Stiil ongi inimene ehk Mart Helme tagasiastumise tegelikust põhjusest
- Lisainfo
- Kategooria: Arvamusartiklid
- Avaldatud: esmaspäeval, 09 novembril 2020 15:23
- Kirjutas Tõnu Kalvet
- Klikke: 7200
Mart Helme tagasiastumise põhjuseid loetledes jätavad nii ta arvustajad kui õigustajad tihtilugu tähelepanuta juhtunu süvapõhjuse. Teisisõnu: tegeliku põhjuse.
Nimelt kasutas Helme oma mälestusväärses 8. novembri raadioesinemises kujundit, mis tekitab inimeses ärevust ja ebakindlust – vere- ja soolikate-kujundit. Ja sealtkaudu otsest vihjet vägivallale. Kes aga inimese mõttemustreid vähegi tunneb, see teab, et igasugusel verega seotud kujundil on väga tugev mõju nii inimese teadvusele kui alateadvusele. Nüüdisajal, mil suur osa maailmast, sealhulgas ka Eesti ühiskond, on koroonataudi tekitatud mullistuste tõttu tunduvalt ebakindlamas meeleseisundis kui tavapäraselt, on julgeolekutunne üks esmaseid, mida vajatakse. Pisimgi vihje vägivallale, selle võimalikule puhkemisele, suurendab ebakindlusetunnet. Kui meenutada hiljuti Prantsusmaal Nizzas ja Austrias Viinis juhtunud mõrvarünnakuid süütuile inimestele, siis veel eriti.
Inimestes ebakindlusetunnet veelgi suurendavat kujundit kasutades astus Helme üle lubatud piiri. Ja seda sellele vaatamata, et ta öeldu sõnum oli ju põhimõtteliselt õige. Otsustavaks saigi väga ebaõnnestunud sõna- ja kujundivalik. Prantslaste rahvatarkus „stiil ongi inimene" kehtib antud juhul veel erilise selgusega. Elukogenud inimesena pidanuks Helme ju teadma, et elus esineb olukordi, kus ei piisa sellest, et öeldu on õige, vaid peab olema ka õigesti esitatud.
Küsimus ei ole poliitkorrektsuses. (Eks ole poliitkorrektsusegi-sildi all öeldud ja ka tehtud väga hirmuäratavaid asju. Küllap öeldakse-tehakse edaspidigi.) Küsimus pole selleski, kas meeldida oma valitsusekaaslastele või mitte.
Küsimus on selles, et on vastutustundetu suurendada inimeste ebakindlusetunnet olukorras, kus määramatust on juba niigi liiga palju.
Helme koduparteid – Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda – toetab niigi arvestatav hulk eestimeelseid inimesi. Toetajaid oleks aga väga tõenäoliselt veel palju enam, kui isa ega poeg Helme poleks oma „värvika" väljenduslaadiga tekitanud korduvalt täiesti tarbetuid skandaale, pannes seeläbi löögi alla oma valijate lootuse, et eestimeelset poliitikat aetakse kuni (vähemalt) järgmiste korraliste Riigikogu valimisteni. Opositsioonis olles pole ju võimalik oma valijate soove täita, olgu siis valitsuse aadressil tehtav kriitika nii täpne ja õigustatud kui tahes. EKRE peaks seda ju aastaist 2015–2019 veel hästi mäletama.
Mart Helme kõnealuse – ja tegelikult mitme varasemagi samalaadse – ütluse puhul on juba eos välistatud õigustus „tegu oli keelevääratusega". Sest Helme-vanem on läbi ja lõhki kirjamees. Ta on olnud oma senisel eluteel pikalt ajakirjanik, tõlkija, kirjanik, luuletaja, toimetaja, samuti ülikooli õppejõud. On hea ka kõnemehena. Seega isik, kes valdab sõna täielikult, ja on seetõttu ka suurepäraselt teadlik nii sõna parandavast kui lõhkuvast jõust. (Küllap lugeja mäletab veel muinasjuttu isandast, kes palus oma kokal valmistada roog maailma parimast ja halvimast asjast, ja mõlemal korral valmistas kokk soovitud roa just keelest...)
Lõpetuseks üks teine, ometi asjassepuutuv kujund: peksta tuleb nii, et pekstaval oleks väga valus, kuid ta ihule ei jääks sellest mingit märki. Kes seda ei suuda, vaid peksab näiteks nii, et pekstaval veri ja soolikad väljas, see ärgu kurtku, kui seadusesilm mõõdab tallegi täie rauaga.
Ja siis pole süüdlaseks enam süvariik.
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet