Kas LGBT-usklikel esivanemaid polegi?
- Lisainfo
- Kategooria: Arvamusartiklid
- Avaldatud: laupäeval, 10 juunil 2023 05:30
- Kirjutas Tõnu Kalvet
- Klikke: 3547
Kas saaksime olemas olla esivanemateta?
Nii ootamatut (et mitte öelda: tobedat) küsimust esitada näib esmapilgul täiesti mõttetu. Sest teame ju, et igaüks meist on olemas ainult tänu oma esivanematele (kellest lõviosa me ei teagi). Kui ülipikast esivanematejadast jäänuks puudu üksainuski isik, siis poleks meidki. Poleks siinkirjutajat, poleks ka neid, kes seda kirjatükki loevad. Ainsagi vahelüli puuduolek lõpetanuks kogu põlvkondade järjepidevuse.
Seega: esivanemad on iga inimese elus üks tähtsamaid mõjureid üldse. Neid eirata ei tohi ega saagi. Sestap on täiesti loomulik, et kõik vanaaja rahvad oma esivanemaid austasid. Esivanematekultust esineb laialdaselt nüüdisajalgi. Tõsi, ennekõike loodusrahvastel, kuid siiski mitte ainult neil.
Esivanemaid pidasid väga tähtsaks muistsed eestlasedki. Usuti (pigem lausa teati), et esivanemad jälgivad teisest ilmast me igapäevatoimetusi ja elavad neile kaasa: õigeid kiidavad, ekslikke laidavad. Teati, et esivanemad külastavad meid siis, kui meil või neil endil on seda väga vaja. Teati, et esivanemaid ei tohi halvustada, kuna see võib maksta kätte halvustajale endale. Ka siis, kui mõne esivanema teod olidki olnud laiduväärsed. Halvustaja kohus olnuks meeles pidada, et esivanemate kõik teod – nii head kui halvad – olid sillutanud teed tema siiatulekule.
Seega ei tulnud kõne allagi, et esivanematele oleks tahetud halba.
LGBT-usklike puhul ilmneb aga midagi hoopis muud. Nad käituvad nii, nagu neil poleks eales tulnud pähe endalt küsida: „Aga kui mõni minu esivanem oleks kasutanud oma õigust valida endale sugu ja sättumus ise, kas mina oleks siis siia ilma üldse sündinud? Ja kui mind poleks olemas, siis kuidas saaksin teha seda, mida teen, kuidas saaksin ennast üldse teostada?”
Just seda LGBT-usklikud endalt aga ei küsigi. Ja sellisena rikuvad õigusriigi üht olulisemat põhimõtet – võrdse kohtlemise põhimõtet. Nõuavad eriõigusi nüüdisaegsetele seksuaalhälvikutele, kuid samas on ise täiesti rahul asjaoluga, et nende esivanemate seas polnud ainsatki sellist.
LGBT-usklikud ei küsi endalt sedagi, kas nende „käegakatsutavad” esivanemad (isad-emad, vanavanemad, vaarvanemad) ikka näeks heal meelel, kuidas needsinased usklikud püüavad läbi lõigata sidet esivanemate pärandiga. Kas „käegakatsutavad” esivanemad tõesti rõõmustaks kogu südamest, kui näeks, et nende nimi ja geenid ei lähegi enam edasi, kuna keegi järeltulijaist otsustas „kasutada oma püha õigust” – määrata oma sugu ja suguline sättumus ise? Ehk siis Eesti näitel: kui laulja Urmas Alender elaks, kas ta oleks õnnest seitsmendas taevas, nähes oma tütar Yokot seksuaalhälvikluse eest võitlemas, musta valgeks rääkida püüdmas? Kas kirjanik Jaan Kross kiidaks heaks poeg Eerik-Niilese samasugused teod, kui veel elaks?
Vägev elujõud kipaka „igiliikuri” vastu
Loomuliku (loe: ainuvõimaliku) sättumuse pooldajad ja LGBT-usklikud võivad olla pealtnäha väga sarnased. Neid lähemalt vaadeldes ilmneb aga üks põhjapanev erinevus: esimestel jätkub küllaga elujõudu, samas kui teistel napib seda kõvasti. Napib sellepärast, et nad on oma esivanematest ära lõigatud. Loodus vääraklust ega selle õigustajaid ei toeta, neile jõudu ega õnnistust ei anna.
Just seepärast ongi loomuvastasuse pooldajad sunnitud kasutama pidevat välist tuge. Nende ettevõtmistesse pumbatakse suuri rahasummasid, luuakse muidki soodustingimusi väärakluse õigustamiseks. Korraldatakse sedalaadi näitusi, vändatakse sedalaadi filme jne. Sest ausas konkurentsis ei lööks nad läbi. Kujundlikult öeldes: nende tegevus meenutab näitusesaalis olevat igiliikurimudelit, mis küll töötab, ent üksnes vooluvõrgust saadava toite abil. Kui pistik välja tõmmata, seiskub kohe ka see „igiliikur”.
Sellise „igiliikuri” üheks osaks on ka nüüdisaegne peavooluajakirjandus, mis kas õigustab loomuvastasust innukalt või siis – paremal juhul – suhtub sellesse mõistvalt.
Nii loomuvastasuse õigustajatelt kui ka sallijatelt saab iga loomulik inimene küsida kolm ülilihtsat küsimust:
1) kas sulle on ükskõik, kas olla olemas või mitte?
2) kas oleksid olemas, kui üksainuski su esivanematest oleks „kasutanud püha õigust” valida oma sugu ja suguline sättumus ise?
3) kellele on kasulik, kui loomuvastasuse mõjul nõrgeneb esmalt perekonna, seejärel suguvõsa ja viimaks kogu rahva elujõud?
Meile endile aga annab jõudu kindel teadmine, et kõik me esivanemad elavad edasi meis ja ka me järeltulijais ning jälgivad teispoolsusest meid ja me asjatoimetusi pidevalt.
Loomuvastasuse pooldajail seda jõuallikat pole. Neid ei aita isegi peavooluajakirjanduse toetuskisa ega poliitikute ringkaitse.
Nende „pistik” tõmmatakse seinast välja pigem varem kui hiljem, misjärel nende vikerkaarevärviline „igiliikur” seiskub.
Meie seevastu elame üle nii praeguse raske aja kui ka kõik tulevased ajad. Sest oleme lahutamatu osa KATKEMATUST põlvkondadeahelast, mis ulatub nii kaugele minevikku ja tulevikku, et silm seda ei seleta.
Vägi on meiega. Esivanemate vägi. Ühtlasi eluvägi. Eluväe vastu puruneb aga teatavasti kõik, mis on eluvõõras ja loomuvastane.
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet