- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: laupäeval, 16 aprillil 2016 15:47
-
Kirjutas Autor.
-
Klikke: 15388
30. aprill on kahekordselt tülikas kuupäev. Vähemalt korravalvuritele küll. Paljudes „arenenud“ lääneriikides valmistub politsei igal aastal hoolikalt ohjeldama selle päeva õhtust kuni järgmise päeva hommikuni kestvaid volbriöö „pidustusi“. Neis, „kõrgel arengutasemel“ olevates riikides on noorsoo suurel osal nimelt kombeks end mainitud ööl maani täis juua ja selles seisundis kõige mitmekesisemaid totrusi teha.
Veelgi suurem murelaps on see kuupäev aga samades riikides tegutsevale mõttepolitseile. Sest kipuvad ju paljud haritud, isamaalised ja arenenud õiglustundega inimesed sel päeval mälestama kahekümnenda sajandi Euroopa, vahest koguni terve maailma ühe väljapaistvama riigimehe surma-aastapäeva. Sellesama riigimehe, kes väidetavasti suri 30. aprillil 1945 Berliinis. Täpsemalt öeldes: tegi vaenuvägede piiramisrõngas olevas punkris enesetapu.
Jutt käib mõistagi Saksamaa toonasest valitsus- ja riigijuhist, riigikantsler Adolf Hitlerist. Tema mälestamist ei saa nüüdisajale iseloomulikult poliitkorrektsuse-usku mõttepolitsei kohe kuidagi sallida.
Üllatav, et nii Hitleri pärandi austajad kui ka vastased on kõnealuse riigimehe elu lõpu ja selle asjaolude osas sama meelt: mõlemad usuvad kaljukindlalt, et enesetapu teinud Hitler suri 1945. aasta 30. aprillil Berliinis oma punkris.
Selle kinnituseks toon siinkohal ainult kaks näidet.
Hitleri pärandit kõrgelt hindav internetiportaal „Estland 88“ (www.estland88.com) kirjutas 30. aprillil 2010 oma rubriigis „Täna ajaloos“ järgmist: „30. aprillil 1945 lahkus elust Saksa Riigi Juht Adolf Hitler.“
Hitleri pärandisse taunivalt suhtuv „Eesti Entsüklopeedia“ kirjutas oma 3. köites (ilmunud 1988. aastal) Hitleri surma kohta aga nõnda: „Vahetult enne Saksamaa sõjalist kokkuvarisemist lõpetas H. elu enesetapuga.“
Märksõnad „30. aprill 1945“, „Berliin“, „punker“ ja „enesetapp“ on raiutud ka kooliõpikutesse ja ajalooteostesse. Seda aga mitte enam kauaks. Sest praeguseks on tulnud päevavalgele fakte, mis saadavad „punkrisurma-teooria“ selle õigesse kohta – ajaloo prügikasti.
„Enesetapu teinud Hitler“ osutus… 20-40-aastaseks naiseks!
Huvitav vastuolu: väga paljud uskusid ja usuvad praegugi pimesi juttu, et Hitler olevat teinud 1945. aasta aprillis enesetapu, väga vähesed teadsid/teavad aga, et tegelikult püsis see „ajalooteooria“ lausa savijalgadel.
Esiteks oli Hitler sellise iseloomuga, et poleks – asjatundjate hinnangul – kunagi, mitte mingitel tingimustel ennast ise tapnud.
Teiseks olid väidetavat Hitleri enesetappu pealt näinud isikute tunnistused ebaselged ja kohati vasturääkivad.
Kolmandaks ei leitud Hitleri ega ta abikaasa, Eva Brauni laipa kunagi. Ainus nii-öelda asitõend oli üks kolp, mille marssal Žukov oli viinud 1945. aastal Moskvasse ja mille kohta väideti aastakümneid, et see olevat kuulunud Hitlerile. 2009. aasta sügisel uuris seda kolpa USA Connecticuti ülikooli arheoloog Nick Bellantoni. Kolba DNA-d uurides tuvastas Bellantoni, et kolp oli kuulunud hoopis 20- kuni 40-aastasele naisterahvale.
Bellantoni sensatsioonilist avastust kajastas nii Euroopa, Vene, USA kui ka Eesti ajakirjandus. Üldsuse huvi selle avastuse vastu oli kaunis suur. Kui see hakkas aga muutuma juba „lubamatult suureks“, siis lõpetati kolba-teema käsitlemine nn. peavoolumeedias kiiresti. Öeldi küll A, kuid jäeti ütlemata B. Teisisõnu: jäeti vastamata küsimusele „kui Hitler ei surnud 1945. aasta aprilli lõpul Berliinis enesetapu tulemusena, siis kus, millal ja kuidas ta tegelikult suri?“.
Vastuse sellele küsimusele andis üks Argentiina kirjanik ja uuriv ajakirjanik, kes oli selleks ajaks uurinud seda teemat juba üle kolmekümne aasta.
Hitleri „surmajärgne elu“ Lõuna-Ameerikas
Faktid on visad asjad. Eriti veel siis, kui nad on süstematiseeritud ja raamatukaante vahele pandud. Argentiina kirjanik ja uuriv ajakirjanik Abel Basti teab seda suurepäraselt. Seepärast koguski ta andmeid tervelt 30 aastat, enne kui julges avaldada raamatu „Bariloche natsid“ (hispaania k. „Bariloche Nazi“). Seal on juttu sellest, kuidas Saksamaa riigijuht Adolf Hitler põgenes 1945. aasta kevadel Berliinist, sõitis Argentiinasse ja elas seal rahulikult kuni surmani.
Sama teemat käsitles Basti ka raamatus „Hitler Argentiinas“ (hispaania k. „Hitler en Argentina“). Mõlema teose koostamisel kasutas Basti paljude selliste isikute tunnistusi, kes olid Hitlerit tolle Argentiinas viibimise ajal ise näinud, teinekord temaga vestelnudki.
Millised on siis olulisemad sellealased faktid, mis Bastil välja selgitada õnnestus?
Kõigepealt saabumisaeg. Argentiinasse saabus Hitler 28. juulil 1945. Just sel kuupäeval jõudis Patagoonia rannikule kaks Suur-Saksamaa allveelaeva, kus peale Hitleri viibis teisigi tähtsaid tegelasi. Ühtekokku saabus 1945. aasta jooksul Argentiinasse kümme Suur-Saksamaa allveelaeva. Nende pardal oli u. 60 kõrget SS-i ohvitseri.
Argentiina valiti reisi sihtmaaks ta ohutuse tõttu. Nimelt oli see Lõuna-Ameerika riik säilitanud erapooletuse kogu Teise Maailmasõja kestel.
Hitler asus koos Eva Brauniga elama Bariloche väikelinna naabrusse. Seal oli nende elupaigaks ühe saksa päritolu abielupaari suvila. See, hotelliomanikest abielupaar lubas kõnealusel kahel külalisel lahkelt kasutada ka oma Pan de Azúcari nimelises väikelinnas paiknevat maja.
Hotelliomanikest abielupaari külalislahkus polnud teeseldud ega sunnitud. Vastupidi, neid ühendas Hitleriga oma paarikümne aasta pikkune sõprus. Nimelt olid nad juba 1925. aastal hakanud saatma Hitlerile raha, mille olid eelnevalt kogunud Argentiinas elavatelt sakslastelt. Selle kohta on jäänud arvukalt kirju, sealhulgas Hitleri kümne- kuni viieteistkümneleheküljelised kirjad, kus ta annab aru, kuidas on seda raha kasutanud.
Hitleril jätkus taipu hoiduda oma elu Argentiina-perioodil lävimisest teiste Saksa rahvussotsialistidega. Tänu sellele Iisraeli salaluure Mossad ega teised Saksa rahvussotsialiste kimbutavad salateenistused teda ei tabanudki. Võrdluseks tasub meenutada, et Mossadi agendid röövisid sõjajärgsetel aastatel Argentiinast ja mujaltki Lõuna-Ameerikast päris mitu kõrget Suur-Saksamaa tegelast.
Abel Basti andmetel elas Hitler Argentiinas rahulikult kuni oma elu lõpuni ja suri 1960. aastal loomulikku surma. Mehe surma järel asus Eva Braun elama Argentiina naaberriiki – Tšiilisse, täpsemalt selle pealinna, Santiago de Chilesse. Eva Brauni edasine saatus on teadmata.
Hitleri päästjaks sai „külm sõda“
Ainus organisatsioon, kes teadis Hitleri pensionipõlve pidamise paika, oli – Abel Basti andmetel – ameeriklaste Föderaalne Juurdlusbüroo. See organisatsioon jälgis Hitlerit kuni 1955. aastani, seejärel aga hävitas kõik Hitleri „surmajärgse elu“ kohta kogutud materjalid, kuna need võinuks Ameerika Ühendriike kompromiteerida Iisraeli silmis. Oli ju Iisraeli liitlane USA teadlik Hitleri asukohast, kuid jättis selle Iisraelile ometi teatamata ega võtnud Hitleri kättesaamiseks ka ise midagi ette.
Argentiinasse siirdus Hitler pärast seda, kui oli lavastanud 1945. aasta aprilli lõpul Berliinis iseenda ja Eva Brauni enesetapu ning seejärel põgenenud Barcelonasse, kus teda juba ootasid Suur-Saksamaa allveelaevastiku riismed.
Sõna „riismed“ käib mõistagi nende allveelaevade arvukuse, mitte aga kvaliteedi kohta. Vastupidi, täiesti tipptasemel oli nii nende meeskond, relvastus kui ka üldvarustatus.
Abel Basti hinnangul on ülimalt tõenäoline, et Hitleril ja ta lähikondsetel aitasid ümberpiiratud Berliinist Barcelonasse põgeneda USA salateenistuse agendid. Omal käel suutnuks Hitler sellega vaevalt küll toime tulla, kuna Berliini ümbritsevad alad olid tollal juba kõik liitlasriikide kontrolli all. Pealegi oli Ameerika Ühendriikidel juba toona olemas raadiolokatsioonijaamade võrk, mis võimaldas jälgida laevu ja lennukeid kogu maailmas.
USA aitas Hitleril põgeneda ja varjas hiljem ta asukohta mitte heategevuse korras või ligimesearmastusest, vaid vastutasuks selle eest, et Suur-Saksamaa juht lubas ameeriklaste käsutusse oma paremad teadlased ja sõjaväelased. Mõlemad seltskonnad andsid olulise panuse USA relvastuse edendamisse, eriti tuumapommi loomisse ning muutsid seeläbi „külma sõja“ ajal USA maailma sõjaliselt võimsaimaks riigiks. Ilma selleta suutnuks Ameerika Ühendriigid vaevalt vastu seista oma suurimale Teise Maailmasõja aegsele liitlasele, kellest vaid veidi aega pärast sõja lõppu oli saanud suurim vaenlane – Nõukogude Liidule.
Muide, Nõukogude Liidu juht Jossif Stalin ei uskunud kuni surmatunnini, s.t. 1953. aasta märtsini, et Hitler oli surnud. Stalinil oli kindel tahtmine Hitler kohtu alla anda. Ta ei loobunud elu lõpuni oma liitlastele ja luuretele meelde tuletamast, et Hitler oli läinud Hispaaniasse või Argentiinasse. Nõukogude Liidu juhtkond asus enesetapu-versiooni toetama alles pärast Stalini surma.
On tähelepanuväärne, et ka Saksamaa Liitvabariigi juhtkond pidas Hitlerit elusolevaks veel kümme aastat pärast tolle ametlikku surmagi ja kuulutas surnuks alles 1955. aastal. Ja ka siis lihtsalt eeldades, et Hitler on selle aja peale surnud.
Hitleri enesetapp 30. aprillil 1945 Berliini punkris osutus niisiis täielikuks väljamõeldiseks, mille eesmärk oli varjata tegelikult asetleidnut. Kas saab Ameerika Ühendriike selle eest aga hukka mõista, et nad Hitleril põgeneda aitasid ja ta asukohta hiljem varjasid?
Vaevalt küll. Pigem on USA juhtkonna käitumine täiesti arusaadav ja riigimehelik. Toonast olukorda arvestades lausa ainumõeldav. Äsjane surmavaenlane Saksamaa ei kujutanud ju enam ohtu, seevastu oli äsjane liitlane – Nõukogude Liit – muutumas üha ohtlikumaks.
Küll aga on hukkamõistu väärt need eesti ajaloolased ja õpikukirjutajad, kes ei vaevunud end faktidega kurssi viima, vaid on risustanud eesti noorte mälu Hitleri enesetapust pajatava väljamõeldisega juba enam kui kahekümne aasta vältel.
„Punker“ nimega Argentiina annab neile mälurisustajatele igatahes mõtlemapaneva vastulöögi.
Tõnu Kalvet
- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: laupäeval, 16 aprillil 2016 15:44
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 13057
Eesti poliitikamaastikul toimub praegu palju huvitavat. Kombineeritakse mitmelgi moel, tehakse oodatud ja ootamatuid liitmis- ja lahutamistehteid. Üks mõtlemapanevamaid nende huvitavate "tehete" hulgast on katse liita Eesti Rahvuslik Liitumine (lüh. ERL) erakonnaga Eesti Kristlikud Demokraadid (lüh. EKD).
"Kas autor äkki ei eksi? ERL on ju erakondadeülene organisatsioon, sinna kuulub mitme erakonna liikmeid ja ka täiesti parteituid. Kuidas saaks säärane organisatsioon liituda ükskõik millise erakonnaga?!" võib siinkohal vahele hüüda tähelepanelik, kaasamõtlev lugeja.
See tähelepanek oleks täiesti õige. Kuid autor ei eksi sellegipoolest. Sest ERL-i juhtkond on tõepoolest rääkinud ERL-i kui organisatsiooni, mitte aga üksnes asjasthuvitatud liikmete ühinemisest EKD-ga. Asjaolu, et ERL-i põhikiri sedasorti liitumist ei luba, pole ERL-i juhtkonda seni häirinud vähimalgi määral.
Kas Eesti poliitikamaastikule tekkis üleöö suur tühik?
ERL-i juhtkonnast on innukaimaks EKD-ga ühinemise pooldajaks ERL-i praegune juht Martin Helme ja eelmine juht, praegune juhatuseliige Henn Põlluaas. Mõlema hinnangul olevat see rahvuslastele väga hea võimalus midagi ära teha, mõjutada toimuvat, saavutada oma eesmärke ja jõuda oma arengus kõrgemale astmele.
"Kahe puhta ja korrumpeerumata, väärtuspõhise ja tõeliselt rahvusliku organisatsiooni - ERL-i ja EKD - koostöö on ilma igasuguste kahtlusteta positiivne. Tekib uus sünergia, mis võimaldab ausat alternatiivi poliitkartellide kultiveeritavale estofoobsele multikulti-ummik-elitaarsüsteemile ja tegelike muutuste algatamisele," leidis 11. aprillil 2010 H. Põlluaas.
Martin Helme toimetatava internetilehe "Terve Mõistuse Sündikaat" üks viljakamaid autoreid, publitsist Andres Laiapea seevastu oli vahetult enne 2007. aasta Riigikogu valimisi kristlike demokraatide ja nende eduvõimaluste suhtes hulga kriitilisem: "Kristlike Demokraatide programm, eriti selle majanduspoliitikat puudutav osa, tundub kokkuvõttes kõige mõistlikum. Kuid nende puhul peletab paljusid potentsiaalseid toetajaid eemale kristliku tausta sagedane rõhutamine. Ühest küljest võib see neile toetajaid tuua, teisest küljest on Eesti ühiskond aga suhteliselt usuleige ning ma kaldun arvama, et kui see erakond valimisreklaamides nii palju oma kristlikku tausta ei rõhutaks (kuna see on toodud välja juba erakonna nimes, siis puudub selle järele tegelikult ka vajadus), võiks selle toetus olla valimistel palju suurem." (Andres Laiapea. "Valimiste künnisel". "Terve Mõistuse Sündikaat", 28.02.2007.)
Mis on siis vahepeal muutunud? Kas tõesti on Eesti poliitikamaastikule tekkinud mõni tühik - suur tühik! - , mida saaks kõige paremini täita just tugeva usuvärvinguga erakond? Miks peaks eestimeelsed inimesed massiliselt hääletama just sellise moodustise poolt? Või on Eestis tule ja mõõga abil kinnistatud ristiusk muutunud praeguseks eestlasele hüppeliselt armsamaks kui oli veel mullu?
"Kristlikud demokraadid võitsid samadel valimistel (=2009. aasta Euroopa Parlamendi valimistel. - T. K.) 1715 inimese poolehoiu (0,42 protsenti häältest)," kirjutas päevalehe "Postimees" internetiväljaanne 6. aprillil 2010 uudises pealkirjaga "Kristlased ja rahvuslased tahavad ühineda". Samas uudises tuuakse ära ka kristlike demokraatide tulemus viimasel kahel Riigikogu valimisel: "2003. aasta riigikogu valimisel sai erakond 1,1, protsenti, 2007. aastal pärast intensiivset reklaamikampaaniat 1,7 protsenti valijate häältest."
Tõsi küll, ERL-i ekslikult erakonnaks nimetav "Postimees" meenutab, et ERL-i juht Martin Helme saavutas 2009. aasta Europarlamendi valimistel igati hea tulemuse: "Erakonna esimees Martin Helme kandideeris mullu suvel Europarlamendi valimistel, kogudes üksi 9832 häält (2,5 protsenti kõigist häältest) ehk rohkem kui Rahvaliit (8860) ja natuke vähem kui Rohelised (10 851 häält)."
Seniloetletud toetusprotsendid ei luba esialgu kummagi liituda sooviva osapoole eduvõimalusi eriti hiilgavaks pidada. Eriti veel arvestades seda asjaolu, et suur osa Martin Helme poolt hääletanutest andis oma hääle talle kui eesti rahvuslasele, mitte aga kui kristlasele. EKD-sse astumise järel jääks M. Helme oma nendest toetajatest niisiis kindlasti ilma.
Üksainus päästerõngas ja selle ootamatu ulataja
Üks päästerõngas ERL-i ja EKD liitumise korral tekkivale ühenderakonnale siiski on. Nimelt see, et kõnealust uusmoodustist asub toetama... Eesti poliitkartell ise! Jah, seesama poliitkartell, kes loodab "salongikõlbulikke" (loe: taltsutatud) eesti rahvuslasi riigipiruka juurde lastes maandada majandussurutise tagajärjel Eesti ühiskonnas aina suurenevaid pingeid.
Mõelgemgi nüüd paar käiku edasi: mida saavutaks ERL-i juhatuse kaasamise abil tugevdatud EKD?
Parimal juhul saavutaks see uusmoodustis Riigikogus kümme kohta. (Suuremat esindatust Eesti võimukartell uustulnukale vaevalt lubaks.) Selleks aga, et midagi oluliselt muuta ja Eesti hukukursilt kõrvale pöörata, on teatavasti tarvis vähemalt 51 saadikukohta. Veelgi parem oleks muidugi 67. Siis saab tühistada ka tülikamaid seadusi ja riikidevahelisi leppeid.
Kui see uusmoodustis tahaks siiski midagi muuta, peaks ta minema valitsusliitu, s.t. koostööle mõne muu erakonnaga. Küsigem nüüd: kes erakondadest võiks olla maailmavaateliselt EKD-ERL-ile lähim? Vastus on: eks ikka Isamaa ja Res Publica Liit (lüh. IRL). Paljud ERL-i võtmeisikud on IRL-iga otse või kaudsemalt seotud, samuti on kavandatava ühinemise taga aimata Tunne Kelami kätt.
Kuna väga tõenäoliselt ei piisa isegi uusmoodustise ja IRL-i häältest valitsusliidu - enamusvalitsuse! - moodustamiseks, siis tulebki leida kolmas, veelgi tugevam partner. Kes see võiks olla?
Et Keskerakond on sellena välistatud, sotsid samuti, roheliste ja Rahvaliidu parlamentipääs pole aga üldse kindel, siis jääbki ainult üks lahendus: panna "leivad ühte kappi" Reformierakonnaga.
(Siinkohal meenutan, et "Terve Mõistuse Sündikaadis" (selle peatoimetaja nime tähelepanelik lugeja ju mäletab, eks ole?) tehti enne eelmisi, 2007. aasta riigikogu valimisi üleskutseid hääletada Reformierakonna poolt. Tõsi, neid ei tehtud massiliselt, kuid siiski tehti.)
Seega olekski sündinud uus valitsusliit koosseisus ERL/EKD-IRL-Reformierakond. Kõik osapooled pasundaks õnnelikult parempoolse maailmavaate võidust ja ajakirjanduski oleks rahul. Sest oleks ju siis "kaasatud otsustajateringi" ka rahvuslased. Täpsemalt öeldes: taltsutatud rahvuslased. Demokraatia missugune!
See skeem meelitaks valima needki kodanikud, kes muidu valimas ei käi. Ja mõistagi laseks taas rõhuda sellele, et parim viis "paha Keskerakonna" vastu võitlemiseks on anda hääl "valgetele jõududele" - "parempoolsetele" erakondadele.
"Neli aastat tagasi (=2005. aastal. -T. K.) sai Martin Helmele tehtud ettepanek koostööks Eesti Iseseisvusparteiga. Vastuseks tuli täpselt viis sõna ja täpselt sellises järjestuses: ma ei näe võidu võimalust," kirjutas Eesti Iseseisvuspartei (lüh. EIP) esimees Vello Leito 9. novembril 2009 EIP koduleheküljel ilmunud arvamusloo "Ta nägi võidu võimalust" sissejuhatuses.
Kas EKD-ga liitumine tooks selle kauaoodatud võiduvõimaluse? Ja kui tooks, siis kellele - kas kõigile eestimeelsetele inimestele või pelgalt mõnele ambitsioonidest pungil üksikisikule?
Eks seda näita juba tulevik. Seni aga jälgigem mängu tähelepanelikult ja jätkem hästi meelde, mida ja kuidas võiduvõimaluse otsijad ütlevad ja teevad.
Tõnu Kalvet
