Põlissoomlaste valimisedu sunnib eesti rahvuslasi peeglisse vaatama'
- Lisainfo
- Kategooria: Uudised
- Avaldatud: laupäeval, 16. aprillil 2016. 16:56
- Kirjutas Autor
- Klikke: 2169
Soome rahvuslaste tuntuim ja mõjukaim erakond, Põlissoomlaste Partei esines pühapäeval, 17. aprillil 2011 toimunud parlamendivalimistel väga võimsalt. Seda parteid toetas seekord tunduvalt rohkem valijaid kui eelmistel, 2007. aastal toimunud parlamendivalimistel. Vastavalt siis 19 ja 4,1 protsenti. Selle tagajärjel on Põlissoomlaste Parteil parlamendis senise viie asemel 39 (!) saadikukohta ja on suur tõenäosus, et põlissoomlastega arvestatakse uue valitsuse moodustamisel vägagi tõsiselt. Õigemini: ollakse sunnitud nendega arvestama.
Põlissoomlaste valimistulemus oli paremuselt kolmas. Neist ettepoole jäi ainult kaks erakonda: Koonderakond (20,4 protsenti toetushääli ja 44 saadikukohta) ning sotsiaaldemokraatlik partei (19,1 protsenti, 42 saadikukohta). Põlissoomlastest tahapoole jäi Keskerakond, saades toetushääli 15,8 protsenti ja saadikukohti 35.
Valimiskünnise ületas veel neli parteid: Vasakliit, rohelised, Soomerootsi Rahvapartei ja kristlikud demokraadid. Nende toetusprotsent jäi aga juba alla kümne. Põlissoomlaste Partei oli ainus erakond, kes oma valimistulemust parandas. Kõigil ülejäänud parlamendiparteidel, välja arvatud Soomerootsi Rahvapartei, oli valimistulemus seekord kehvem kui eelmistel valimistel. Soomerootsi Rahvapartei moodustab erandi sellepärast, et tema saadikukohtade arv – üheksa – jäi samaks. Tõsi, saadud häältehulk oli eelmiste valimistega võrreldes väiksem neilgi: 4,5 % asemel 4,3 %.
Nüüd aga tagasi Põlissoomlaste Partei juurde. Tasub meenutada, et see asutati 1995. aastal, seega kõigest poolteist kümnendit tagasi. Võrdluseks: Soome sotsiaaldemokraatlik erakond loodi juba 1899. aastal, Soomerootsi Rahvapartei 1906. aastal, Keskerakond 1908. aastal ja Koonderakond 1918. aastal.
Soome rahvuslaste sihikindel, hästi läbimõeldud töö hakkab niisiis vilja kandma. Hõimuvellede edu üle siiralt rõõmustades muutub aga meel kohe nukraks, kui meenuvad eesti rahvuslased.
Eesti rahvuslaste ebaedust
Nagu teada, pole eesti rahvuslaste mõjukamad organisatsioonid siiani suutnud omavahel kokku leppida ega ühtset löögirusikat moodustada. Selle asemel hoopis pureletakse isekeskis, raisatakse aega ja energiat teise- või kolmandajärguliste asjade peale ega õpita senistest vigadest. S. t. tehakse kõik selle nimel, et edu mitte saavutada.
Siinkirjutaja teab seda väga hästi, sest oli peaaegu kolm ja pool aastat, täpsemalt 2006. aasta detsembrist kuni 2010. aasta kevadeni eesti rahvuslaste sidemees. Selles rollis olles tuli mul suhelda arvukate eesti rahvuslaste organisatsioonide juhttegelastega ja ka realiikmetega. Mind hämmastas tõsiselt see läbimõtlematus ja teinekordki lausa karjuv rumalus, mis nende ütlemistest ja tegudestki tihtipeale läbi kumas. Üksteisega tülliminekul näidati lausa erakordselt leidlikkust, leppimine ja omavahelise koostöö käivitamine ja käigushoidmine osutus aga enamasti ülejõukäivaks ülesandeks.
Kui peaksin kunagi kirjutama raamatu kõnealusel ajavahemikul kogetud värvikamatest juhtumitest, siis oleks mul hulga lihtsam vormistada see raamat ilukirjandusteosena kui dokumentaalteosena. Sest enamus lugejaid lihtsalt ei usuks, et end tihtilugu eestluse auks, mõistuseks ja südametunnistuseks pidavad organisatsioonid ja üksikisikud võisid käituda nii rumalalt, nii poliitiliselt lühinägelikult kui nad tegelikult käitusid. Oma ebaedus Eesti võimukartelli salasepitsusi süüdistavatel eesti rahvuslastel tasuks aga süüdlasteotsingul heita esmalt pilk peeglisse.
Pole halba ilma heata
2011. aasta märtsikuistel Riigikogu valimistel kogetud läbipõrumine tegi aga eesti rahvuslastele ka palju head. Seda eeskätt sellepärast, et eraldas terad sõkaldest ja sisuliselt saatis pensionile suure osa eesti rahvuslaste senisest eliidist. (Mis sest, et see „pensionilesaadetud“ eliidiosa seda praegu veel ei taipa ega tunneta, vaid teeb näo, nagu saaks kõik jätkuda vanaviisi, nende juhtimisel.) Märtsivalimised sõelusid välja, kes on hea organisaator, kes mitte. Need valimised näitasid, kes suudab edu nimel koostööd teha ja end pingutada, kes aga mitte.
Meeldiv on tõdeda, et „vanade olijate“ seljatagant hakkab tasapisi, kuid üha kindlamalt esile tulema eesti rahvuslaste noorem ja teotahteline põlvkond. Kui uued tulijad ühendavad oma jõud ja tegutsevad arukalt, siis võivad eesti rahvuslased edaspidi jõuda sama hea valimistulemuseni kui jõudsid Soome rahvuslased 2011. aasta 17. aprillil toimunud parlamendivalimistel.
Seda enam, et olukord Eestis ja laiemalt kogu Euroopas muutub praeguse kriisi süvenedes rahvuslastele aina soodsamaks. Ole vaid mees ja kasuta see soodne võimalus ära!
Tõnu Kalvet