Jüri Böhmi laulu "Truudusvanne isamaale" tõlge... eesti keelde

„Uinuv mõistus sünnitab koletisi“. See hispaania maalikunstnik Francisco Goya ühe kuulsama maali pealkiri meenus mulle hiljuti seoses Jüri Böhmi uusima lauluga „Truudusvanne isamaale“. Täpsemalt: seoses seda laulu tabanud kriitikanooltega.

Seose tekkepõhjus oli väga lihtne: truudusvande-laulu arvustajategi mõistus paistis olevat kritiseerimishetkel uinunud. Sest miks muidu arvati leidvat sellest muusikapalast koletisi, mida seal kunagi pole olnud?

Eriti üllatav oli muidugi see, et „koletiseleidjate“ hulgas leidus arvukalt neidki, kellele eesti keel on emakeel ja kel seetõttu ei peaks sellest arusaamisega raskusi olema.

Ei peaks, aga ometi oli. Ajakirjanik (?) Priit Simson kirjutas ju („Eesti Päevalehes“ 26. augustil 2010) otsesõnu, et oli palunud ühelt toimetussehelistanud vanemalt naisterahvalt Böhmi laulu tõlget. Keeleinimesena (ajakirjanik, tõlk ja tõlkija) tean unepealt, et keel ongi ajakirjaniku põhiline, tihtilugu lausa ainuke tööriist. Ja kui ajakirjanik sedagi tööriista kasutada ei oska, vaid emakeeles kirjutatud, päevselgete asjade mõistmiseks tõlget vajab, siis mida ta üldse oskab?

„Kus viga näed laita, seal tule ja aita,“ ütleb eesti rahvatarkus. Nii otsustasingi ametivend Priit Simsonile ja teistelegi truudusvande-laulu tõlget vajavatele isikutele appi tulla ja selle laulu sõnumi arusaadavasse eesti keelde panna. Neile arusaadavasse eesti keelde.

Esimese väärtõlgenduse kummutamine

Peamine etteheide Böhmi truudusvande-laulule on umbes selline: see laul õhutab vägivallale ja kutsub üles Eesti venelasi tapma.

Laulusõnu kainelt ja tähelepanelikult kuulates selgub aga hoopis midagi muud. Nimelt see, et lauluskirjeldatud vastupanuviisid okupantidele ja kollaborantidele kehtivad siis ja tõepoolest ainult siis, kui 1) Eesti peaks uuesti okupeeritama või 2) Eestis peaks korduma 2007. aasta aprillimässu-laadne sisevaenlase rünnak.

Vastuse annab juba laulu kaks esimest rida:

„Okupandil´ kõhklemata lasen kuuli pähe,

kui ta minu kodumaale kallale taas läheb“.

Siin on üliselgelt öeldud vastupanu käivitumise eeltingimus: kui vaenlane Böhmi kodumaale – Eestile – taas kallale läheb ja seda okupeerida tahab.

Kas Eesti on hetkel okupeeritud? Kas Eestit praegu vähemalt rünnatakse, eesmärgiga see okupeerida?

Minu andmetel mitte. Kui Böhmi arvustajatel on aga teistsugused andmed, siis ärgu hoidku neid vaka all, vaid teatagu teistelegi!

Tõsi küll, 5,2 protsenti Eesti Vabariigi territooriumist (Narvatagune ja Petserimaa) on siiani võõra võimu all. Kuid see okupeeriti ja annekteeriti juba 1944. aastal. Venemaa kontrollib seda niisiis juba 66 aastat, mistõttu tal poleks mingit põhjust hakata seda taas okupeerima ja annekteerima. Järelikult ei laiene Böhmi laulus öeldu (meenutagem veelkord: „kui ta minu kodumaale kallale taas läheb“) sellelegi alale.

Jääb niisiis võitlus võimaliku sisevaenlase vastu.

Teise väärtõlgenduse kummutamine

„Aastasadu on nad Eesti rahvast tapmas käinud,

Kahjuks pole tänaseni ära nad siit läinud“.

Nii ütleb laulu viimase salmi kaks esimest rida.

Küsigem kõigepealt: kes Eesti anastajatest on siin tapmas käinud lausa aastasadu?

Kõige pikemalt on siin olnud sakslased ja venelased. Veidi üle saja aasta olid siin ka taanlased ja rootslased.

Küsigem edasi: kes sellest neljast on siiani Eestis?

Taanlased lahkusid XIV sajandil, pärast Jüriöö ülestõusu. Rootsi võim lahkus pärast Põhjasõda. (Tõsi, rannarootslased lahkusid alles 1944. aastal, kuid nemad olid põlisvähemusrahvus, mitte rõhujad, pealegi polnud nad eestlastele koormaks.) Sakslased lahkusid 1939.-40. aastal ja lõplikult 1944. aastal.

Alles jäävad niisiis venelased ja teised mitte-eestlased, kes toodi/tulid okupeeritud ja annekteeritud Eestisse punaokupatsiooni ajal, s.t. aastail 1944-1991. Nende siiatoomine oli tõepoolest rahvusvahelise õiguse vastane, kuna ütleb ju rahvusvaheline õigus, et sõjakuriteoks loetakse ka „okupeeriva võimu poolt oma tsiviilelanikkonna otsene või kaudne ümberasustamine okupeeritavale maa-alale või okupeeritava maa-ala elanikkonna väljasaatmine või ümberasustamine maa-ala siseselt või sealt välja“ („Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuut“).

Nii et puhtjuriidiliselt saab neid isikuid tõesti okupandiks nimetada.

Ent Jüri Böhm pole jurist. Ta ei aja näpuga kuskilt seadusest rida ega kavatsegi kedagi niisama, heast peast rünnata. Temagi teab suurepäraselt, et nõukogude ajal Eestisse saabunud isikutest said Eesti taasiseseisvudes tublid maksumaksjad ja tarbijad, kes annavad me ühiskonna arengusse oma panuse nii rahaliselt kui ka muul moel. Ta teab, et nende seast on sirgunud tublisid Eesti patrioote, kes annavad isamaalisuselt silmad ette paljudele eestlastelegi ja sõdiks võimaliku kallaletungi korral igal juhul eestlaste poolel. (Tüüpnäide: Jevgeni (eestipäraselt: Jekki) Rjazin. Muide, J. Rjazin oli kohal ka 23. augustil 2010 Hirvepargis, kui Böhm oma truudusvande-laulu esitas, ega protestinud laulu vastu sugugi. Hoopis vastupidi, kiitis selle heaks.)

Seepärast seadiski Böhm oma laulus eeltingimuseks, et vaenlane peab ründama esimesena.

Seni kui Eestit ei ründa välis- ega sisevaenlane, on Jüri Böhmi laulu „Truudusvanne isamaale“ sõnades sisalduv üleskutse niisiis täiesti ohutu ja vägivallatu. Enamgi veel, see toimib edukalt heidutusena. Eestit rünnata kavatsev jõud mõtleb siis igatahes väga hoolikalt järele, kas ikka tasub rünnata riiki, kus elab rahvas, kes peab endast lugu, või oleks targem rünnakumõtted maha matta – selle asemel, et pärast matta oma, okupatsioonivägede sõdureid. On kerge taibata, mida tunneb vaenlane, kes saab teada, et talle vastu saadetud Kaitseliidu üksust juhib näiteks Jüri Böhm, Jüri Liim, Mart Niklus, Raigo Sõlg, Martin Helme või Henn Põlluaas…

Seadus on Böhmi poolel

Böhmi kritiseerijad panevad truudusvande-laulule pahaks selle justkui liiga agressiivseid, vaat et julmigi sõnu. Kuid küsigem: kuidas peaks okupandile vastupanu avaldav rahvus siis ennast üleval pidama. Kas äkki siidikinnastes? Või loobuma vastupanust hoopiski?

Kui Böhmi arvustajad tahaks minna Eestit ründavaid relvaüksusi tinarahe asemel tervitama lillede ning soola ja leivaga, siis tekkiks neil väga suuri probleeme Eesti jõustruktuuridega. Sest ütleb ju Eesti Vabariigi põhiseaduse 54. paragrahv sõnaselgelt: „Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust. Kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu.“

Sama selge on ka Eesti kaitseväe juhataja käskkiri 1. jaanuarist 1995. Kindralmajor Aleksander Einselni allkirja kandvas käskkirjas seisab:

„Eesti Vabariigi vastu suunatud agressiooni korral sõjaseisukorra väljakuulutamiseks juhul, kui seda ei ole võimalik teha Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 128 ettenähtud korras ja tulenevalt §-s 127 Kaitseväe ja riigikaitseorganisatsioonide juhile pandud ülesannetest ning lähtudes põhimõttest, et on parem surra vaba mehena, kui elada orjaahelates

k ä s i n:

  1. Kehtestada sõjaseisukord Eesti Vabariigi territooriumil hetkest, mil vaenlase relvastatud üksused või formeeringud ületavad omavoliliselt riikidevahelise kontrolljoone (riigipiiri).
  2. Kaitseväel, Kaitseliidul ja Sõjaaja riigikaitse seadusega minule allutatud Siseministeeriumi valitsemisalal olevatel sõjaväeliselt korraldatud asutustel ja üksustel osutada sõjaseisukorra kehtestamisel aktiivset vastupanu agressorile vastavalt püstitatud ülesannetele.
  3. Mitte lõpetada ilma põhiseaduslikus korras valitud Eesti Vabariigi presidendi avaliku ja kirjaliku korralduseta vastupanu vastase suhtes.“

Jüri Böhmile ja teistelegi kaitseliitlastele, samuti ülejäänud Eesti patriootidele annab see kindla seljataguse ja toetuspinna. Seda erinevalt Böhmi arvustajatest, kelle süüdistused on rajatud liivale ja kes vajavad emakeelse, päevselge teksti tõlget.

Lõpetuseks üks soe soovitus kõigile, kel peaks tekkima kiusatus Jüri Böhmi ta laulu „Truudusvanne isamaale“ sõnade eest halvustada: enne, kui sõna võtate, lugege/kuulake laulusõnu ikka tähelepanelikult ja mõttega! Sest vaid siis on kindel, et mõistus ei uinu ega sünnita koletisi.

Tõnu Kalvet

P.S. Uudis Böhmi väljaheitmisest Kaitseliidust jõudis („Eesti Päevalehe“ vahendusel) minunigi, kuid kuna selle väljaheitmise puhul oli tegu alusetu, seadusevastase sammuga, siis ei võtnud ma ega võta praegugi seda tõsiselt, vaid jään huviga ootama, kuidas Kaitseliidu juhtkond sellest jamast välja tuleb, kuhu ta end vabatahtlikult (!) mässis. Kõik trumbid on ju Böhmi käes. Raigo Sõle väljaheitmine ja sellele järgnenud sundennistamine paistab olevat KL-i juhtkonnal igatahes ununenud…