Naljapäeval algas esimene naljakas/kerglane koostöökuu Riigikogu opositsioonijõudude vahel
- Lisainfo
- Kategooria: Arvamusartiklid
- Avaldatud: laupäeval, 01 aprillil 2023 13:26
- Kirjutas Tõnu Kalvet
- Klikke: 3788
Naljapäevaks peetakse tavakohaselt 1. aprilli, ent Riigikogu verivärske opositsioon otsustas avalöögi teha juba mõni päev varem – 27. märtsil.
Nimelt ilmus siis Eesti Rahvusringhäälingus uudis „Riigikogu uus opositsioon loobub tõsisest koostööst”. Kohe selle avalause kuulutas: „Riigikogu tulevase koosseisu opositsioon omavahel tõsist koostööd ei planeeri ning erakonnad soovivad seista pigem oma seisukohtade eest.”
Täiesti loomulikult tekkis siis kohe küsimus: kui loobutakse tõsisest koostööst, siis milline on koostöö, millest ei loobuta?
Sõnal „tõsine” on eesti keeles teatavasti kaks peamist vastandsõna: 1) naljakas; 2) kerglane.
Huvitav, kumba neist sobib kasutada Riigikogu verivärske opositsiooni koostöö iseloomustamiseks?
See selgub juba Riigikogu töö käigus. Kindel on praegu aga see, et opositsiooni kõnealuse otsuse iseloomustamiseks sobivad hästi mõlemad sõnad. Nii eraldi kui ka korraga.
Kõige naljakam on muidugi see, et end nimetatakse üldse veel opositsiooniks, s.t. valitsusliidu vastasrinnaks. Kõige tõhusam vastandumisviis on ju ühisel jõul. Luua-näidet peaks ju mäletama igaüks: ühe oksarao kaupa on luuda puruks murda väga lihtne, kokkuseotud oksaraagudega aga pea võimatu. Või siis tuleb selleks rakendada ülisuurt jõudu.
Igal tegevusel on ju oma mõte. Vähemalt peaks olema. Mis on aga opositsiooni sellise tegevuse mõte? Kas olla valitsusliidu kiidukooriks? Või kogunisti varumängijaks – selleks, et valitsusliidu suurimaks osapooleks oleva Eesti Reformierakonna esimese vile peale joosta kohale, endal üheaegselt alandlik, teenistusvalmis ja ülipüüdlik pilk silmis, lakkuda vilistaja kätt ja teatada valmisolekust asuda „kandma valitsusvastutust”?
Sõna „valitsusvastutus” on juba iseenesest naljakas sõna. Sest vastutus justkui oleks, aga neid, kes tehtu eest vastutaks, pole kusagil. Kui 2020. ja 2021. aastal kurnati ja halvati Eesti ühiskonda koroonaviiruse-hüsteeria abil, 2022. aasta veebruarist aga on seda kurnatud ja halvatud Ukraina-hüsteeria abil, siis miks pole kuskilt leida vastutajaid? Mainitud kolme kriisiaasta koosmõjul on Eesti ühiskond praeguseks põduram ja lõhestatum kui eales varem, kõikehõlmav pinge aina suureneb, ükski selle olukorra võtmekujudest aga pole veel vastutama pidanud.
Ah et naljapäeva puhul tundub selline jutt nagu sobimatuna, liigtõsisena?
Ei, seda see siiski pole. Sest tõeliselt naljakaks läheb asi siis, kui viimaks võetakse Eestiski vastutusele need, kes selle olukorra on tekitanud. Politseijuhid Vaher ja Heldna ning kõrge euroametnik Hololei on ses mõttes alles kevadekuulutajad, Eesti Ukrainale antud isevärki „relvaabi” skandaali esialgu teada olevad osalised niisamuti.
Euroopa Liidu juhtorganites on oma lubamatu tegevuse eest viimasel paaril-kolmel aastal võetud hiljuti pihtide vahele mitugi võtmekuju. Juurdluseoht koroonavaktsiiiniga sahkerdamise asjus on jõudnud juba Euroopa Komisjoni esimehe, Ursula von der Leyeni eneseni. Naljakas ongi, et veel aasta eest oleks seda peetud täiesti võimatuks, kuna „suurtel ninadel” arvati olevat murdumatu ringkaitse.
Lähem kolmveerandaasta tõotab niisiis tulla vägagi naljakas. Seda nii Eesti kui Euroopa Liidu „suurte ninade” puhul, kes seni pidanud end karistamatuks. 1. aprill 2023 on alles selle avalöök. Jälgigem siis seda naljakat (või kerglast?) mängu täie tähelepanuga!
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet