Võimuladviku ootamatu patriotismipuhang - kas kaose tunnus?


 

Kindralleitnant Ants Laaneots pidas kolmapäeval, 24. veebruaril 2010 piduliku kõne, mille sisu oli kohati üsna ootamatu. Ootamatu just seetõttu, et seni on sellist tooni ja selliseid väljendeid oma esinemises kasutanud vaid rahvuslased. Kui rahvuslaste kõnepruugi võttis üle aga Eesti sõjaväe üks juhte, siis peab olukord olema juba väga tõsine.

 

Miks ma nõnda arvan?

 

Sellepärast, et inimkonna senine kogemus näitab veenvalt: tavaolukorras pole võimuladviku liikmetel kombeks nimetada asju nende õige nimega. Praegu, poliitkorrektsuse hirmuvalitsuse ajal veel eriti. Rahuajal, majandusliku heaolu ja riigisisese stabiilsuse oludes eelistab võimuladvik teadupärast pigem keerutada, tihtipeale rahvale lausa näkku valetada. „Erand“ tehakse alles kriisi saabudes – siis, kui olukord on võtmas nii halba pööret, et rahvalt probleemide lahendamiseks toetuse ja volituse saamise nimel ollakse lihtsalt sunnitud silmakirjalikkusemask kõrvale heitma.

 

Kindral Laaneots - kas legendaarse metsavenna õpilane?

 

Kindralleitnant Laaneotsa ootamatu kõnekatkend on selline:

„Mõjutusoperatsioonid ja vaenulik propaganda omakorda võivad desarmeerida meid vaimselt, lõhkudes ühtekuuluvustunnet ja kaitsetahet. Neid tuleb võtta sama tõsiselt nagu klassikalist rünnakut. Infosõja ja mõjutusoperatsioonide eesmärgiks laiemalt on rahva identiteedi murendamine, selle asendamine ja hävitamine. Sõjaliste infooperatsioonide eesmärgiks on lõhkuda käsuliinid ja murda rahva vastupanutahe.

Kõigepealt rünnatakse meie välist kuvandit, üritades meid sildistada ja luua meist tegelikkusele mittevastav pilt. Näiteid ei ole vaja kaugelt otsida. Eesti kujutamisel väikese, saamatu ja tigeda, minevikku takerduva riigina on klassikaline mõjutusoperatsiooni eesmärk – külvata segadust, seada kahtluse alla demokraatlik ühiskonnakorraldus, pärssida juhtimisahelaid ja tekitada meie liitlaste seas umbusk meie vastu.

Seejärel rünnatakse meie sisemaailma, meie hoiakuid, väärtussüsteemi, meie tahet ise olla ja ise otsustada.

Lõpuks üritatakse meid hirmutada, esitades tõsiasjade pähe väljamõeldisi, millel ei ole loogika ja reaalsusega mingit seost. Näiteks niinimetatud „militaarasjatundjate” visalt levitatav naiivne kuulujutt, et üks vaenlase diviis suudab Eesti vallutada kahe tunniga.

Need on vaid mõned killud infoühiskonna strateegilistest lahingutest, mis käivad eetris ja meie peades.

Paraku ei saa vaenulike mõjutusrünnakute tõrjumisel loota ainult talupojatarkusele, sest suured riigid kulutavad selleks rindejooneta sõjaks miljardeid. Eesti vajab immuunsüsteemi. Meie rahvuslik psühholoogiline kaitse tuleb üles ehitada laiapõhjalisele ja tugevale alusele. Siis ei lõhu välismõjutused ja kriisid meie sisemist sidet, ühiskonda ja riiki tervikuna halbadel aegadel ära.“

 

Ja veel üks katkend samast kõnest: „Eesti riik hoiab ilmasambana meie ühist maailmapilti, kultuuriruumi ja meid rahvaks ühendavat väärtuste süsteemi. Eesti kultuur on meie sisemine, viimane ja kõige olulisem kaitseliin.“

 

Ants Laaneotsa kõne need osad oleks nagu maha kirjutatud Lõuna-Eesti legendaarse ühekäelise metsavenna, me hulgast 2010. aasta 4. veebruaril lahkunud Alfred Käärmanni teostest. Või siis mõne muu tuntud patrioodi kirjalikust või suulisest esinemisest.

 

Võrdluseks toon katkendi Käärmanni teose „Sissitegevuse käsiraamat“ 3. peatükist: „Kui avalikus sõjas algas Surmavaenlase rünnak võimsa suurtükitulega, siis kaasaegses salajases sõjas käib see massiteabevahendite: ajakirjanduse, raadio, TV ja interneti abil. Külma sõja lõpetamine, Berliini müüri lõhkumine, demokraatia kehtestamine ja Malta salakokkulepped, mille kohaselt kommunistlikke kurjategijaid ei karistata, andsid rahvusvahelisele kommunismile võimaluse vallutada maailm demokraatlikul teel. Kõikmõeldavad vahendid on praegu käiku lastud selleks, et hävitada Euroopa rahvuste kaitsetahe.

KUIDAS SEDA TEHAKSE?

Ajakirjandus halvustab lakkamatult kõike rahvuslikku: rahvusterviklust, isamaalist kasvatust, Kaitseväge, relvakandmist ja kaitsetahet, nimetades seda „natsismiks“ ja „fašismiks“!!“

Kes märkab Laaneotsa ja Käärmanni jutus põhimõttelist vahet? Mina igatahes ei märganud.

Kui vaieldamatult võimuladvikusse kuuluv isik julgeb rääkida nii avameelselt ning nimetada asju nende õige nimega, siis näitab see, et olukord on võtmas väga halba pööret ning et arukas oleks valmistuda kõige halvemaks. Teab ju Laaneots suurepäraselt, et infosõda on kaasaja maailmas pahatihti eelmänguks pärissõjale.

„On sõjaeelne olukord“

Teine samasugune ohumärk oli ka rahvusliku julgeoleku teemaline konverents, mis toimus Tallinna kesklinnas paiknevas hotellis „Swissotel“ 4. detsembril 2009. Nomenklatuuri kuuluvatest inimestest esines seal kaunis avameelse sõnavõtuga näiteks kaitseminister Jaak Aaviksoo, samuti Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam. Päris lahtist teksti kasutasid teisedki selle konverentsi sõnavõtjad. Poliitkorrektsuse osakaal sõnavõttudes oli nii väike kui üldse olla saab. Seda ilmselt seetõttu, et taibati: keerutamisest ja udutamisest on raskes olukorras pigem kahju kui kasu.

 

Ja et olukord tõepoolest on raske, selle kohta toon siinkohal ühe, väga ilmeka näite.

 

„Venemaa Dessantväelaste Liidu Kesknõukogu esimees Pavel Popovskihh väitis oma intervjuus 2009. aasta 19. mail: „On sõjaeelne olukord. NATO grupeeringut Venemaa piiridel – Balti riikides, Poolas, Tšehhis – on tugevdatud paarkümmend aastat. Nad valmistuvad aktiivselt sõjaks Venemaaga.“

 

2009. aasta mais said alguse väga tähtsad sündmused Venemaa sõjalistes ettevalmistustes. /-/ Niisiis määrati 2009. aasta maikuus kindralleitnant Vladimir Šamanov õhudessantvägede ülemjuhatajaks. /-/ Seejärel muudeti Šamanovi visal nõudmisel ära õhudessantvägede vähendamise kavad. Vastupidi, nende vägede hulk kasvab. Moskva sõjaväeringkonnas formeeriti dessantründe brigaad, 76. Pihkva õhudessantvägede diviisis aga langevarjurite dessantpolk.

 

Nüüd nõudis kindral Šamanov kaitsetööstuselt dessantvägede kahurväe ja soomustehnika üleviimist roomikutelt ratastele, sest nagu teatas ülemjuhataja, „nüüd hakkab peamine sõjategevus toimuma lokaalsetes konfliktides, paikades, kus infrastruktuuril on hästi arenenud teedevõrk.“

 

Suve keskelt kuni sügise lõpuni toimusid Venemaal vahetpidamata laiahaardelised sõjaväeõppused (Laadoga 2009, Lääs 2009), kus muu hulgas harjutati eristsenaariumide järgi õhudessantvägede ja merejalaväe koostööd. /-/

 

Siit nähtub, et dessantväed said sellel aastal tõelised lahingukomandörid, kasvas vägede arvukus, täiustati tehnikat uute sõjatandrite tingimusi arvestades, tehti läbi õppused ja kanti ette valmisolekust.

 

Uudishimulik lugeja võib kätte võtta maakaardi ja vaadata, kus postsovetlikus ruumis on kõige mugavam Venemaa territooriumilt ühes lahinguoperatsioonis kasutada õhudessantvägesid ja merejalaväge.“

 

See pikk katkend on pärit T. Kelami väljaantavast välispoliitikaajakirjast „Maailma Vaade“ ja kuulub Balti Vene-uuringute Keskuse juhatajale, Vladimir Juškinile, kes mainitud ajakirja 10. numbris vastas peatoimetaja Mart Helme küsimustele. Muuseas, V. Juškin oli ka üks eelnimetatud julgeolekukonverentsil esinejatest.

 

„Kasulikud juhmardid“ – infosõja esmased ohvrid

 

Harjumatult otsekohest kõnepruuki kasutas samas ajakirjanumbris ka Kelam ise. Siinkohal toon vaid mõne katkendi ta artiklist pealkirjaga „Riiklikust infojulgeolekust“: „Viimasel ajal on infoagressiooni ning füüsilise kallaletungi seosed muutunud märksa selgemaks ja „kuumemaks“.

 

Seda näitas kõige räigemalt 2008. aasta augusti Vene-Gruusia sõja eellugu. Vene vägede sissetungile Gruusia territooriumile eelnes kaks aastat varem alustatud Moskva infosõda Gruusia vastu, mille käigus Vene pool levitas kuvandeid grusiinidest kui vastutustundetuist, agressiivseist ja mustal turul teiste arvel rikastuvaist isikuist. /-/

 

Eestlasi on aastaid Moskva poolt kujutatud fašistide kaasajooksikuina, venelaste vihkajaina, sõgedate natsionalistidena jne. Aprillis 2007, poolteist aastat enne sissetungi Gruusiasse üritasid Vene liidrid nende kuvandite varal teostada Eestis riigipööret ning asendada üksnes kuu aja eest demokraatlikult moodustatud valitsus Moskvale järeleandlikumaga. /-/

 

Mitmed analüütikud on jõudnud järeldusele, et infosõjad piirkonnas, kus paikneb Eesti, ei ole pelgalt mäng mõjudega ja poliitiliste müütidega ega paradigmadevaheline konkurents, vaid senisest suurema tõenäosusega viivad mainitud infosõjad kuumade konfliktideni. Et sääraseid arenguid ennetada, vajame kodanike aktiivset kaasalöömist infosõja ohtude teadvustamisel ning nendele vastuseismisel. Infosõja müütide leviku parim keskkond on pealiskaudsed, enesekesksed ning ühiskonna probleemidest mitte eriti huvitatud inimesed, kelle kohta propagandatehnikud lasksid juba 20. sajandi keskpaiku käibele termini „kasulikud juhmardid“. „Kasulikud“ infosõja müütide levitajaile. /-/

 

Eesti kaitse tugineb meie kodanikule, tema intellektuaalsele iseteadvusele ning identiteeditajule. Kui meie edasine areng jätkub homo consumens´i – tarbiva inimese kuvandi tähe all, milles kodaniku elu on pragmaatiliselt orienteeritud isiklikule heaolule, karjäärile ja meelelahutusele, siis tähendab see väikese rahvusriigi suurenevat haavatavust vaenulike inforünnakute suhtes. Ähmase identiteeditajuga ja nõrga väärtustundega inimesi on lihtne manipuleerida.

 

Eesti rahva hingeelu ja identiteedi ühe parima analüütiku Oskar Looritsa väitel määrab kodaniku kvaliteedi ja vastupanujõu ohtudele mitte majanduslik või sotsiaalne seisund, vaid vaimne selgroog, maailmavaade ja iseloom. Nõnda nagu inimene vajab püstiseisundis toimimiseks füüsilist selgroogu, samamoodi vajab moodne inimene infosõja keeristes püstipüsimiseks ning oma identiteedi säilitamiseks vaimset selgroogu, mis kasvab traditsiooniliste väärtuste, tahtejõu ning ausameelsuse varal. Vaimsele selgroole tuginedes kujuneb välja kodaniku maailmavaade ja iseloom, mida propagandarünnakud ja -müüdid ei suuda kõigutada. /-/

 

Infosõjas käib võitlus inimeste tähelepanu ja ajude pärast. Kes suudab neid kontrollida, sellel on hõlpus saada oma mõju alla ka ainelised väärtused ja ressursid.“

 

Rahvuslased – iselaadsed poliitikute „sapöörid“

 

Mulle ja mitmele mu aatekaaslaselegi on jäänud silma üks huvitav asjaolu. Nimelt see, et rahvuslased on poliitikutele teatud mõttes sapöörideks. Seisukohad, mida alles veidi aega tagasi peeti rahvuslastele ainuomaseks, jõuavad teatud aja möödudes ka võimuladviku kõnepruuki. Mõnikord küll mahendatult, kuid mõnikord lausa üks-ühele ülevõetud kujul.

 

Millele see viitab? USA tuntud sotsioloog ja politoloog, Yale’i ülikooli professor Immanuel Wallerstein on veendunud, et see viitab… ühiskonnas valitsevale kaosele!

 

2010. aasta 15. veebruaril ilmunud arvamusloos, kohe selle avalõigus kirjutas Wallerstein nõnda: „Te võite olla kindlad, et elate keset kaost, kui: 1) peavooluajakirjandus on toimuva üle pidevalt üllatunud, 2) mitmesuguste arvamusliidrite tehtavad ennustused lähituleviku kohta lahknevad suuresti ja esitatakse suure ettevaatlikkusega, 3) võimuladvik räägib sellistest asjadest või kasutab selliseid väljendeid, mida varem peeti tabuks, 4) tavainimesed on hirmunud ja tigedad, kuid ses osas, mida teha, väga ebalevad.“

 

Julgustav pole ka Wallersteini selle loo lõpulõik. Nimelt öeldakse seal järgmist: „Selline see igapäevakaos ongi – olukord, kus ei saa ennustusi teha isegi lähituleviku kohta, veidi kaugemast tulevikust rääkimata. Seetõttu on tegu olukorraga, kus aset leidvad majanduslikud, poliitilised ja kultuurilised kõikumised on ulatuslikud ja järsud. Ja see mõjub enamusele inimestest hirmutavalt.“

 

Hirm on aga teatavasti halb nõuandja. Hirmunud ja tigedate tavainimeste ebalus kaoseaja tekitatud probleemidele lahenduste otsimisel ei kesta ju igavesti. Mingil hetkel muutub see ebalus tegutsemiseks – väljapoole suunatud tegutsemiseks. Ulatuslike ja järskude kõikumiste võimalikult peatne lõpp on seega võimuladviku jaoks eluliselt tähtis. Vähemalt kohaliku võimuladviku jaoks küll. (Uue maailmakorra arhitektidele võivad needsinatsed kõikumised aga lausa kasulikud olla. Neid tegelasi see kaos ju ei kahjusta.)

 

Seetõttu julgengi väita: on vaid ajaküsimus, millal Eesti poliitikute kõnepruuki jõuavad need mõtted ja väljendid, mida oli kuulda näiteks 24. veebruaril 2010 Tallinna kesklinnas, Tammsaare pargis Rahvuslaste Tallinna Klubi eestvõttel korraldatud kõnekoosolekul või siis samal päeval Tartu kesklinnas ERSP algatusel läbi viidud piketil…

 

 

Tõnu Kalvet

 

Miks demokraatia reaalselt ei tohiks valitseda ühiskonnakorrana

Teame, et demokraatias saab valimistel hääletada ja kõige rohkem hääli kogunud erakond saab võimule. Ehk siis: valitsus on enamuse otsustada. Kui näiteks isik nr. 1 arvab teistmoodi kui enamus, siis tema ei valinud seda valitsust. Nagu ka mina mitte. Demokraatia ongi enamuse valitsus - kui mass koosneb lollidest ja siis on üks grupp tarku, siis hääletamisel kaotavad targad.

Ja olgem ausad: võim on meedia käes, mitte inimeste või valitsuse käes. Keda meedia reklaamib, sellest inimesed ka teadlikud on. Keegi ei avalda näiteks artikleid Eesti Iseseisvuspartei kohta ega tema liikmete kohta. Inimesed on täielikus teadmatuses sellest erakonnast, kuna meedia avaldab valikuliselt seda, mida ollakse kinni makstud või kelle käes võim juba on. Nii et tegelikult on meedia kaudu lihtinimesega manipuleerida väga lihtne.

Demokraatia viib ühiskonna alla tegelikkuses, sest juhte sisemistelt omadustelt on vähem kui lihtkodanikke. Ja kui adekvaatsed ollakse tugeva isiksuse hindamisel? Ikka äärmusest äärmusesse. Ta ei jäta kunagi kedagi külmaks, aga teda võidakse takistada rahvale näitamast ja oma oskusi tõestamast.

On lihtne tõde: ei loe kvantiteet, loeb hoopis kvaliteet. Demokraatia ei lase sel tõesel väitel kehtida. Nii saabki hall mass (loe: oma arvamuseta inimeste mass) oma tahtmise. Alati.

Ingrid-Silvia Erikson

Valimised on nagu eksam

Valimised on nagu eksam. Poliitikuile, veelgi enam aga valijatele. Just seal ilmneb kõige paremini igaühe tegelik tase.
Kombeks on rääkida poliitikute edust või ebaedust valimistel. Hulga vähem juletakse aga rääkida valija edust või läbipõrumisest. Väljendit „rahvas ei ole loll, ta teab tegelikult väga hästi, mis on õige ja mida ta vajab“ korratakse nagu mingit loitsu, süvenemata, kas see väide ikka tõesti vett peab.

Kui asja vähegi süveneda, siis selgub, et pahatihti ikka ei pea küll. Seda järeldada aitab kolm väga lihtsat tähelepanekut:
1) järjekindlalt valitakse tagasi poliitikuid ja/või erakondi, kes on oma asjatundmatu, ebariigimeheliku tegevusega ühiskonnale (seega ka valijatele!) kahju tekitanud;
2) kergeusklikult usutakse võimulolijate ja nende käepikenduste (äraostetavad uuringufirmad, ajakirjandusväljaanded ja „arvamusliidrid“) väiteid, et üksikkandidaadile, valimisliidule või parlamendis esindamata parteile antav hääl „minevat raisku“, kuna need poliitjõud ei ületavat valimiskünnist nagunii;
3) „hääletatakse jalgadega“ – ei mindagi valima, jättes seeläbi otsustusõigus vähemkõlbelistele, kuid see-eest tublisti nahaalsematele kaasvalijatele.

Vaadelgemgi siis karmilt, kuid õiglaselt igaüht neist käitumisviisidest.

Vene toru tähendab Eestile sõda

Elame halval ajal. Nii Taani kui Rootsi - kõigile üllatuseks - andis loa Vene-Saksa gaasijuhtme paigaldamiseks oma majandustsooni Läänemeres. Kellel kujutlusvõimet napib, see võib kaardi juurde minna ja kaardile tulevase toru arvatava koha maha märkida. Toru teeb pöörde ümber terve Eesti ranniku. Eesti ei ole Soome, Rootsi ega Taani, kelle jaoks see toru mingist territooriumi nurgast mööda libiseb. Peaks selge olema, mis on toimumas. Vene toru näol on tegemist Eesti jaoks eelkõige turvalisusriskiga. Toru ei jäeta valveta. Millegipärast peab seda valvama Vene merevägi. Mitte Saksa laevastik ega Vene ja Saksa ühised merejõud, vaid just Vene merevägi. Tavaliselt öeldakse sellise asja kohta, et kommentaarid on liigsed. Kui kellegi jaoks on Vene toru vaid keskkonna- või kultuuriküsimus, siis on see tema oma asi. Eesti jaoks on see aga julgeolekupoliitiline küsimus.

', '

Eesti jaoks võib toru tähendada mereblokaadi. Venemaa vajab platsdarmi -  sillapead provokatsioonideks. Gruusias toimisid sillapeana Lõuna-Osseetia ja Abhaasia. Eestis omi osseetiaid ja abhaasiaid õnneks ei ole, kuigi üks, siiani Eesti poliitilisel maastikul sehkendav poliitik üritas neid 1990-ndatel Eestissegi korraldada. Selline platsdarm tuleb niisiis kuidagi luua. Selleks sobib Venemaa "päris oma meri" ümber Eesti. Vaevalt et sealt õnnestuks tulevikus läbi sõita ilma sekeldusteta, mille „tahtmatuks“ tekitajaks oleks Vene sõja-, kaitse-, piiri-, või valveväelased.

Kujutlegem, kuidas see välja näeks. Soome või Rootsi poole suunduv laev peatatakse merel. Skandinaavia turistid värisevad automaaditorude ees, nende pagas kallatakse põrandale ja taotakse jalaga laiali. Väärtuslikumad esemed rändavad "valvajate" taskuisse. Miks, mis põhjusel? „Njuuh pljaat! Ära küsi rumalaid küsimusi! Kui toru valmis saab, algavad "pahade" rünnakud. Mõtle, kui istuvad sellised laeva peal, GPS näpuvahel, toru kohale jõudes aga viskavad oma reisikohvri(d) koos toru purustamiseks mõeldud ühe või teisesuguse tehnikaga üle parda.“ Pealegi, kes käsib neil närudel üldse "pahade" maale sõita (ilmselt pärast sellist üleelamist rohkem ei sõidagi), neile raha viima, vähemalt seni, kuni viimased ei austa "maailma vabastajaid ja päästjaid" nende kangelasteo vääriliselt?!...

Kaubalaevad on veel hullemad, need võivad kogu oma lasti "püha toru" peale kallata. Need tuleb seetõttu otsemaid hõivata ja koos lastiga mõnda Venemaa sadamasse kaaperdada.

Eesti sõja- ja piirivalvelaevad vaevalt et sadamast eriti kaugele jõuavad, kui juba hakkavadki pihta saama. Nagu juhtus Gruusia-Vene sõjas vastavate Gruusia laevadega. Territoriaalveed on küll olemas, aga meres ei ole mingit punast või valget joont maha tõmmatud.

Pealegi on avalik saladus, et Eesti loobus Soome lahe mitmes osas oma territoriaalvetest. Toru panemine ja pärast kaitsmine hakkab Toompeale kätte paistma, nagu paistsid Prantsuse laevad Krimmi sõja ajal, kui Tallinn oli mereblokaadis.

Keegi ei suuda igavesti kannatada, varem või hiljem allutakse provokatsioonile - närv viskab üle ja mingi osa toruvalvureid saab väljateenitud palga. Liigne, kuid asjakohane oleks lisada: täpselt nagu Gruusias. Ja edasi lähebki nagu Gruusias. Algab rünnak maalt, õhust, merelt vee pealt ja vee alt. Eesti põhjaosa läheb Venemaale. Miks? „Njuuh pljaat! Ära küsi rumalaid küsimusi! Toru turvalisus ja julgeolek peab lõpuks saama tagatud.“

Piiripunkt tuleb Kohila juurde, pärast EL-i ja NATO intensiivseid läbirääkimisi liigutatakse veidi põhja poole, kuhugi Prillimäe taha…


Kõik ei pea toimuma ülalpool toodud kirjelduse järgi, sest suurte plaanide tegijad näitavad alati üles teatud loomingulisust. Mis jääks Eestile üle? Samapalju kui Gruusial.

Toru võiks Eesti jaoks maha kirjutada julgeolekuriskide hulgast, kui see pandaks Soome ja Rootsi territoriaalvette, ranna lähedale (kui juba peab kindlasti vees olema) ja valvama hakkaks seda Soome ja Rootsi rannakaitse, kuivõrd seda on vaja valvata. Milleks rootslased ja taanlased ja ilmselt edaspidi soomlased peaks toru kartma, kui see ei pidanud nende keskkonnale ohtu kujutama, nagu nad ise teatasid?...

Kuid tõepoolest ainult võiks. Sest tegelikult ei saaks leppida ka sellega.

Siin mängivad kaasa mitmed tegurid. Kui juba kord on luba antud, ei pruugi toru üldse sinna saada pandud, kuhu algselt lubati, kui torupanijad näitavad üles kord juba sellist üleloomulikku veenmisjõudu. Toru ühes otsas on venelased, kogu oma allakäiva, läbini korrumpeerunud ühiskonnaga. "Juhtkonna eesotsas oli varem Dmitri Medvedjev. pärast tema presidendiks saamist Aleksei Miller, Putini ligem kaastööline Peterburi ajast. Pole teada, kas tal on seos kgb-ga, mis aga paistab olevat tõenäoline, kuna ta salastab rangelt oma eraelu." (Vello Helk, Rahvuslik kontakt, 4(200)2008).

Eesti meedia, seesama välismaalaste omandis olev ja Eesti suhtes kord avalikult, kord varjatult vaenulik meedia vaikib kiivalt, kes on toru Saksamaa-poolses otsas, kuigi see peaks neile väga hästi teada olema. "Gazprom Germania GmbH, juhtkond. Eesotsas on Hans-Joachim Gornig, endine aseminister DDR-i energiaministeeriumis, väljaõppega Berliini kõrgemas parteikoolis./-/ Ka Gazprom Germanias on ta end ümbritsenud usaldusväärsete isikutega vanast võrgustikust. Tema parem käsi, 59 aastane Hans-Uwe Kreher on endine Stasi agent, kes spioneeris nii agaralt, et andis isegi üles oma ema, kui teda külastas tuttav Lääne- Saksamaalt. Ka finantsdirektor Felix Strehober oli kõrgetasemeline Stasi kaastööline. Nord-Streami direktor on Matthias Warnig, varem DDR-i tipptegelane, nüüd koos endise liidukantsleri Gerhard Schröderiga Nord Streami nägu väljapoole. Ka Warnig on endine Stasi agent, keda autasustati kuldmedaliga" (Vello Helk, Rahvuslik kontakt, 4(200)2008).

Endised võitluskaaslased - KGB ja Stasi - ulatavad teineteisele torustatud käe, et sõlmida uus, meie aja Molotov-Ribbentropi pakt. Euroopa asemel jagatakse pooleks üks väike tülikas riigike. Üks osa Venemaale, teine osa Euroopa Liidule. Põhjust on karta, et Eesti tõehetk on käes, ilma et asjaosaline seda ise õieti aduks. Tõehetked saabuvad ikka niimoodi. Mis jääb Eestile üle? Eesti ei ole Gruusia, vähemalt praegu küll veel mitte.

Rootsis on rahvatarkus: "möt Olle i grind" - mine pahale naaber Ullele väravasse vastu. Ohtlikul olukorral ei tohi lasta tekkida. Eesti peab möönma avalikult, et Vene toru ohustab Eesti julgeolekut. Kui patsient läheb arsti juurde, ei saa keegi terves ilmas seletada, mis talle teeb häda, seda saab ainult asjaosaline ise. Terves ilmas ei saa keegi määratleda, mis ohustab Eesti julgeolekut. Seda saab teha ainult Eesti ise. Eesti peab ise määratlema oma julgeolekupoliitilised riskid. Vene toru peaks praeguses olukorras olema riskide loetelu ülemise serva ülemises reas.

Teiseks peab Eesti oma nn liitlastele selgeks tegema, mis ohustab Eesti julgeolekut. Arvan, et ei ole paljut muud väljapääsu, kui et Eesti peab pöörduma ÜRO Julgeolekunõukogu poole, kus Eesti väidetavad liitlased ja sõbrad juba ees istuvad ja võivad „toruvärgile“ veto panna. Toru loksuks hullumeelse koha pealt normaalsesse kohta - maismaale, juba varem pandud samasuguse toru kõrvale. Kus pealegi tuleb toru panemine kümneid kordi odavam.

Teise manduva impeeriumi, Euroopa Liidu peale loota oleks ennatlik. Sellise avalduse peale oleks võidud imestada ja kulme kergitada varem, aga pärast Gruusia sõda ja Venemaa agressiivseid avaldusi peaks viimane oma toru ainult unes nägema ja süüdistada poleks tal kedagi peale iseenda. Parem on ÜRO Julgeolekunõukogu poole pöörduda nüüd ja kohe kui teha seda suures hädas. Sest kui teha seda alles viimases hädas, siis vastatakse sama küsimusega, nagu olevat vastatud seoses Tartu rahu järgse piiriga: kus te varem olite?

Jaan Hatto,
iseseisvuslane

Lissaboni leppe kehtestamine on kuritegu.

2003. aastal toimusid valimised Eesti võimaliku kuulumise või mittekuulumise üle Euroopa Liitu. Valimissedelil oli kirjas: "§2 Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi". Eesti Vabariigi Põhiseadus (EV PS) kirjutati väikese algustähega. See ei olnud selle napisõnalise sedeliteksti ainus viga, ei sisuline ega vormiline. EV PS-i ei saa "kohaldada" ega "täiendada", nagu sedelil seisis, vaid ainult muuta ja seda põhiseaduses endas ettenähtud korra järgi. Samas seisis, et "Eesti rahvas võttis vastu /-/ järgmise seaduse". Eesti rahvas ei saanud midagi vastu võtnud olla, kui ta alles läks hääletama. Tekib mulje, nagu oleks võõrkeelne tekst sõna- sõnalt eesti keelde tõlgitud. Kuid oluline on see: selgelt on välja öeldud, et Eesti hakkab kuulum EL-i "liitumislepingu" alusel ja EV PS-i "aluspõhimõtetest lähtudes". Niimoodi ei saa Eesti kuuluda kuidagi EL-i ei Lissaboni ega mõne muu leppe (vt. minu artikkel "Eesti riigi lõpp", 10.06.2008, „Nädaline“, 11.06.08, „Pärnu Postimees“) alusel, mis sätestaks näiteks kontrollimatu sisserände Eestisse või eestlaste oma kodumaalt küüditamise. Kui kellegi jaoks pidi "põhiseaduse täiendamise" seadus olema kavalus, millega saaks EV PS-i muuta, eirates EV PS-is ettenähtud muutmise korda, siis ei ole see kavalus, vaid samuti kuritegu - põhiseadusliku riigikorra kukutamine.

', '

Lissaboni leping ei ole midagi muud kui seesama EL-i põhiseadus, mis rahvahääletustel kolm korda läbi kukkus ja nüüd ise vägisi tagasi tuleb. Sellisel võimul, kes ise võimuks hakkab ja vägisi tuleb, pole rahva silmis seaduslikkust - legitiimsust. Selline „võimutulek“ muudab inimesed (sest kodanikest ei saa sellisel juhul enam rääkida) riigivõimu suhtes
ükskõikseiks, vältivaiks ja annab nõrga ühiskonna, kellest tema liikmed ei hooli ja kes käib alla. Sama toimus Nõukogude Liidus ja toimub juba praegu Euroopa Liidus, kuigi tehniliselt kõrgemal tasemel. Kas peame kuulutama, et pärast 2009. aasta 2. detsembrit on riigivõim Eestis ebaseaduslik ja kuritegelik?
1940. aasta 14- 15. juuli Riigivolikogu valimised toimetati põhiseadust ja teisi seadusi rikkudes. Näiteks erakorralistest valimistest teatamise vähima tähtaja asemel, mis oli 35 päeva, jäi vaid 10 päeva Vastaskandidaadid kui näitemängu juures tülikad tegelased lihtsalt kõrvaldati. Suure kiiruga "unustati ära" teine põhiseaduslik koda, Riiginõukogu; saadikuid valiti vaid Riigivolikokku. Sama kordus 2003. aastal. Helle Vilu koos Valijate Keskliiduga tuvastas vähemalt seitse valimisseaduse või põhiseaduse otsest rikkumist. Näiteks kahele eri küsimusele sai anda vaid ühe vastuse. Otsiti tulutult abi pimeda Justitia nähtavasti samuti pimedatelt sõdalastelt.

Raamatu "Eesti rahva kannatuste aasta" 53. leheküljelt, peatükist "ENSV loomise komöödia" võime lugeda 1940. aasta 14-.15. juuli valimistest: "Vastaskandidaatidel kui "rahvavaenlastel" oli aga igasugune esinemine või nende heaks kihutustöö tegemine kõige kategoorilisemalt keelatud." Kas ei tule tuttav ette? Eurorahvahääletuse eel tehtud statistika järgi kulutati EL-i kiitmise peale 80 korda (!) rohkem raha kui teistsuguste seisukohtade väljatoomiseks.

Kuid kõik need rikkumised jäid järgnevate kuritegude varju. Seaduste ja põhiseaduse vastaselt valitud Riigivolikogul ei olnud mingit õigust ega volitust 21. juulil 1940 tegeleda millegi muuga kui korraldada Eesti riigi asju. Õigust ega volitusi ei olnud kehtestamaks uus riigikord Eestis: "kuulutada välja Nõukogude võim kehtivaks kogu Eesti maa-alal ja kuulutada Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks". Veel vähem oli õigust ja volitusi: "paluda Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu Ülemnõukogul võtta vastu Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik Nõukogude Liidu koosseisu" (lk. 63). See oli nii seaduste kui tolleaegse põhiseaduse vastane. See oli kuritegu. Kuritegu kõige kõrgemal tasemel - riigireetmine.

Samamoodi ei anna seaduste ja põhiseaduse vastaselt läbi viidud eurorahvahääletus praegusele Riigikogule õigust ega volitusi muuta Eesti riigikorda ja kehtestada Eesti maa-alal Euroopa Liidu võim - EL-i põhiseadus varjunimega Lissaboni lepe, millega ühtlasi "võetakse Eesti vastu uue riigi - EL-i - koosseisu". (Lissaboni leppe ülimuslikkus liikmesriigi seaduste üle on toodud Euroopa Nõukogu lõppaktis, Euroopa Nõukogu õigustalituse arvamus 22. juuni 2007, 11197/07 (JUR 260),

http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:C:2007:306:0231:0271:ET:PDF lk 26 ja 27)

 

Rahvalt saadi volitus ja nõusolek ju ainult kuuluda EL-i, lähtudes "liitumislepingust" ja EV PS-i "aluspõhimõtetest". See on nii seaduste kui ka EV PS-i vastane. See on kuritegu. Kuritegu kõige kõrgemal tasemel - riigireetmine.

Riigivolikogu 15. juuli 1940. aasta valimiste eel ja ajal hoiti eesti rahva eest kiivalt saladuses, milliseid "otsuseid" Riigivolikogu tegema hakkab. Räägiti ainult "sõna-, trüki-, koosolekutevabaduste kindlustamisest", "tööliste ja teenijate materiaalse olukorra parandamisest", "võitlusest tööpuudusega", "riiklikust kindlustusest tööinvaliididele", "riiklikust abist väikepõllupidajatele" (lk. 51) jne, jne. Uue riigikorra kehtestamisest ei räägitud pooltki sõna, veel vähem NL-i koosseisu minemisest.

Niisamuti ei räägitud eurorahvahääletusele eelneval ajal sõnagi EL-i põhiseadusest. Isegi mitte seda, et selline asi on üldse olemas. Selle asemel saame lugeda "palga- ja majanduskasvust", mõlemad pidid EL-is raketina taeva poole tõusma. "EL-ga ühinemise mõju Eesti majandusele 2005-2010" („Eesti Otsus“, lk. 5) - uhke graafik. Miks ei ole ühtegi meediaväljaannet, kes selle praegu avaldaks? Lubati samuti "riiklikku abi väikepõllupidajatele", mida viimased nägid sama palju kui oma kõrvu ja praeguseks on enamuses pulgad kotti pannud. Kas on kuskil keegi, kes vastutab inimeste sellise petmise eest? Eurovusserdamisest ei saa käsi puhtaks pesta ükski partei, kes on praeguse seisuga Riigikogus.

Aga ikkagi EL-i põhiseadus. Elutargalt ei tõlgitud seda eesti keelde enne kui mõned päevad enne valimisi, kui see kuhugile "netti pisteti". Nii e saanud eesti valija eurovalimistele eelneval ajal kunagi teada, mille poolt ta tegelikult lõpuks "jah" ütles, täpselt nagu see väidetav 92,9 protsenti valijatest (lk. 53), kes 1940. aasta juulis Riigivolikogu valimistel oma jah-hääle andis. Üks ühine joon on meie aja EL-iga liitmisel ja 1940. aasta suve sündmustel veel: mõlemad on ilmselt õigustühised.

Loo lõpetaksin väljavõttega samast "Eesti rahva kannatuste aastast": "Vares võttis portfellist rohelise tindiga vene keelse täiskirjutatud blokilehe ja laskis selle kohaselt valmistada valitsuse otsuse" (lk.52).

Kui inimlaste kohtus on pimedad, siis Jumala kohtu käest ei pääse keegi.



Jaan Hatto,

iseseisvuslane

Veel artikleid...

  1. Tarkusepäev