Pidarassõ vsehh stran, soidinjaitess!
- Lisainfo
- Kategooria: Arvamusartiklid
- Avaldatud: esmaspäeval, 05 märtsil 2018 14:35
- Kirjutas Feliks Saarevet
- Klikke: 13346
Pidarassõ vsehh stran, soidinjaitess!
See pealkiri kõlab vene keeles väga uhkelt. Igatahes palju uhkemalt kui samasugune ühinemisüleskutse proletaarlastele kommunistliku ajalehe esikülje ülaservalt.
Ja juba on üleskutsutavad ühinenud ja käivad riigist riiki mõtte- ja teokaaslaste demonstratsioonidel väärsooliste vastu esinemas.
Vähem kui pool sajandit tagasi oli pederastia USA-s haigus, mida paljud arstid ravida püüdsid. Ravimifirmad müüsid miljonite eest pederastiavastaseid „ravimeid”. Kümned arstid kirjutasid ja kaitsesid edukalt doktoritöid pederastia ravimisest.
Pederastid muidugi polnud rahul ja ühinesid ning lõpuks murdsidki läbi ja saavutasid, et raske haigus tunnistati üleriiklikult üheks põhiliseks inimõiguseks. Vaevalt, et neid ravinud arstide doktorikraadid tühistati või et kelmuse teel saadud hiigelsummad ravimifirmadelt tagasi nõuti.
Kui oli möödunud 25 aastat homonduse lubamisest USA-s, siis kogunes üle miljoni pederasti Valge Maja juurde, et kiita presidenti ja muidugi ka parteisid ja valitsust.
NSV Liidus oli pederastia keelatud kui kuritegu, mille eest karistati vabadusekaotusega. See oli tingitud sõjalistest kaalutlustest. Oli ju Stalinil ja ka ta järglastel plaanis teha maailmarevolutsiooni, mida aktiivselt pidi toetama ka Punaarmee. Pikaajaline pedereerimine aga rikub pärasoole, mille tagajärjel tuleb sageli ennast tühjendada. Kui õigeaegselt WC-sse ei lähe, siis tuleb püksi. NSVL-i juhid ei saanud riskida, et võidukas Punaarmee jõuab La Manche’ini, kuid haiseb hirmsasti. Mida oleks sellest arvanud Lääne-Euroopa töölised?! Kommunismiideele oleks tehtud antireklaami.
Eestlased ei taipa enam kirjutatu mõtet
Läheme nüüd tänapäeva Eestisse. Tänavu möödub 500 aastat reformatsiooni algusest. Kui Martin Luther ei oleks oma eluga riskides katoliku kirikut reforminud ja alistatud eestlased oleks pidanud jätkuvalt kuulama kirikutes arusaamatut ladinakeelset jutlust, siis ei oleks eesti rahvas muutunud kirjaoskajaks ja ilmselt oleks sulandunud võõrkeelsete okupantide massi. Seda imelikum on, et vaatamata 26 aasta möödumisele, ei ole taastatud Martin Lutheri mälestussammast. Möödunud sajandil lubas IRL-i aukohtu esimees Avo Üprus seda kiiresti teha. Keila lähedal põõsas seisvat vineeritükki ei saa monumendiks muidugi pidada.
Lutheri pingutused eestlasi kirjaoskajateks teha ei ole aga kandnud vilja. Peavoolumeedias 2016. aastal avaldatu kohaselt halveneb iga aastaga üliõpilaste arusaamine emakeelsest tekstist ja oli möödunud aastal juba alla 50 %.
Veelgi hullem on olukord ülikoolilõpetanud riigiametnike (ka kõrgete) ja parlamendiliikmete seas, kus tekstist arusaamine on langenud nulli lähedale, et mitte öelda: lausa nulli.
28. juunil 1992. a. võttis eesti rahvas referendumil vastu Eesti Vabariigi Põhiseaduse. Põhiseaduses (PS) pole midagi abielust. Küll on aga 2017. aastal ilmunud PS kommentaaride märksõnastikus rida paragrahve, mis pidavat rääkima abielust.
Tegelikult on see vale. Nende paragrahvide kommentaarides on räägitud abielust, kuid see ei saa muuta Põhiseadust. Tegelikkuses räägib selle §27 perekonnast, kuid ei täpsusta, kes perekonna moodustavad. Kui lugeda PS §12, mis räägib kõigi võrdsetest õigustest ja keelab diskrimineerimise, muuseas ka sooliste tunnuste järgi, siis on selge, et PS §27 lubab ka samasooliste abielu. Selle keelamine oleks ilmne diskrimineerimine ja vastuolus PS §12-ga. Seega ei ole samasoolistel mingit takistust omavahel abielluda. Ja ka moslem võib abielluda oma nelja või 40 naisega. Vananev naismiljonär aga võib abielluda korraga mitme noormehega.
Samal ajal aga kehtivad meil mitmed PS-ile alluvad seadused, mis on jõhkras vastuolus PS-iga. Nendeks on kõigepealt Abieluseadus, mis algab definitsiooniga, et abielu on mehe ja naise vaheline ühendus. See on vastuolus PS §-ide 12 ja 27-ga! Aga paljude aastate jooksul ei ole Riigikogu liikmetest keegi vaevunud lugema PS-i, rääkimata kõrgepalgalistest õiguskantsleritest ja seadusi jõustanud presidentidest.
Kui nüüd paar aastat tagasi hakkasid homod aktiivselt peale tungima, siis ei öeldud neile, et nad võivad omavahel abielluda, vaid hakati hämama nn. kooseluseadusega. Kui homod oleks proovinud Eestis abielluda ja neile oleks keeldutud, siis Euroopa Inimõiguste Kohus oleks selles juhtumis neile õiguse andnud 105 %-liselt, lisaks mõistnud psüühiliste kannatuste eest igale paarile vähemalt 50 000 eurot – Eesti maksumaksja taskust.
Homod seda võimalust aga ei kasutanud, ilmselt sellepärast, et olime jõudnud ka nende arvates Euroopa viie rikkama riigi hulka. Kas homod on ka kõik kirjaoskamatud või peavad homosuhteid niivõrd progressiivseteks, et neil ei kõlba tavakorras „väärsoolistega” ühtemoodi abielluda?
Kooseluseaduse TEGELIKEST vajajatest
Kellele siis Kooseluseadust tegelikult vaja on?
Kõigepealt pankadele, kes vabaabielu ühele poolele laenu andes ei saa seda hiljem teiselt poolelt tagasi nõuda.
Ja teiseks advokaatidele, kelle arv on 25 aastaga kümnekordistunud ja ületab juba 1000 piiri. Reaadvokaadid on nälja piiril, saavad 700-800 eurot kuus. Tipptegijad saavad muidugi viiekohalisi summasid. Nende jaoks on Kooseluseadusesse kirjutatud, et teiselt osapoolelt saab pank laenu tagasi nõuda, kui see on tehtud „mõistlikkuse piires”. Selle üle, mida see termin tähendab, hakkaks kohtus vaidlema advokaadid, ja saaksid ka kõhu täis süüa. Selliseks venivaks terminiks on ka Võlaõigusseaduse „mõistliku aja jooksul” (kas 3 tundi, 3 päeva, 3 aastat?).
Pool elanikkonnast elab vabaabielu ja pankade ning advokaatide lootus, et nad Kooseluseaduse vastuvõtmisel kõik tormavad notarite juurde oma kooselu vormistama, ei ole täitunud.
Mida on vaja veel reguleerida Kooseluseaduse rakendusseadusega? Kõik on juba niigi selge. Seaduses on kirjas isegi see, et kui töötu noormees müüb oma tagumiku vanale piidrile, siis peab too lepingust tuleneval kuupäeval talle kompensatsiooni maksma.
Kooseluseadust oli kindlasti vaja igasugustele riigitüüril olevatele ülikutele, sest see aitab rahva tähelepanu kõrvale juhtida teistelt, palju tähtsamatelt probleemidelt, nagu puuetega inimeste toetusraha vähendamine, PS §122 vastase piirileppe ratifitseerimine, haldusreform, väiksed palgad, tõusvad aktsiisid, vilets arstiabi jne.
Nii et Kooseluseaduse võiks küll ajaloo prügikasti heita.
Mida tuleb muuta Eesti seadustes
Eesti seadused tuleks kiiresti läbi vaadata ja viia vastavusse Põhiseadusega. Kui seda ei tehta, siis jääb mulje, et ei ole Eesti Vabariiki ja PS tühistati 1. mail 2004.
Samuti tuleb kiiresti vastu võtta seadus, et samasoolised ei saaks lapsi adopteerida. Kui seda ei tehta, siis jõuame kiiresti järele USA-le ja Soomele koolitulistamise alal. Juba praegu sõimatakse koolides (vähemalt eestikeelsetes) üksteist pederastideks. Kui avastatakse, et kellelgi on kaks isa (võib-olla ka kaks ema), siis sattub ta 100 %-liselt terrori alla (nii vaimse kui füüsilise). Alaealised on väga julmad ja kannataja ei talu seda igavesti. Asi lõppeb sellega, et kannataja leiab tulirelva või selle mitteleidmisel noa, ja maksab terroristidele kätte. Termin „koolikiusamine” on vale ja rumal. Võime seda tegevust nimetada ka „naljatlemiseks”, kuid nimetusele vaatamata jääb see terroriks. Kas tõesti tahame sel alal USA-le järele jõuda?
PS 27. paragrahvi tuleks lisada, et lastel on õigus emale ja isale ning et vanematel on kohustus seda garanteerida.
Perekonnaseadusse tuleks lisada, et gei- ja lesbiabielusid sõlmitakse ainult juhul, kui seda soovivad vähemalt kaks geid ja kaks lesbit üheaegselt. Riik või omavalitsus peaks vajadusel aitama neil muretseda suurema korteri, kus nad saaks vastikustunnet maha surudes, kasutades sisemisi reserve, toota lapsi. Või kui see on ebainimlikult vastik, siis kasutada kunstlikku seemendamist.
Võimalik, et ühes korteris elades asuksid nii geid kui lesbid isegi paranemise teele. Tean paari lesbit, kes sobiva mehe leidmisel heitsid lesbinduse kõrvale ja sünnitasid mitu last.
Ka oleks selline grupiabielu sammuks moslemiühiskonna 1+4 süsteemi kooselu poole. Eks me pea ju kõik arvestama Allahi seisukohtadega, sest Lääne-Euroopa Kalifaadi loomine läheneb ja me kõik peame selles elama hakkama, kui ei taha peast ilma jääda.
Feliks Saarevet
Autor on jurist, Rahvuslaste Tallinna Klubi liige. Pealkiri on vene keeles, tähendab tõlkes „kõigi maade pederastid, ühinege!", parafraseerides nõukogudeaegset üleskutset „kõigi maade proletaarlased, ühinege!".
