Eesti vene hariduse päästjaks sobib… Jaanilinn!
- Lisainfo
- Kategooria: Arvamusartiklid
- Avaldatud: laupäeval, 10 aprillil 2021 12:25
- Kirjutas Tõnu Kalvet
- Klikke: 6479
„Kõik geniaalne on lihtne,” tõdeb üks rahvusvaheliselt tuntud rahvatarkus. Seda tunnevad ka eestlased ja venelased.
Seda kummalisem on, et nii tuntud rahvatarkust pole vaevutud rakendama Eesti venekeelse hariduse murede lahendamisel. Selle asemel on raisatud nii aega kui närve vastastikustele, viljatutele süüdistustele. Ometi on lahendus ju väga lihtne: päästepaigaks tuleb valida Jaanilinn!
Mis, miks ja kuidas?
Eestis on täiesti arvestatav hulk venelasi, kes ei taha, et kogu haridus Eestis muudetaks riigikeelseks. Nende tarbeks tulebki siis rajada gümnaasiumimõõtu õppeasutus Narva jõe idakaldale – Jaanilinna. Algklassidest kuni lõpuklassini välja.
Õpilasi viiks sinna ja tooks sealt bussid. Ida-Virumaa vene õpilased korjaks kokku vajalik hulk koolibusse ja sõidutaks nad siis kas ajutise kontrolljooneni või – kokkuleppel Vene võimudega – suisa Jaanilinna, otse koolimaja ette.
Kaugemalt pärit õpilaste jaoks rajataks kõnealuse koolimaja juurde internaat. Või siis Narvasse, võimalikult piiripunkti ligidale, et poleks kauge käia.
Õppekava ses koolis oleks muidugi venekeelne, üldse selline, nagu peab vajalikuks kohalik omavalitsus ja/või Vene keskvõim.
Õpilaskonna moodustaks ennekõike Eestis elavad Vene Föderatsiooni kodanikud ning „hallipassimehed”. Mõlema seltskonna liikmed saavad siis seal õppida just nii vabalt, nagu on kogu aeg unistanud, vabana igasugusest sundeestistamishirmust.
Kui kool kord lõpetatud, siis otsustavad verivärsked lõpetanud juba ise, kus oma eluteed jätkata – kas Venemaal, Eestis või kusagil mujal. Maailmalinn Peterburi pole ju üldse kaugel. (On igal juhul ligemal kui Kolõvan… ee… Tallinn.) Kõik vene anded, kes Eesti oludes tunneks end mahasurutuna, puhkeks seal kindlasti kohe õide ja annaks oma panuse maailmakultuuri rikastamisse. Ülelahenaaber Soomegi pole kaugel. (Taas: on lähemal – palju lähemal! – kui Tallinn.) Küllap oodatakse hinnalist, väljaõppinud kaadrit avasüli sealgi.
Tähtis on ikkagi, et vene anded ei läheks Eestis elades raisku.
Rahamuregi on murtav
Nüüd aga tavakohane „kiuslik” küsimus: kust võetakse kõigeks selleks raha?
Raha annaks nii Eesti kui Vene riik. (Võita on sellest ettevõtmisest mõlemal.) Kõige suurem osa vajaminevast rahast laekuks aga üldse… välismaalt!
Venemaal on vastav kogemus olemas. Sinna on varemgi ehitatud koole, mille rajamise ja suuresti ka käigushoidmise maksid kinni teised riigid või välismaised organisatsioonid. (Ja mitte pelgalt koole, vaid suisa terveid asulaid!)
Õla saaks alla panna ka Euroopa Liidu tõukefondide abiga. EL-il on ju lausa eraldi programmid koostöö tihendamiseks EL-i liikmesriikide vahetute naabritega. Teisisõnu: regionaalse koostöö edendamiseks. „Regioonide Euroopa” põhimõttest pole ju keegi loobunud.
Kui koroonapiirangud leevenevad, siis saaks asuda nii Eestist kui mujaltki maailmast korraldama Jaanilinna lausa ekskursioone, et huvilised näeks oma silmaga, kuidas vene anded arenevad just neile sobivas keskkonnas nii, mis mühin. Kõnealune kool saaks aga valmistada hulgaliselt suveniire ning nende müügi abil parandada oma majandusseisu veelgi. Ühtlasi saaks ta õpilased luua arvukalt õpilasfirmasid, et saada nii ettevõtluskogemust kui ka – firmade arenedes – rahvusvahelise koostöö kogemust.
Selle kava teostumise korral kaoks nii Eestist kui ka Eesti–Vene suhetest üks häirivamaid pingeallikaid üldse. Pingevaba(m) elu on aga igas mõttes etem kui pingeist tulvil elu.
Jääbki vaid küsimus: kellel sobivatest ametimeestest jätkub julgust ja taipu see ettevõtmine käima lükata?
Või on tõesti mõlemal pool rindejoont… ee.. kontrolljoont olijaile kasulik, et praegune patiseis jätkuks?...
Tõnu Kalvet
P.S. Kõnealuse ettevõtmise teostus ei eelda isegi Eesti–Vene uut piirilepet, kuna Jaanilinna ja ta ümbruse tagasivallutamine pole Eestile üksinda nagunii veel niipea jõukohane (kui üldse kunagi), NATO meile aga selleks appi ei tule. Seega võib asi jääda, nagu on. Teineteist niisama torkida pole vaja. Üleaedsed ju ikkagi. Ei saa ilma teineteiseta.
T. K.
© Tõnu Kalvet
Päevalehes „Postimees” 6. aprillil 2021 ilmunud arvamusloo täispikk variant.