- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: laupäeval, 16 aprillil 2016 18:19
-
Kirjutas Autor
-
Klikke: 13506
Male muutmine õppeaineks oleks kasulik kogu ühiskonnale. Eriti majandussurutise aja ühiskonnale. Eriti Eestile. Ülemaailmse Maleliidu tänavune kongress sügiseses Tallinnas sobiks selle plaani läbisurumiseks ülihästi.
„Male on aju proovikivi.“ See Goethe tuntud ütlus kehtib nüüdisajalgi. Vahest rohkemgi kui Goethe eluajal. Sest majandussurutise oludes tuleb inimesel toimetulekuks, ellujäämiseks ajusid ragistada märksa enam kui headel aegadel. Malekombinatsioonid kanduvad siis tihtilugu ka pärisellu. Ja siis on hea, kui inimesel on aju malemängu abil kombineerimisvõimeliseks treenitud. Säärase ajuga inimene suudab arvestada kõiki asjaolusid, kõiki ohte ning valida parim jätk. Ta ei kuluta aega kasututele ettevõtmistele, vaid kasutab ära kõik võimalused, mis on käepärast, liikudes samal ajal sihikindlalt oma eesmärgi poole.
Seega on male meie ajal vägagi elulähedane nähtus, mitte aga mingi elukauge ja aegaraiskav ettevõtmine, millisena stereotüüpselt mõtlevad, pehmelt öeldes mitte eriti treenitud ajuga isendid seda kujutada püüavad.
Mida rohkem on kombineeridaoskavaid, treenitud ajuga inimesi, seda suurem on toimetulijate osakaal ühiskonnas. Teisisõnu: seda vähem on vaja kulutada vahendeid hättajääjate aitamiseks. Riigile, sotsiaalhoolekandele oleks see igatahes tohutu kokkuhoid. Allesjääva raha saaks kulutada millelegi muule, tõeliselt olulisele.
Kuidas suurendada kombineeridaoskavate inimeste hulka ja osakaalu ühiskonnas? Eks ikka malemänguoskuse muutmisega massiliseks. Parim viis seda teha on viia male kõigi astme haridusasutuste õppekavva.
Pole tarvis peljata, et uue õppeaine lisamine suurendaks õppurite niigi suurt koormust veelgi ja halvendaks nende hindeid teistes ainetes. Vastupidi, male õpetab aega arukalt planeerima ja kõiki võimalusi ära kasutama, samuti parandab mälu ja taipu.
Näiteks Armeenias on male täieõiguslik õppeaine juba tükk aega. Ja pole kuulda olnud, et armeenia noorte haritus oleks sellest kannatanud. Pigem vastupidi. Rääkimata juba sellest, et Armeenia malekoondis on võitnud kolmel korral maleolümpia ning saavutanud teisigi kõrgeid kohti, rahvusvahelise suurmeistri kraadiga maletajaid tuleb armeenlaste hulgast aga nagu Vändrast saelaudu.
Armeenias ollakse jõutud juba niikaugele, et kuulsate rahvuskaaslaste tippsaavutused innustavad noori malega tegelema juba ilma koolikohustusetagi. Eestis oli midagi sellist viimati Paul Kerese eluajal. Kuni „uue Kerese“ tulekuni peab malemängu põhilevitajaks olema meil niisiis riik.
Malel on veel üks suur eelis enamuse spordialade ees: ta on odav. Malelaud, -nupud ja -kell maksavad krosse, võrrelduna teiste spordialade varustusega. Samuti pole male mängupaiga suhtes nii valiv kui teised alad. Seega pole ei kohalikul ega riigivõimul alust tuua oma tavapärast ettekäänet: „Raha põle!“
Riigil on massilisest maleharrastusest muudki kasu: kui inimene tegeleb malega, siis ta ei lähe ula peale. Maletajate osalus vägivaldsetes kuritegudes on ülimalt vähetõenäoline. Tõsi, malemängust omandatud kombinaatorivõimeid võib inimene rakendada „valgekraede kuritegude“ sooritamiseks, kuid selle eest pole kaitstud keegi ka praegu. Küllap leidub sedalaadi kombinaatoreid näiteks Armeeniaski, kuid see pole sundinud Armeenia juhtkonda astuma ülitotrat sammu: eemaldama male koolide õppekavast. Sest massilisest maleharrastusest saadav käegakatsutav kasu kaalub võimaliku kahju kuhjaga üles.
Eesti võimud ei saaks pugeda ka ettekäände „Euroopa Liit ei luba!“ taha. Nimelt on – tänu eksmaailmameister Garri Kasparovi sihikindlatele jõupingutustele! – Euroopa Liidu juhtkonnaski kiidetud heaks kava igati soodustada male viimist koolide õppekavva. Male muutmist õppeaineks reklaamib ja jõudumööda ka rahastab Kasparovi nime kandev fond. Tänavu märtsis Eestis käies pidas Kasparov Tallinna ülikooli aulas sel teemal sütitava loengu. Kohal oli täismaja, õhustik lausa särtsus huvist.
Nõudlus on seega olemas. Nüüd ongi küsimus: kas Eesti võimud suudavad seda rahuldada?
Tänavu 30. septembrist 10. oktoobrini Tallinnas toimuv Ülemaailmse Maleliidu (pr. k. lüh. FIDE) kongress on suurepärane võimalus Eesti võimudele sellesuunalist survet avaldada. Loodetavasti jätkub Eesti Maleliidul ja kogu Eesti maleüldsusel taipu ja tarmukust see ülisoodne võimalus ära kasutada. Goethe malealast ütlust parafraseerides: FIDE kongress Tallinnas on Eesti maleüldsuse taiplikkuse ja tarmukuse proovikivi.
Tõnu Kalvet
Rahvuslaste Tallinna Klubi häälekandja - ajalehe "Rahvuslik Teataja" - 20.-21. numbris (august-september/september-oktoober 2013) ilmunud kirjutis.
Autor on "Rahvusliku Teataja" peatoimetaja.
- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: laupäeval, 16 aprillil 2016 18:16
-
Kirjutas Autor
-
Klikke: 13429
Miks on vaja homokooselud seadustada? Tegelikult puudub selleks vähimgi vajadus. Küll aga oleks vaja teisi sellealaseid seadusemuutusi.
Kuuldavasti valmistub meie justiitsministeerium samasooliste kooselu seadustama. Vabaabieludest sünnib üle 50 % lastest ja erisoolised vabaabielus elavad inimesed ei karju ega nõua nende kooselude seadustamist. Miks siis on vaja homokooselud seadustada? Kas tegemist on võrdsematest võrdsematega? Ei tule ju naabrid meil vaatama-segama, mida nad mingisse auku topivad. (Tõsi, Aafrikas küll lüüakse piidrid mõnes riigis poolametlikult lihtsalt surnuks.)
Homonduse eriharu lesbisid tuleb vaadelda eraldi. Lesbid ilmselt on tekkinud kas vanglas või siis sattunud meestele, kes ei viitsi tegeleda sissejuhatusega ja hakkavad kohe „luuavarrega tegutsema”. Tean mõningaid lesbisid, kes õige mehe leidmisel on muutunud normaalseteks ja headeks pereemadeks ning sünnitanud mitu last.
Reeglina tuleb selleks, et mingist nähtusest arvamust avaldada, seda põhjalikult tunda. Seega kui tahad piiderdamise kohta arvamust avaldada, siis pead olema seda proovinud. Kuna mul sellealased isiklikud kogemused puuduvad, siis jääb alljärgnev ainult teoreetiliseks oletuseks.
Pederatsioonile kihutavad rahvalikud ütlused: „„Maitseasi,” ütles kana ja nokkis tatti”. Sama ütles koer ja lakkus oma riista.
Kujutagem ette, et topite oma riista seltsimehe tagumikku. Seal võtab selle vastu soe mass. Siis hakkate vaikselt loksutama ja soe mass hakkab vahutama. Vahepeal teie partner peeretab suurest mõnust ja teie riist lendab peeru survel tunnelist välja. Kähku võtate sitase riista ja topite tagumikku tagasi. Tundub mitteproovinule olevat väga ilge perspektiiv. Aga süüakse ju isukalt ka tigusid ja konni.
Varemalt kuritegu ja haigus, nüüd „inimõigus”
Lugesin sügaval okupatsiooniajal ca 20-leheküljelist propagandatrükist, kus kutsutakse üksteisega pedereerima. Ja see levis ajal, kui selline tegevus oli otsene üleskutse panna toime kuritegu. On arusaadav, et sotsialistlik riik ei saanud pedereerimist lubada. Vastasel juhul oleks maailmarevolutsiooni eksportivad Punaarmee üksused läände suundudes püksid täis pasandanud ja nende sõbrad läänes võib-olla ei oleks selle lõhnaga eriti nõustunud.
Viimane riik, kus piiderdamine oli kriminaalkuritegu, oli Bulgaaria, kes loobus sellest Euroopa Liidu survel.
Ei tohi ka unustada, et ka maailma demokraatia tipus – USA-s – oli umbes 1974. aastani (siis, kui öösiti veel neegreid telefoniposti otsa poodi) piiderdamine keelatud ja seda nimetati haiguseks. Pederastiat raviti ravimitootjate poolt väljamõeldud medikamentidega ja arstid kaitsesid doktorikraade piidrite ravimise alal. Nüüdseks on USA-s avalikustatud, et ravimifirmad olid välja mõelnud umbes 300 olematut haigust, mida nende toodetud kallite „medikamentidega” edukalt raviti. Ja raha tuli!
Siis aga tuldi arusaamisele, kui hea ja progresseeruv on piiderdamine ja anti sellele roheline tuli. Kui sellest möödus 25 aastat, siis tuli üle miljoni piidri Valge Maja juurde presidenti tänama. Tänapäevaks on see nähtus saanud üheks tähtsamaks inimõiguseks.
Pedereerija eesti vasteks sobiks käiperser
Nähtuse levitamiseks noorte seas on selle tegevuse viljelejat nimetatud ilusa nimega – geij. Nõukogude Liidus, kus inimõigused olid põlatud, nimetati sellist isikut „pidarass”-iks (mitte pederast, nagu võiks ekslikult arvata). Selline nimetus oli ka levinud sõimusõna, mida kasutavad tänapäeval isegi eesti koolipoisid.
Nähtuse propageerimisel omab selle ilus nimi olulist tähtsust. Arvan, et oleks juba aeg lõpetada võõrväljendite kasutamine ja tuletada ilus eestikeelne termin. Sõna tüve võiks võtta ka inglise keelest, nagu seda sageli tegi ka kodanlik natsionalist Johannes Aavik.
Niisiis võtame aluseks „geij”, eestistame ta „käi”-ks. Edasi lisame veidi selle tegevuse kirjeldust: „+ perse”.
Ei maksa peljata tuletise näilist ebatsensuursust. Keegi ei kipu ju ümber nimetama kodumasinafirmat „Zanussi”. Ei tõmmata maha ka rahvusraamatukogu WC-s asuvat elektrilist kätekuivatit, mille on tootnud „o/ü Putswäck” või purustata „Solarise” keskuse WC-s firma „Duravit” pissuaari.
Termini lõppu tuleks lisada tegijat tähendav liide „-er” (nagu näiteks maakler, minister, kantsler, kombainer jne.). Ja saaksimegi uue eestipärase ja täpse termini „käiperser”, mis väljendab täpselt selle tegevuse viljeleja suundumust. Kui see siiski kellelegi tundub ropuna, siis võiks sõna lühendada: „käip__ser” muuta „käipser”-iks.
Diskrimineerimise hoiavad ära kannikasseloksutajate ringid
Pedereerimine olevat progressiivne ka seepärast, et partnerid ei pea üksteist sooliselt diskrimineerima. Esimeses eestikeelses seksiõpikus, mis ilmus XIX sajandi keskel ja kus seksi nimetatakse „ennast-vastu saamiseks”, propageeritakse jõhkrat soolist diskrimineerimist: „ /-/ naise asi on olla all vagusi.”
Siiski on kuulda, et piidritelgi on väljakujunenud osade jaotus, s.o. üks on mehe-, teine naiserollis. Seda tuleb aga koosoleku seadustamisel arvestada, sest selles on ilmne diskrimineerimise element. Selle vältimiseks peaks piidrid kasutama seksimisel suuremat arvu isikuid ja võtma ringi, et kõigil oleks võrdsed rollid ja ühtselt head seksielamused.
Ühe taolise kuritegeliku seitsmeliikmelise kannikasseloksutajate ringi, kus osales ka üks TRÜ kriminalistikakabineti laborant, tabas töölis-talupoegade miilits umbes 50 aastat tagasi Tartu linnas. Eelnevast tulenevalt viib piidrite kooselu seadustamine kahe isiku vahel ilmselt nende inimõiguste rikkumisele.
Piidritele lapsendamisõiguse asemel piidrimaks!
Kategooriliselt kõlbmatu on idee anda piidrikooslusele õigus lapsi adopteerida. Need lapsed sattuvad koolis (aga võib-olla juba lasteaias) 100 %-liselt kooliterrorismi ohvriteks. Lesbiabieludes võib-olla pole see oht nii suur.
Kuna islam on kõige agressiivsem usk, mis hiljemalt lähema mõnekümne aasta jooksul vallutab terve maailma ja islamis on mehele (NB! vaesele mehele!) lubatud neli naist, siis peaksime kaaluma selle arvu kasutamist juba oma praegustes regulatsioonides.
Nimelt võiks lubada homodel sõlmida koosolekulepinguid vähemalt neljakesi, kuid ka suuremas grupis. Lihtsaim neljane grupp peaks aga koosnema kahest piider-mehest ja kahest lesbi-naisest. Mingit lapsendamise õigust pole neile vaja anda, las toodavad ise oma sisemisi ressursse kasutades lapsi, palju tahavad. Selline süsteem võib osa homosid isegi vanale (valele?) teele tagasi pöörata.
Kui me lubame homodel lapsi adopteerida, siis oleks see kodumaa ja rahvuse reetmise seadustamine. Rahva säilimiseks on vaja lapsi sünnitada. Homod neid ei tooda, aga pärast pensioni tahavad küll. Piiderdamine võib sobida Hiinas või Indias, aga mitte väikerahvaste juures. Meil tuleks aga homodele kohaldada nn. piidrimaksu suurusega vähemalt 10 % töötasust. Seda muidugi ka lastetutele lesbidele.
Homoseksualism kui nähtus on vaieldamatult eesti rahvale ohtlik nähtus ja tuleb teha kõikvõimalik selle piiramiseks ja noortele levimise vähendamiseks, vaatamata lääne seisukohtadele.
Piidritevastane petitsioon on seadusevastane
Nüüd on SA (kas Sturmabteilung?) Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks algatanud pederastiavastaste petitsioonide allkirjastamise kampaania ja tahab tänavuseks emadepäevaks Riigikogule üle anda 10 000 allkirjaga petitsiooni. Nende tegevus on ilmselt seadusevastane, kuna tahetakse teist piiderabiellujat soolise tunnuse põhjal diskrimineerida, ja karistatav Karistusseadustiku § 151 lg 2 p 3 järgi kuni kolmeaastase vangistusega. Selle kuriteo panevad toime ka kõik petitsioonile allakirjutajad ja selle SA-sse ärasaatjad.
Nimelt on EV põhiseaduse paragrahv 12 järgi kõigil võrdsed õigused, s.o. kõigil on õigus abielluda vabalt valitud isikuga. EV põhiseaduse § 27, mis käsitleb perekonda, ei sätesta abikaasade sugu ega arvu. Kui EV põhiseadus, nagu võimud väidavad, eksisteerib, siis on ka praegu ilma igasuguse täiendava seaduseta võimalik sõlmida abielu kahe või enama piidri vahel.
Kui perebüroo osutab vastupanu, siis tuleb pöörduda kohtusse. Ja kui Eesti kohtud taotlust ei rahulda, siis Euroopa Inimõiguste Kohtus on võit garanteeritud. Võib nõuda ka rahalist hüvitist tekitatud moraalse kahju eest. Kui mõrtsukas, kelle kirja vanglast naisele luges vangla administratsioon ebaseaduslikult läbi, sai hüvituseks viiekohalise rahasumma, siis ei jää sellest ilma ka piidrid.
Edasi eesti rahva lõpliku surnukspedereerimise poole!
Feliks Saarevet
Rahvuslaste Tallinna Klubi häälekandja - ajalehe "Rahvuslik Teataja" - 16. numbris (märts-aprill 2013) ilmunud kirjutis.
