Ulatagem vikerkaareveiderdajatele abikäsi!
- Lisainfo
- Kategooria: Arvamusartiklid
- Avaldatud: pühapäeval, 07 juunil 2026 16:59
- Kirjutas Tõnu Kalvet
- Klikke: 0
Kas mäletate, mis tunne on, kui ostad pileti, oma koha juurde jõudes aga avastad, et seal asub juba keegi teine, kuna samale kohale on müüdud kaks piletit?
Mina küll mäletan. Paganama ebameeldiv tunne on. Mõlemad kohaomanikud tunnevad end lollitatuna. Kui on haritud, siis kiruvad ühiselt seda suli, kes müüb ühele kohale kaks piletit (ja pistab „enamlaekunud summa” muidugi oma tasku). Kui on harimatud (või on harimatu vähemalt üks osapool), siis võivad minna sõimlema, kas või kakluseni välja.
Piletimüügi-sulide ohvrite kimbatust või tüli pole meeldiv jälgida ka kõrvalt. Ohvrid pole ju süüdi, et olid tõsimeeli uskunud: igaüks töötab kohusetundlikult ja asjatundlikult. Ka piletimüüja(d).
See ebameeldiv tunne tekkis mul ka 2026. aasta juunikuu avanädalal, kui avastasin, et Tallinna linnavõim „oli müünud kaks või enamgi piletit ühele kohale”: oli lubanud Tallinna vanalinnapäevade toimumisajal ja toimumispiirkonnas läbi viia sündmuse, mis sinna kohe kuidagi ei sobinud. Nimelt vikerkaareveiderdajate rongkäigu. Sellesama, mis kulges läbi Tallinna vanalinna 6. juunil.
Miks kasutati ära abituid?!
Esmapilgul tundus, et see rongkäik ikkagi võinuks sobida vanalinnapäevade kavva. Sest rongkäiguliste riietus oli nagu veiderdajatel või karnevalilistel. Mõlemad sobivad hansalinna ajaloolisse õhustikku ju oivaliselt. Tõstavad kõrvaltvaatajatel tuju, muudavad päeva helgemaks. Aga kui jälgida kõnealuste rongkäiguliste juttu ja plakatitel olevaid kirju, siis tekib mulje, et tegu on hoopis vaimse puudega isikute rongkäiguga. (Suunav küsimus: kas loosung „Kaks sugu=kehv kujutlusvõime” on täiearuline?) Ja vaat nende üle naerda pole enam ilus. Haigeid tuleb ju aidata, mitte aga mõnitada.
Tallinna praeguses linnavalitsuses töötab sotsiaalvaldkonna abilinnapeana inimene, kes tunneb seda valdkonda väga hästi – Riina Solman. Ta on ulatanud abivajajatele abikäe korduvalt. Tegi seda juba ammu enne seda kui sai poliitikuks. Sestap tunneb vist küll kõigi abivajajaliikide muresid ja vajadusi läbi ja lõhki. Sealhulgas ka vaimse puudega inimeste omi.
On ülimalt üllatav, et kõnealust vaimse puudega inimeste rongkäiku Tallinna vanalinna lubades jäeti see kooskõlastamata abilinnapea Solmaniga. Igaüks, kes teda tunneb, see teab, et tema puhul on tegu lahkesüdamelise, tõeliselt kuldse inimesega. Vaimse puudega inimeste muresid ja eripära tundes öelnuks ta ühele kohale kaht piletit müüa tahtvatele linnaametnikele kindlasti, et abitus seisundis olijaid petta ja mõnitada on alatu, ja et sellise rongkäigu korraldamiseks tuleb leida teine aeg ja teine koht.
Sellistele piletimüügi-sulidele on R. Solmanil koguni eraldi mõiste: homomaffia. Väga täpne mõiste. Annab vaimse puudega inimeste ärakasutajate tegeliku kõlbelise palge edasi väga ilmekalt.
Homomaffia-vastases võitluses paraku ei kehti ütlus „Ka üks on lahinguväljal sõdur”. Kas R. Solman oli linnavõimu esindajate hulgas ainuke homomaffia-vastane sõdur, või leidus neid teisigi, on ebaselge. Küll aga on selge üks asi: homomaffia surus talle/neile seekord oma tahte peale.
Vikerkaareveiderdajate rongkäik toimus. Väga vales kohas ja väga valel ajal, kuid toimus. Seega ta toimumist takistada me enam ei saa.
Mida saame siis teha? Kas üldse midagi?
Jah, saame küll. Nimelt teha juba praegu kõik vajalikud ettevalmistused selleks puhuks, kui vaimse puudega inimesed peaks tahtma taas riietuda veiderdajarõivastesse või karnevalirõivastesse ning rongkäigus marssida.
Neile tuleb leida sobiv aeg ja sobiv koht.
Lahendus: rongkäik jäägu Tallinna kesklinna, kuid...
„Kus viga näed laita, seal tule ja aita!,” ütleb eesti rahvatarkus. Pakungi alljärgnevalt ise välja ühe lahenduse, mis peaks sobima küll kõigile. (Peale homomaffia muidugi.)
Parim toimumiskoht sellisele rongkäigule oleks Aegna saar. Tegu on saarega, mis halduslikult kuulub Tallinna kesklinna alla. Asjaolu, et saar paikneb kaldast kümnekonna kilomeetri kaugusel, ei loe vähimatki. Kui näiteks sellise rongkäigu korraldajatel on kindel soov, et rongkäik toimuks just Tallinna kesklinnas, siis Aegna saar toimumispaigana vastab sellele soovile täiel määral. Juriidiliselt oleks seega siis kõik korras.
(Abilinnapea Solmani heakskiit sellele mõttele peaks olema juba ette kindel, kuna kandideeris ta ju viimatistel KOV valimistel Tallinna volikokku just... kesklinna valimisringkonnas!)
Tallinna ja Aegna vahel liikuvate laevade, purjekate, paatide ja muude veesõidukitega saaks vikerkaareveiderdajate rongkäigu osavõtjad toimetada siis kenasti saarele. Seal saaks nad marssida siis ringi nii palju kui hing ihaldab. Samuti saaks nad seal lehvitada oma loosungeid kogu südamest, tarvitsemata peljata, et loosungitele kirjutatu tekitaks pealtvaatajatel kange kiusatuse irvitada või sülitada.
Kirsiks tordil oleks siis vikerkaareveiderdajatele varutud üllatus Aegnal – kohtumine ühe teise vähemuse esindajatega. Nimelt... huntidega!
Põhjus on väga lihtne: Euroopa Liit kaitseb vähemusi ja kergestihaavatavaid. Hundid on aga muutunud kogu Euroopas (eriti selle lääneosas) nii haruldaseks ja ohustatud liigiks, et Euroopa Liit võttis nad oma kindla kaitse alla. Nad moodustavad vähemuse nii Eestis kui mujalgi Euroopas. (Eks katsugu keegi mulle tõestada, et hunte on Eestis rohkem kui inimesi!)
Tagakiusatud vähemustel on aga teatavasti täielik õigus omavahel suhelda, kogemusi vahetada. Ja vajadusel ka ühiselt nendevastaste eelarvamuste vastu võidelda.
Nii saakski siis Eesti hundisõbrad tuua võimalikult palju oma lemmikuid enne vikerkaareveiderdajate rongkäigu algust Aegnale. Kui rongkäik on toimunud, siis lastaks metsakutsud lahti, ümbrust uurima ja üldse ennast sundimatult tundma. Selleks, et nende tutvumine ja lõimumine vikerkaareveiderdajate rongkäigu osalistega kulgeks võimalikult sujuvalt ja häirimatult, tasub paariks-kolmeks päevaks peatada Aegna laevaühendus mandriga.
Kes väidab, et selline suhtlus oleks vikerkaareveiderdajatele ohtlik, näitab sellega, et on endiselt eelarvamuste kütkes, ja väärib seetõttu kogu progressiivse inimkonna hukkamõistu. Sealhulgas ka Eesti ühiskonna oma, kuna hunt on teatavasti Eesti rahvusloom. Kes umbusaldab, halvustab või muul viisil ründab Eesti rahvuslooma, see ärgu Eesti isamaalastelt midagi head oodaku!
Paari-kolme päeva möödudes laevaühendus mandriga taastuks. Vikerkaareveiderdajad saaks siis kenasti Aegnalt mandrile tagasi. Ja kui neid juhtubki Aegnalt lahkudes olema vähem kui Aegnale saabudes, siis poleks sellest kõige vähematki. Sest nende ridu saab kohe täiendada. Nimelt Tallinna linnavalitsuse ja linnavolikogu nende meesliikmete arvelt, kes müüsid tänavu ühele kohale kaks piletit: lubasid vikerkaareveiderdajate rongkäigul toimuda just vanalinnas ning just vanalinnapäevade ajal.
Sobivad rongkäigulise-kandidaadid on kohe võtta
Järgmises sellises rongkäigus saaks siis täieõiguslike osalistena marssida ka kõnealused meespoliitikud ja -ametnikud. Sest pärast tänavust „kahe pileti müümist ühele kohale” vaevalt küll enam usutaks nende mehesõna ja mehemeelt. Veel parem, kui nad asuks võimalikult ruttu kandma naisterõivaid ning valmistuma soovahetusoperatsiooniks. Nii oleks ausam ja selgem.
Eesti Vabariigi presidendi vastuvõtule roosas kleidis ja kõrgekontsaliste kingadega läinud noorsand Mikk Pärnits tundub nende „meeste” kõrval igatahes tõelise mehisuse võrdkujuna.
Kesklinnas Tallinna volikokku kandideerinud Riina Solman saaks siis sadamakailt kõigile rongkäigulistele järele lehvitada ja julgustavalt järele hüüda: „Head Aegna-reisi, kullakesed! Kui vajate abi, teatage julgesti! Eks?”
Ja hing oleks väga rahul. Sest abikäsi vikerkaareveiderdajatele saigi ju ulatatud.
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet
Esmaavaldatud internetiväljaandes „Uudistekeskus” 7. juunil 2026.
