Kas poliitilises talveunes eestlane avas ühe silma?
- Lisainfo
- Kategooria: Arvamusartiklid
- Avaldatud: laupäeval, 16 aprillil 2016 18:04
- Kirjutas Autor
- Klikke: 13974
„Häid mehi, kes ei huvitu poliitikast, karistatakse sellega, et neid hakkavad valitsema neist halvemad mehed.“ See vanaaja mõttetark Aristotelese tähelepanek kehtib täiel määral tänapäeva Eesti ühiskonnagi puhul.
Lõviosa eestlastest loobus poliitikaga tegelemisest 1990. aastate keskpaiku, sest arvas, et „riik on juba taastatud“ ja „las riigijuhtimisega tegelevad nüüd selle ala asjatundjad“. Paljud keskendusid oma majandusseisu parandamisele, rabades tihtilugu lausa mitmel töökohal. Usuti tõsimeeli, et kui igaüks – ka poliitik! – teeb oma tööd kohuse- ja asjatundlikult, siis läheb elu tasapisi, kuid vääramatult paremaks.
See usk osutus aga eluvõõraks. Selgus hoopis, et riiki juhtima kutsutud ja seatud on – lõviosal juhtudest – asjatundmatud ja teevad oma tegevuse(tuse)ga riigile ja selle nimirahvusele hoopis kahju. Või siis on küll asjatundlikud, kuid see-eest ebakõlbelised, ning seetõttu eelmistest veelgi suuremad kahjurid.
Suitsukatte, udujuttude varjus andsid „asjatundjad“ ränga hoobi omamaisele tööstusele, põllumajandusele. Eestile valiti maailma kalleim tervishoiusüsteem, mõjukam osa ajakirjandusest müüdi maha väliskapitalile (kes siinset inforuumi sellest ajast peale omatahtsi mõjutab ja suunab). Must valetati valgeks, võeti Eestile arvukalt totraid kohustusi „me välismaiste sõprade“ ees...
Tavaeestlane küll märkas seda (iga aastaga üha paremini), kuid keeldus kuni viimase hetkeni selle vastu midagi ette võtmast. Kes pages tegelikkuse eest töhe, kes pereringi, kes hobidesse... Kuni viimaks selgus, et Eestis polegi enam kuhugi põgeneda. Seejärel põgeneti välismaale. Põgeneti. Vastu ei hakatud. Neid, kes hakkas, tembeldati veidrikeks, äärmuslasteks ja kibestunuteks.
Jaanalinnupoliitika aga eestlasi ei päästnud. „Kutsutute ja seatute“ korraldusel või vähemalt heakskiidul suleti postkontoreid ja päästekompaniisid, koondati või vallandati hulgaliselt töötajaid. Seda kõike pideva hinnatõusu tingimustes.
Liigutama hakati end alles siis, kui nälg majas, kütte- ja muud arved aga üha raskeminitasutavad. Siis, kui ülikalli tervishoiusüsteemi tõttu end enam ravida ei saanud. Ja ka siis leidus veel küllaga neid, kes isegi poolpalja ning -näljasena andsid valimistel järjekindlalt oma hääle poliitkartellile – mõnele riigikoguparteidest. S.t. samale seltskonnale, kelle tegevu(setu)s riigi ränka kriisi oli viinud.
Õpetajate ja seejärel arstide streik olid esimesed märgid selle kohta, et poliitikakaugegi eestlane on ärkamas. Kampaania „Aitab valedest poliitikas“ käigus oma meelsust, rahulolematust avalikult ilmutada julgejate märkimisväärne arv kinnitas seda veelgi.
Näiteks tänavu 17. novembril Tallinnas korraldatud üritus – marss Toompealt Tammsaare parki ja kõnekoosolek ses pargis – tekitas tunde, nagu oleksime tagasi 1988. aasta 1. pooles. Oli tunda, et inimesed on hirmust (peaaegu) vabad ja kohaletulnud mõttekaaslaste suure hulga nägemine lisas kõhklejailegi eneseusku ja tegutsemisjulgust. Veenduti: näe, ma polegi oma mõtetega üksi!
Kui hirmust- ja mugavusestvabanenute arv ületab kriitilise piiri, siis on eestlastel väga hea võimalus riik seniselt, hukukursilt kõrvale pöörata. Tuleb vaid vältida „laulva revolutsiooni“ ajal ja järel tehtud vigu. Ning pidada meeles, et kriisitõugatud, rahulolematuid rahvusi on Euroopas(ki) hulgaliselt. Nendega koostöös on sihte saavutada märksa kergem.
„Laulev revolutsioon“ oli küll teatavasti Nõukogude Liidu eriteenistuse salaoperatsioon, kuid eestlaste toonane suur tegutsemistahe ja hiilgav algatusvõime olid sellegipoolest ehtsad. Vägagi ehtsad. Kui need äratada ka nüüd, siis pole vastastel enam pikka pidu.
Poliitikakauge (tava)eestlase üks silm tundub olevat juba lahti. Millal avaneb teine?...
Tõnu Kalvet
Kirjutis ilmus algselt Rahvuslaste Tallinna Klubi häälekandja - ajalehe "Rahvuslik Teataja" - 13. numbri (oktoober - november 2012) esiküljel.