Codex Alimentarius ja inimtervise tulevik

Vähesed inimesed arvavad, et 21. sajand on olnud sündmustevaene, kuigi suur enamus neist on kinni „leivas ja tsirkuses“. Inimesed rabavad teha ületunde, et jõuaks tasuda aina kasvavaid arveid, makse ja liisinguid, ning nende igapäevaseks mõnudoosiks on „Tantsud tähtedega“, „Kes tahab saada miljonäriks?“, superstaari-saade või muu selline. Seetõttu teavadki vähesed, et 27. mail 2007, kuus nädalat enne Suurbritannia peaministriks nimetamist, kuulutas Gordon Brown välja oma poliitilise filosoofia, milleks on globaliseerimine ja Uue Maailmakorra ehitamine.

Mis on sel pistmist inimtervisega? Üks Uue Maailmakorra eesmärke on piirata looduslike tervisetoodete levikut ja lõppkokkuvõttes need kõik keelata. Sel otstarbel on Ühinenud Rahvaste Organisatsioon ja Maailma Tervishoiuorganisatsioon loonud nn. Codex Alimentariuse – seaduse, mis juhul, kui jõustub, hakkab reguleerima kogu maailma toidu vitamiini- ja mineraalisisaldust. John Hammell’i järgi, kes on Rahvusvahelise Tervisevabaduse Advokaatide (ingl. k. International Advocates of Health Freedom, lüh. IAHF) liidu asutaja, ootab meid ees järgmine tulevik: „Kui Codex Alimentarius saab oma tahtmist, siis kõik ravimtaimed, vitamiinid, homöopaatilised ravimid, aminohapped ja teised looduslikud ravivahendid, millele te olete olnud kindel läbi kogu oma elu, kaovad. Asja uba on selles, et kõik nimetatud vahendid liigitatakse retseptiravimite alla, et neid saaks kontrollida meditsiinimonopol ja selle bossid, suured farmaatsiakompaniid.“

Codex sai alguse üsna lihtsalt: ÜRO andis Maailma Tervishoiuorganisatsioonile ning Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioonile korralduse arendada välja universaalne toiduseadus. Selle eesmärgiks oli „harmoniseerida“ toidulisandeid käsitlevaid seadusi ja määrusi ülemaailmselt ning luua kasvava kaubanduse tarbeks rahvusvahelised turvastandardid. Farmakoloogiatööstus astus vahele ja hakkas toimuvat mõjutama. Selle asemel, et keskenduda toidu turvalisusele, kasutab Codex oma võimu, et suurendada ülemaailmseid piiranguid vitamiinidele ja toidulisanditele, piirates oluliselt nende kättesaadavust ja kogust.

Kõnealuse seaduseelnõu eesmärgiks on rahvusvaheline „harmoniseerimine“. Kõik see tundub olevat päris süütu. Kui Codexi näiline põhjendus on luua universaalsed toidulisandite regulatsioonid „üledoseerimiseohu“ puhuks igas riigis, siis ta tegelikuks eesmärgiks on kuulutada tervisetooted, samuti informatsioon vitamiinide ja toidulisandite kohta lindpriiks; väljaarvatud nende puhul, kel on selle üle otsene kontroll. Neil ÜRO seadustel on riigiülene mõju ja kohalik seadusandlus jääb selle ees jõuetuks, samuti eesti rahva hääl ja ka valimisõigus.

Codex Alimentarius liigitab toidulisandid nimelt toksiinide (maakeeli: mürkide!) alla, mille eest tarbijaid peab kaitsma. Doktor Rima E. Laibow arvates jääb farmakoloogiatööstusel iga dollari kohta, mis Ameerika Ühendriikides kulutatakse toidulisandite peale (kokku umbes 20 miljardi dollari väärtuses - dr Andrew Weill’i hinnang 2005. aasta kohta), seal saamata umbes 40 dollarit aastas. Seega: mida enam inimesed ostavad toidulisandeid, seda vähem ostetakse ravimeid. Inimesed on muutunud terviseteadlikumaks, aina enam ostetakse loodustooteid või toidulisandeid. Inimestel pole lihtsalt enam aega haigeks jääda. See on aga halb uudis ravimitööstusele, mis on maailma suurim tööstusharu.

Et inimeste tervisest oleneb nende tööviljakus ja seega ka nende vajalikkus tööandjale, hoolitsevad tänase majanduskriisi tingimustes inimesed oma tervise eest rohkem kui varem. Seetõttu pöördutakse aina enam alternatiivseks kuulutatud ravimeetodite poole, nagu loodusravi ehk naturopaatia, holistiline meditsiin, mis käsitleb inimest kui harmoonilist tervikut, ja homöopaatia. Paljud hakkavad aru saama, mis on vähi, Alzheimeri tõve, enneaegse vananemise, immuunsüsteemi ohtude, artriidi, suhkruhaiguse ja muude krooniliste degeneratiivsete haiguste põhjuseks. Selleks on vabad radikaalid, vabad molekulid, mis lõhuvad rakustruktuure nagu kuulid. Ainuke viis, kuidas keha saaks end vabade radikaalide eest kaitsta, on tarbida suures koguses antioksüdante ja C-vitamiini. Antioksüdandid on looduslikud ained, mida ei saa patenteerida (ainult sünteetilisi saab). Seega: ravimitööstusel pole võimalik loodustoodetest kasumit saada.

Codex Alimentariuse tõttu, mis liigitab antioksüdandid ekslikult toksiinide, s.t. mürkide alla, ootavad meid, tarbijaid, seega piirangud neile ligipääsu kohta. Me ei saa neid siis vajalikus koguses omastada. Seepärast jäävad siis ainsaks seaduslikuks ravivõimaluseks ravimid või kirurgia. Mõnikord on need tõesti vajalikud. Kuid välistades loodusravi kasutamise võimaluse, pole sel kõigel midagi pistmist ravimite või kirurgiaga. (Kindlasti oleks paljud nimekad kirurgid nördinud, kui nende patsientidele keelataks juurdepääs toidulisanditele.) See kõik on rahva tervise teadlik ja kuritegelik kahjustamine.

Piirates võimalust rahval oma tervise eest ise hoolt kanda, lähevad Uue Maailmakorra meistrid (suurkorporatsioonid, pankurid, globalistid) meie kõigi põhiliste inimõiguste kallale. Kontroll toidu üle võrdub kontrolliga inimeste üle. Rahvaid tahetakse muuta nõrkadeks, sõltuvateks ja väljasurevateks. Sellisena ei kujuta me neile „meistritele“ nimetamisväärset ohtu.

Ainuke võimalus end selle kõige eest kaitsta: tuleb muutuda teadlikuks meid ähvardavatest ohtudest. Teadmised on jõud, seda eriti praegu. Eesti poliitklikk aga, selmet oma rahva eest seista, on muutunud rahvusvaheliste suurorganisatsioonide kuulekaks käsutäitjaks. Seega lasub vastutus Eesti rahva tuleviku ees meil kõigil.

Ülo Stockholm

Kirjutis on ajalehe "Rahvuslik Koguja" 2011. aasta aprillinumbris ilmunud artikli algne, täispikk variant.