Rahvuslaste Tallinna Klubi

minu väljaheitmine Kaitseliidust on nõrganärviliste tuulenuusutajatest poliitkorrektsete staabirottide paaniline reaktsioon, millega püüti ennetavalt, nahahoidjalikult päästa oma pagunid ja säilitada oma ametikoht.

See toimus salaja, seljataga ning sisuliselt tühjalt kohalt ja rahuaja tingimustes. Võib ainult arvata, mis juhtub siis, kui tuleb tegutseda sõjaajal ning lahinguolukorra stressis...

Just säärase närvikava ja mentaliteediga seltskonnast värvataksegi "simme"!

Selle argilikult alatu teoga ei karistanud nad mitte mind, vaid reetsid iseenese sõdurid! Sellest johtuvalt on tõsine oht, et kriitilisel momendil jäävad relvaladude uksed lukku ja jääb tulemata ka vastupanukäsk.

Kaitseliidu liikmelisust de jure kinnitab küll paber, kuid de facto ikkagi isamaa-armastus, meelsus ning reaalne tahe kaitsta oma maad ja rahvast okupantide eest.

Minu jaoks on Kaitseliit eeskätt minu kamraadidest relvavennad ja nende jaoks olen ma Kaitseliidu liige edasi.

Luban teile, et seisan kindlalt teie kõrval nii rahuajal kui ka lahingus!

Pärast seda reeturlikku otsust on mul nüüd relva hankimisega raskusi, kuid nagu ütlevad ka minu laulusõnad:

"Kui pole püssi, võtan pussi. /-/

Kui ei aita, võtan kaika."

Ja olen väiksemagi ohu korral kindlalt teie kõrval.

Teadke, et pole paremat kiitust kui vaenlase sõim ja "omade" laim!

Teie võitluskaaslane

Jüri Böhm

EESTI EEST SURMANI!