Rahvuslaste Tallinna Klubi

Kas LGBT-usklikel esivanemaid polegi?

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: laupäeval, 10 juunil 2023 05:30

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 1957

Kas saaksime olemas olla esivanemateta?

Nii ootamatut (et mitte öelda: tobedat) küsimust esitada näib esmapilgul täiesti mõttetu. Sest teame ju, et igaüks meist on olemas ainult tänu oma esivanematele (kellest lõviosa me ei teagi). Kui ülipikast esivanematejadast jäänuks puudu üksainuski isik, siis poleks meidki. Poleks siinkirjutajat, poleks ka neid, kes seda kirjatükki loevad. Ainsagi vahelüli puuduolek lõpetanuks kogu põlvkondade järjepidevuse.

Seega: esivanemad on iga inimese elus üks tähtsamaid mõjureid üldse. Neid eirata ei tohi ega saagi. Sestap on täiesti loomulik, et kõik vanaaja rahvad oma esivanemaid austasid. Esivanematekultust esineb laialdaselt nüüdisajalgi. Tõsi, ennekõike loodusrahvastel, kuid siiski mitte ainult neil. 

Esivanemaid pidasid väga tähtsaks muistsed eestlasedki. Usuti (pigem lausa teati), et esivanemad jälgivad teisest ilmast me igapäevatoimetusi ja elavad neile kaasa: õigeid kiidavad, ekslikke laidavad. Teati, et esivanemad külastavad meid siis, kui meil või neil endil on seda väga vaja. Teati, et esivanemaid ei tohi halvustada, kuna see võib maksta kätte halvustajale endale. Ka siis, kui mõne esivanema teod olidki olnud laiduväärsed. Halvustaja kohus olnuks meeles pidada, et esivanemate kõik teod – nii head kui halvad – olid sillutanud teed tema siiatulekule. 

Seega ei tulnud kõne allagi, et esivanematele oleks tahetud halba.

LGBT-usklike puhul ilmneb aga midagi hoopis muud. Nad käituvad nii, nagu neil poleks eales tulnud pähe endalt küsida: „Aga kui mõni minu esivanem oleks kasutanud oma õigust valida endale  sugu ja sättumus ise, kas mina oleks siis siia ilma üldse sündinud? Ja kui mind poleks olemas, siis kuidas saaksin teha seda, mida teen, kuidas saaksin ennast üldse teostada?”

Just seda LGBT-usklikud endalt aga ei küsigi. Ja sellisena rikuvad õigusriigi üht olulisemat põhimõtet – võrdse kohtlemise põhimõtet. Nõuavad eriõigusi nüüdisaegsetele seksuaalhälvikutele, kuid samas on ise täiesti rahul asjaoluga, et nende esivanemate seas polnud ainsatki sellist.

LGBT-usklikud ei küsi endalt sedagi, kas nende „käegakatsutavad” esivanemad (isad-emad, vanavanemad, vaarvanemad) ikka näeks heal meelel, kuidas needsinased usklikud püüavad läbi lõigata sidet esivanemate pärandiga. Kas „käegakatsutavad” esivanemad tõesti rõõmustaks kogu südamest, kui näeks, et nende nimi ja geenid ei lähegi enam edasi, kuna keegi järeltulijaist otsustas „kasutada oma püha õigust” – määrata oma sugu ja suguline sättumus ise? Ehk siis Eesti näitel: kui laulja Urmas Alender elaks, kas ta oleks õnnest seitsmendas taevas, nähes oma tütar Yokot seksuaalhälvikluse eest võitlemas, musta valgeks rääkida püüdmas? Kas kirjanik Jaan Kross kiidaks heaks poeg Eerik-Niilese samasugused teod, kui veel elaks?

Vägev elujõud kipaka „igiliikuri” vastu

Loomuliku (loe: ainuvõimaliku) sättumuse pooldajad ja LGBT-usklikud võivad olla pealtnäha väga sarnased. Neid lähemalt vaadeldes ilmneb aga üks põhjapanev erinevus: esimestel jätkub küllaga elujõudu, samas kui teistel napib seda kõvasti. Napib sellepärast, et nad on oma esivanematest ära lõigatud. Loodus vääraklust ega selle õigustajaid ei toeta, neile jõudu ega õnnistust ei anna.

Just seepärast ongi loomuvastasuse pooldajad sunnitud kasutama pidevat välist tuge. Nende ettevõtmistesse pumbatakse suuri rahasummasid, luuakse muidki soodustingimusi väärakluse õigustamiseks. Korraldatakse sedalaadi näitusi, vändatakse sedalaadi filme jne. Sest ausas konkurentsis ei lööks nad läbi. Kujundlikult öeldes: nende tegevus meenutab näitusesaalis olevat igiliikurimudelit, mis küll töötab, ent üksnes vooluvõrgust saadava toite abil. Kui pistik välja tõmmata, seiskub kohe ka see „igiliikur”.

Sellise „igiliikuri” üheks osaks on ka nüüdisaegne peavooluajakirjandus, mis kas õigustab loomuvastasust innukalt või siis – paremal juhul – suhtub sellesse mõistvalt. 

Nii loomuvastasuse õigustajatelt kui ka sallijatelt saab iga loomulik inimene küsida kolm ülilihtsat küsimust:

1) kas sulle on ükskõik, kas olla olemas või mitte?

2) kas oleksid olemas, kui üksainuski su esivanematest oleks „kasutanud püha õigust” valida oma sugu ja suguline sättumus ise?

3) kellele on kasulik, kui loomuvastasuse mõjul nõrgeneb esmalt perekonna, seejärel suguvõsa ja viimaks kogu rahva elujõud?

Meile endile aga annab jõudu kindel teadmine, et kõik me esivanemad elavad edasi meis ja ka me järeltulijais ning jälgivad teispoolsusest meid ja me asjatoimetusi pidevalt.

Loomuvastasuse pooldajail seda jõuallikat pole. Neid ei aita isegi peavooluajakirjanduse toetuskisa ega poliitikute ringkaitse. 

Nende „pistik” tõmmatakse seinast välja pigem varem kui hiljem, misjärel nende vikerkaarevärviline „igiliikur” seiskub.

Meie seevastu elame üle nii praeguse raske aja kui ka kõik tulevased ajad. Sest oleme lahutamatu osa KATKEMATUST põlvkondadeahelast, mis ulatub nii kaugele minevikku ja tulevikku, et silm seda ei seleta.

Vägi on meiega. Esivanemate vägi. Ühtlasi eluvägi. Eluväe vastu puruneb aga teatavasti kõik, mis on eluvõõras ja loomuvastane.

Tõnu Kalvet  

© Tõnu Kalvet   

Eesti valitsuse ahvikiirusel läbi suruda tahetava kobarkäki tegelikust põhjusest

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: pühapäeval, 07 mail 2023 18:42

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 2149

Miks on Eesti praegusel valitsusel oma loomuvastaste seadusemuudatuste peale- ja läbisurumisega nii tuli takus? Miks peab kõike seda tegema kobareelnõu (loe: kobarkäki) kujul, pealegi usaldushääletuse abil?

Kas tõesti selleks, et minna rahuliku südamega koolivaheajale?

Vaevalt küll. Hulga tõenäolisem seletus on see, et valitsusliit teab: tal pole enam pikka pidu, kui Ukrainas lõpeb sõjategevus ning asutakse paika panema sõjajärgse Ukraina, üldse kogu Ida-Euroopa uusi jõujooni. Sest – kujundlikult öeldes – Eesti reformierakondliku valitsuse võimulpüsimise võtmed asuvad Ukrainas. 

Eesti ühiskonnas oskusliku ajuloputuse abil loodud pettekujutelm, et: 1) ukrainlased on kõik puhtad poisid, ja 2) Ukraina võit on kindel, on viimasel ajal asunud murenema. Tugevad mõrad lõi sellesse MTÜ-ga Slava Ukraini seotud pettuse paljastamine. Paljud senised Ukraina-pimeusklikudki ei usalda pärast seda enam Ukrainat toetada. Osal neist on siiani silme ees suur pahameel, mida ilmutas sellest pettuseuudisest teada saades pressikonverentsil Ukraina president Vladimir Zelenski isiklikult, kui võõrustas hiljuti Eesti peaminister Kaja Kallast.

Teise tugeva mõra lõi Ukraina juhtkonna hiljutine teade, et paljukiidetud Ukraina vastupealetungile ei maksa panna teab mis suuri lootusi. Muu maailm teadis seda juba tükk aega, kuid Eesti Ukraina-sõbralikul peavooluajakirjandusel oli õnnestunud seda siinse, suuresti Ukraina-uskliku infotarbija eest varjata. 

Nüüd seda enam varjata ei saa.

Tõsi, seni on üsna edukalt suudetud Eesti laiema avalikkuse eest varjata ettevalmistusi, mida teeb oma endiste idaalade (praeguse Lääne-Ukraina) tagasivõtmiseks Poola. Varsti aga tuleb Eesti peavooluajakirjandusel tunnistada nendegi toimumist. Nagu sedagi, et need on toimunud „me lääne sõprade” täielikul teadmisel ja heakskiidul. Eriti just me anglosaksi „sõprade” – USA ja Suurbritannia – teadmisel ja heakskiidul. 

Iga Ukrainas ja selle naabruses toimuvat tähelepanelikult jälgija teab, et olukord muutub seal viimasel ajal mitte enam iga nädalaga, vaid ajuti lausa iga päevaga. Ja enamasti mitte Ukrainale soodsamaks. Valmistatakse ette piirkondliku mõjukeskuse – Suur-Poola riigi – taasloomist. (Ainult selle vahega, et selle koosseisust jääks välja praegune Valgevene.) Poolast saaks siis taas piirkondlik suurriik. Tõsi, selline, keda tegelikult suunataks välismaalt, ennekõike muidugi „me anglosaksi sõprade” juurest. Kuna see toimuks aga suurpoola mõttelaadi toetaval, lausa innustaval kujul, siis poleks suuremal osal poolakatest selle vastu vähimatki. Sest suurpoola mõttelaad on neil kaasa saadud lausa emapiimaga.

Muide, just sellepärast suurpoolakad ja suurvenelased omavahel läbi ei saagi. Kaks kõva kivi ei jahvata ju head jahu. Senikaua, kui (suur)poolakad on meiega ühel pool rindejoont, saame selle üle ainult rõõmustada. Tasub aga küsida: milliseks kujuneb Eesti ja Poola suhe pärast Suur-Poola taastamist? Ja seda tasub küsida juba praegu. Et pärast poleks kokkupuude tegelikkusega liiga valus.

Tänavu 9. mail korraldatakse Põhja-Tallinnas esimene Isamaa foorum. Selle pealkirjaks on „Tee Ukraina võiduni”. Äsjane välisminister, praegune riigikogulane Urmas Reinsalu, viitseadmiral Tarmo Kõuts ja kaitseväe peastaabi kommunikatsiooniekspert Ingrid Mühling arutlevad seal selle üle, mis juhtub sõja käigus edasi; mida peaks lääneriigid Ukraina toetamiseks veel tegema; milline on infosõda Ukrainas; milliseks kujuneb sõjajärgne maailm. Foorumi toimumispaigaks on F-Hoone Must maja  (Telliskivi tn. 60 A), algusajaks kl. 18.00.

Sinna tasub kohale minna. Kas või selleks, et saada aimu, kui suurel määral juletakse Ukrainas toimunut ja toimuvat nimetada juba nende õige nimega.

Üks on kindel: tõde hakkab kohale jõudma üha enamatele senistele Ukraina-usklikele. 

Millal nägijakssaanute hulk ületab piiri, kust enam tagasiteed pole, näitab juba tulevik. Täpsemalt: lähitulevik. Igatahes hulga lähem tulevik kui Eesti praegusele valitsusliidule meeldiks.

Tõnu Kalvet 

© Tõnu Kalvet  

Kas Ukraina võetakse NATO-sse koos Venemaaga?

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: kolmapäeval, 05 aprillil 2023 15:53

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 2370

Euroopa tulevik tõotab kujuneda ikka õige põnevaks. Kas või selliseks, et koos Ukrainaga võetakse NATO-sse vastu ka... Venemaa!

Selle mõtteni viis mind ajalehes „Eesti Päevaleht” 4. aprillil 2023 ilmunud arvamuslugu „Ainus võimalus püsiv rahu tagada on Ukraina NATO-sse võtta”, kus tuntud Eesti poliitik ja diplomaat Jüri Luik toonitab vajadust teha Ukrainast NATO liige. Oma kirjutise eelviimases lauses ütleb endine välis- ja kaitseminister Luik selge sõnaga: „Nii nagu Stalini agressiivsed sammud lõid vajaduse NATO-ks, nii, arvan ma, toob Putin Ukraina millalgi NATO-sse.”

Kui Luige ennustus täitub ja Venemaa president Vladimir Putin toob Ukraina millalgi tõepoolest NATO-sse, siis üksnes koos Venemaaga. Sest Ukraina–Vene sõda jälgides on selge, et sõja käigus Venemaa võimu alla läinud alasid Ukraina endale tagasi ei saa. Põhjus: selleks napib Ukrainal lihtsalt jõudu. Seega saavad need alad jõuda NATO-sse tõepoolest üksnes oma uue peremehega – Venemaaga.

Aga mis saab siis, kui NATO liikmesriigid ikkagi ei taha endi sekka sellist Ukrainat, mis ulatub Donetskist Vladivostokini?

Sel juhul jäetakse need alad lihtsalt NATO-sse vastu võtmata.

Ukraina saab NATO-sse (ja ka EL-i) osakaupa

Veelgi huvitavamaks, teatud mõttes ka lohutavamaks kujuneb aga Ukraina teiste osade olukord. Nimelt saab kolm nüüdis-Ukraina osa siis korraga nii NATO kui ka Euroopa Liidu liikmeks. Tõsi, seda mitte Ukraina osana, vaid vastavalt Poola, Ungari ja Rumeenia osana. Poola saab endale siis (tagasi) praeguse Lääne-Ukraina, Ungari saab (tagasi) Taga-Karpaatia, Rumeenia aga saab (tagasi) Bukoviina. Vastavaid ettevalmistusi on neis riikides tehtud juba aastaid, erilise hoolega aga alates Venemaa sõjalise erioperatsiooni käivitumisest Ukrainas 24. veebruaril 2022.  Euroopa Liidult saadava toetusrahaga tehakse mainitud kolm piirkonda siis korda, nende elanikud saavad senisest palju lahedama elu peale, seda ka kogu EL-i piires.

Esiotsa tekitab küsimusi allesjääva Ukraina (praeguse Kesk-Ukraina) saatus. Kas see riiklik moodustis siis ikka pääseb NATO-sse ja/või EL-i, olgu või mõne aja pärast?

Väga võimalik, et pääsebki. Mõne aja pärast. Euroopa  riikide ja mitmete teistegi riikide suhtumine Ukrainasse on nii toetav, et vastuvõtuvõimalus leitakse jäänuk-Ukrainale kindlasti. 

Sel juhul ongi Jüri Luige asjaomane ennustus täitunud. Tõsi, seda mitte sõna-sõnalt, vaid järgides rahvatarkust „parem pool muna kui tühi koor”. Ukraina ongi siis NATO-s ja ka EL-is, olgu või tükikaupa. Kui lääneriikide kindel soov on Ukrainale ja ukrainlastele head teha, siis ei tohiks neil olla midagi sellise lahenduse vastu.

Väga kogenud diplomaadina oli Luik sellest lahendusvõimalusest küllap teadlik aga juba oma ülalmainitud artiklit kirjutama asudes. Lihtsalt jättis targu ütlemata, et rahvatarkus „parem pool muna kui tühi koor” kehtib ka sõjajärgse Ukraina ja tolle tulevikuväljavaadete kohta.

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet 

Naljapäeval algas esimene naljakas/kerglane koostöökuu Riigikogu opositsioonijõudude vahel

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: laupäeval, 01 aprillil 2023 13:26

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 2248

Naljapäevaks peetakse tavakohaselt 1. aprilli, ent Riigikogu verivärske opositsioon otsustas avalöögi teha juba mõni päev varem – 27. märtsil. 

Nimelt ilmus siis Eesti Rahvusringhäälingus uudis „Riigikogu uus opositsioon loobub tõsisest koostööst”. Kohe selle avalause kuulutas: „Riigikogu tulevase koosseisu opositsioon omavahel tõsist koostööd ei planeeri ning erakonnad soovivad seista pigem oma seisukohtade eest.” 

Täiesti loomulikult tekkis siis kohe küsimus: kui loobutakse tõsisest koostööst, siis milline on koostöö, millest ei loobuta?

Sõnal „tõsine” on eesti keeles teatavasti kaks peamist vastandsõna: 1) naljakas; 2) kerglane.

Huvitav, kumba neist sobib kasutada Riigikogu verivärske opositsiooni koostöö iseloomustamiseks?

See selgub juba Riigikogu töö käigus. Kindel on praegu aga see, et opositsiooni kõnealuse otsuse iseloomustamiseks sobivad hästi mõlemad sõnad. Nii eraldi kui ka korraga.

Kõige naljakam on muidugi see, et end nimetatakse üldse veel opositsiooniks, s.t. valitsusliidu vastasrinnaks. Kõige tõhusam vastandumisviis on ju ühisel jõul. Luua-näidet peaks ju mäletama igaüks: ühe oksarao kaupa on luuda puruks murda väga lihtne, kokkuseotud oksaraagudega aga pea võimatu. Või siis tuleb selleks rakendada ülisuurt jõudu. 

Igal tegevusel on ju oma mõte. Vähemalt peaks olema. Mis on aga opositsiooni sellise tegevuse mõte? Kas olla valitsusliidu kiidukooriks? Või kogunisti varumängijaks – selleks, et valitsusliidu suurimaks osapooleks oleva Eesti Reformierakonna esimese vile peale joosta kohale, endal üheaegselt alandlik, teenistusvalmis ja ülipüüdlik pilk silmis, lakkuda vilistaja kätt ja teatada valmisolekust asuda „kandma valitsusvastutust”?

Sõna „valitsusvastutus” on juba iseenesest naljakas sõna. Sest vastutus justkui oleks, aga neid, kes tehtu eest vastutaks, pole kusagil. Kui 2020. ja 2021. aastal kurnati ja halvati Eesti ühiskonda koroonaviiruse-hüsteeria abil, 2022. aasta veebruarist aga on seda kurnatud ja halvatud Ukraina-hüsteeria abil, siis miks pole kuskilt leida vastutajaid? Mainitud kolme kriisiaasta koosmõjul on Eesti ühiskond praeguseks põduram ja lõhestatum kui eales varem, kõikehõlmav pinge aina suureneb, ükski selle olukorra võtmekujudest aga pole veel vastutama pidanud.

Ah et naljapäeva puhul tundub selline jutt nagu sobimatuna, liigtõsisena?

Ei, seda see siiski pole. Sest tõeliselt naljakaks läheb asi siis, kui viimaks võetakse Eestiski vastutusele need, kes selle olukorra on tekitanud. Politseijuhid Vaher ja Heldna ning kõrge euroametnik Hololei on ses mõttes alles kevadekuulutajad, Eesti Ukrainale antud isevärki „relvaabi” skandaali esialgu teada olevad osalised niisamuti. 

Euroopa Liidu juhtorganites on oma lubamatu tegevuse eest viimasel paaril-kolmel aastal võetud hiljuti pihtide vahele mitugi võtmekuju. Juurdluseoht koroonavaktsiiiniga sahkerdamise asjus on jõudnud juba Euroopa Komisjoni esimehe, Ursula von der Leyeni eneseni. Naljakas ongi, et veel aasta eest oleks seda peetud täiesti võimatuks, kuna „suurtel ninadel” arvati olevat murdumatu ringkaitse. 

Lähem kolmveerandaasta tõotab niisiis tulla vägagi naljakas. Seda nii Eesti kui Euroopa Liidu „suurte ninade” puhul, kes seni pidanud end karistamatuks. 1. aprill 2023 on alles selle avalöök. Jälgigem siis seda naljakat (või kerglast?) mängu täie tähelepanuga!

Tõnu Kalvet  

© Tõnu Kalvet