„Kikerikii!” Ukraina toetuseks
- Lisainfo
- Kategooria: Arvamusartiklid
- Avaldatud: pühapäeval, 23 oktoobril 2022 15:55
- Kirjutas Tõnu Kalvet
- Klikke: 4175
Reibas hüüatus teeb tuju paremaks. Nii hüüdjal enesel kui enamasti ka ta kuuljatel. Hüüdja ja kuuljate east hoolimata.
Eriti vahva on muidugi siis, kui täiskasvanu teeb sellise hüüatuse abil tuju paremaks lastel. Veelgi parem, kui sellega kaasneb täismäng: kingitused ja muinasjutt.
Just selline õnn saigi aga osaks laevaettevõtte „Tallink” laeval „Isabelle” elavatele, Ukrainast pärit lastele 2022. aasta oktoobri esimesel poolel, kui neid külastas üks Eesti valitsuse liige.
Tähtis külaline andis lastele üle kingitused, sealhulgas nukud, autod ja koolitarbed. Kingitused olid kogutud Ameerika Ühendriikides. Seepärast oligi kinke üle andma tulnud ka endisi sealseid merejalaväelasi.
Kui kingid üle antud, rääkis kõrge külaline lastele ka unejuttu, mil pealkirjaks „Ukraina võidab kindlasti”. Lapsed kuulasid seda meeleldi, sest juturääkija ise oli ju sama kaunis kui mõni muinasjutuhaldjas (ega siis teda asjata peeta Eesti ilusaimaks poliitikuks üldse), lisaks väga meeldiva häälega, mistõttu ta jutt mõjus väga rahustavalt.
Ja et igas muinasjutus peab esinema ka reipaid hõikeid, siis lõpetas ühe sellisega oma unejutu ka haldjavälimusega külaline, hüüdes reipalt: „Slava Ukraini!”
Kuna veetleval muinasjutuvestjal oli suur menu, siis on oodata, et teda kutsutakse esinema veelgi. Ja mitte üksnes Ukraina lastele, vaid ka eesti lastele. Viimastele esinedes on tal muidugi arukam asendada hüüe „slava Ukraini!” hüüdega „kikerikii!”. Lihtsalt arusaadavuse huvides. Ja kuna mõlema kõlapilt on kaunis sarnane, siis pole ka ohtu, et sõnum ei jõuaks kohale.
Minu lapsepõlves oli Eesti Televisioonis väga menukas telelavastus „Kikerikii!”. Seda vaatasid suurima heameelega nii lapsed kui täiskasvanud. Tegelasteks olid nii inimesed kui ka loomad ja linnud. Nagu ikka: kes targem, kes juhmim.
Sellest veelgi menukam telesaade oli „Kõige suurem sõber”, mille üheks olulisemaks tegelaseks oli Postikana. Too kippus kaagutama igal võimalikul juhul. Ka siis, kui seda üldse vaja polnud. Ja ka siis, kui tal polnudki teistele midagi tarka öelda. Aga teisi tegelasi see eriti ei seganud. Nad teadsid ju, et Postikana juba kord on selline kaagutaja; teda naljalt ümber ei tee. Ja pole vajagi, sest just see muudabki ta nii eripäraseks. Laste silmis oli Postikana igatahes väga kõva tegija.
Iga laps kasvab kord suureks. Ja siis, aastakümneid hiljem, on praegusel lapsel hea mõelda tagasi 2022. aastale, mil tal käis külas üks hästi kaunis ja hästi meeldiva häälega tädi, kes tõi kingitusi, rääkis toredat muinasjuttu ja lõpetas oma jutu reipalt: „Slava Ukraini! Kikerikii!”
Tõnu Kalvet
P.S. Kui eestlasele või muidu eesti keele oskajale öeldakse „slava Ukraini!”, siis võib julgesti vastata „kikerikii!”. Ja ongi inimlik side kohe loodud.
T. K.
© Tõnu Kalvet