.

2006. aastal otsustas Liibüa valitsus kinkida igale koolilapsele (neid oli toona riigis aga 1,2 miljonit!) sülearvuti. Ettevõtmise kogumaksumus oli u. 250 miljonit USD.

Keskmine eluiga Liibüas on 77,5 aastat, s.h. meestel 75,2 ja naistel 79,9 aastat (2010. aasta andmed). Maailmas on see vastavalt 36., 30. ja 43. näitaja.

NB! Muammar Kaddafi võimuletuleku järgsel aastal, 1970-ndal, oli liibüalase keskmine eluiga 51,9 aastat (maailma riikide seas 116. koht), s.h. meestel 50,4 (116.) ja naistel 53,4 aastat (117.).

Võrdluseks: Eesti elaniku keskmine eluiga oli 1970. aastal 70 (maailmas 28.!), s.h. meestel 65,7 (41.) ja naistel 74,4 aastat (maailmas 18.!). Seevastu 2010. aastal oli Eestis keskmine eluiga 73,1 (maailmas 86.), s.h. meestel 67,7 (110.!) ja naistel 78,8 aastat (53.).

Seda loetelu võiks jätkata veel väga pikalt. Ent piisab sellestki. Ja kes mäletab veel, et 1951. aastal oli Liibüa olnud 1951. ametlikult maailma vaeseim riik?!...

Tõelise hoo sai Liibüa areng sisse 1969. aastal, pärast kolonel Muammar Kaddafi võimuletulekut.

Vabanes välispankurite lõa otsast

Kaddafi üheks suuremaks „patuks” võib pidada Liibüa vabastamist võlaorjusest. Nimelt saavutas Kaddafi 2008. aasta aprillis Venemaa valitsusega kokkuleppe, et tühistatakse Liibüa viimane mainimisväärne välisvõlg – 4,5 miljardit dollarit, mis oli pärit veel Venemaa õigusliku eelkäija, Nõukogude Liidu ajast. Vastutasuks kohustus Liibüa ostma Venemaalt u. kahe miljardi dollari eest relvi ja sõjatehnikat.

Tänu sellele ei saanud intressipõhisel pangandusel rajanev, „arenenud läänemaailm” Liibüale enam survet avaldada. Võlaorjusest vabanedes muutus Liibüa tõeliselt iseseisvaks. Enamgi veel, kuna suur hulk Euroopasse minevat naftat oli pärit Liibüast, siis sattus hoopis Euroopa ise Liibüa lõa otsa.

Seepärast oligi tarvis Liibüa juhtkond „korrale kutsuda”.

Sajad tuhanded aafriklased teel Liibüast Euroopasse

Lääneriikide kallaletung Liibüale lõpetas senise tõhusa rändetõkestuspoliitika. Paljud põgenikelaagrite asukad pääsesid okastraadi tagant valla ja võtsid kohe suuna Euroopale. Suur osa Liibüa sõja ajal Lõuna-Itaalias ja Maltal maabunud ebaseaduslikest sisserändajatest oligi pärit neist laagritest.

„ÜRO andmetel on lahingute puhkemisest alates lahkunud Liibüast enam kui 650 000 inimest, kuid enamus neist pole Liibüa kodanikud,” kirjutas 26. juunil 2011 Ungari riiklik uudisteagentuur MTI. Vahepeal on see arv kindlasti veelgi suurenenud.

Kui kallaletungijad saavutavad oma tahtmise ja Liibüas pannakse pukki välismaa näpunäidetel tegutsev nukuvalitsus, siis muutub Liibüa taas „tüüpiliseks Aafrika riigiks” – selliseks, kes ei tule ise toime ja on läänemaailmale (ka Eestile!) koormaks. Euroopa asub sinna „musta auku” oma maksumaksjate raha summima, meie aga peame tegelema „multikultuurse rikastamise” käigus EL-i imbuvate, õigemini: tulvavate illegaalide „õiglasema jaotamisega EL-i liikmesriikide vahel”, kuna Itaaliale, Maltale jt. EL-i lõunapoolsetele liikmesriikidele käib selle inimtulvaga toimetulek lihtsalt üle jõu.

„Tänusõnad” selle „õnneliku elumuudatuse” eest soovitan edastada lääne sõjaõhutajatele ja nende siinsetele pooldajatele. Ent asjal on ka hea külg: nüüd me juba teame, mis meid ees ootab, kui tõepoolest Euroopa viie rikkama riigi hulka peaksime jõudma...

Tõnu Kalvet

Rahvuslaste Tallinna Klubi häälekandjaks oleva ajalehe "Rahvuslik Teataja" avanumbris (juuli-august 2011) ilmunud samateemalise kirjutise algne, täispikk variant.

• Eelmine
• Järgmine