Rahvuslaste Tallinna Klubi

Tarkusepäev

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: laupäeval, 16 aprillil 2016 12:40

Kirjutas Jaan Hatto

Klikke: 14388

Tarkusepäev

Kui taevas tõmbub halliks, saabuvad rasked ajad ja kitsas on käes, vajub inimlaps mõttesse: kas olen ikka õigesti talitanud, teinud tarku otsuseid?

Mis siis on tark, arukas otsus? Mis on siis tarkus? Kas on see mnemoturniiri sisutu, seosetu, lõputu faktide, numbrite ja aastaarvude jada või võimalikult tõene, täpne ja igakülgne teave enda ja oma kogukonna/ühiskonna tegelikust olukorrast või inimese olemusest või läbi inimkonna ajaloo kandunud õpetussõnad, mida on hea teada ning mille vastu ei tohi eksida? Kuidas seda „tõest, täpset ja igakülgset teavet“ hankida, kui see on just see, mida kõige kiivamalt varjatakse? Kas te teate, et maailmas on mitte sadu, vaid lausa tuhandeid raamatuid, mis kaovad ilma kuhugi jõudmata? Miks? Mida need raamatud endas kätkevad?

Kas teate, et inimkond on 99-l juhul sajast lõputu kari vaimselt alaarenenuid, kelle üle valitseb käputäis kurjategijaid? Valitseb vägivalla, hirmu, pettuse ja consensus transsiga. Mis see veel on? Küsige oma õpetajalt, kui on kord juba tarkusepäev! Kui arvate, et Eesti on see üks sajast, siis pole see nii. Eesti on hoopis üks 99-st, õigemini selle musternäide.

Näiteks Euroopa Liit võttis endale Eesti riigi eelarvest 2008. aastal 2 376 830 000 (kaks miljardit kolmsada seitsekümmend kuus miljonit kaheksa sada kolmkümmend tuhat; allikas: riigieelarve) krooni, 2009. aastal 2 952 234 900 krooni, siit siis hakatakse eestlastele 10 (0,3% viimasena mainitud summast) ja 100 miljoni (3%) kaupa tagasi tilgutama eestlaste endi raha. Eestlase põsele valgub tänupisar: EL annab meile raha!

Kogu raha me tagasi ei saa, ei saagi saada, sest kümned tuhanded bürokraadid ja kuluaaritöö tegijad Brüsselis tahavad ju samuti elada. Ja mitte halvasti. Ei saa ju välja öelda, et EL ei anna meile rohkem raha. Eurokeeles kõlab see: me ei suuda meile antud toetusi ära kasutada. Valitsejad on alati „head ja õiglased“. Pealegi annab EL raha tagasi eelkõige sinna, kus talle endale vaja, mitte Eestile. Eesti mees istub maas ja murrab pead, miks temal on nii kange kriis, kui seda mõnel pool üldse pole. Vastus on lihtne, isegi liiga lihtne: „Rahva ülemvara on tema rahvuslik vabadus ja riiklik iseseisvus“ („Kümme aastat Eesti riikliku iseseisvust“, 5. lk., riigivanem Jaan Tõnisson, Tallinn 1928).

Minu kooliajal ehtisid koolimaju kikkhabemega perverdi ja ajukahjustusega massimõrvari Lenini pildid ja reljeefid. Peale kõige selle oli Lenin veel fanaatiline vandenõulane, eesmärgiks maailmavalitsuse kehtestamine. Kas te teate, et meie praegune president on samasuguse vandenõu osaline? Tema on trilateraat. Mis see veel? Küsige oma õpetajalt! Nüüd ilmub koolidesse EL-i teema. Mis on tegelikult sama ürituse uus tulek. Kas pole kummaline kokkusattumus? Reljeefi kõrval olid tavaliselt asjaosalise „suured sõnad“ noortele ja lastele: "õppida, õppida, õppida". Hüüdlause tolleaegses kontekstis tähendas: pesta ajusid, pesta ajusid teist korda ja pesta ajusid kolmandat korda jne. Kas ja kuidas võib end targemaks õppida? Ei öelda ilmaaegu: tööga ei saa keegi rikkaks ja koolis ei saa keegi targaks. Ühes on hüüdlause siiski õige. Kuid vaevalt oli see niimoodi mõeldud. Õppida võib: 1) nii, et saad targemaks; 2) nii, et ei juhtu midagi ja - kolmas võimalus - nii, et lähed hoopis lollimaks. Kõik oleneb sellest, mida õpitakse ja kuidas sellest aru saadakse.

Minu vanemad kutsuti kooli. Ma segavat õppetööd oma rahvavaenuliku muigega näol. Lisati: kui ma ei omanda piisavalt rahvusvahelise klassivõitluse ajalugu, leninismi aluseid, sotsialistlikku poliitökonoomiat, siis saavat minust vaimne invaliid. Isa ütles kodus, et vanasti usuhulluste ajal olid vähemalt need rahule jäetud, kes vait olid, nüüd ei jäeta rahule enam neidki. Oli muuga kuidas oli, vähemalt ühes oli minu õpetajal tuline õigus. Tema ja ta ametivennad tootsid mitte ühe, vaid terve põlvkonna vaimseid invaliide ja mitte ainult üheainsa põlvkonna. Ja mul on tõsiselt hirm, et tema praegused ametivennad ja -õed teevad sedasama.

Kooliõpetaja loeb paberilt: „kommunistlike ühiskondlike suhete tekkimine, kasvatatakse uus inimene“, kirjutavad käed jooksevad kiiruga üle paberi, ninad vastu lauda, „igakülgselt arenenud isiksus, kelles ühinevad harmooniliselt vaimne rikkus, moraalne puhtus ja füüsiline täiuslikkus.“ (ENE, artikkel „Kommunism".) Ainult mina ei kirjuta. Kooliõpetaja pilk jääb minul peatuma. Tuleb küsimus, miks ma ei kirjuta. Vastasin, et ma ei saa aru, kuhu selleks ajaks Brežnev pannakse. Kommunistlik türann, kes viimastel eluaastatel ei suutnud ise püsti seista ja kelle suu ei seisnud iseenesest kinni – ikka oli „esinumber“ edasi. Keegi pillas midagi maha, keegi turtsatas naerda. Minu õpetaja kutsus mind klassist välja. Ta oli minuga ühepikkune, kuid karjus sisinal, et kirjutab mulle sellise iseloomustuse, et mind ei võeta mujale kui ainult vene kroonusse. Karjus nii, et mulle pritsis näkku tatti. Seekord pidas ta oma sõna ja kirjutas tõepoolest sellise iseloomustuse. Mul läks veel hästi, sest eelmises koolis oli mu õpetaja virutanud samas olukorras mulle käega näkku.

Alustasin oma „mõtete teed“ piibli lugemisega. Uskuda või mitte? See on igaühe isiklik küsimus. Pühakiri sisaldab inimlaste aastatuhandetepikkusel teel kogutud tarkust ja on meie tsivilisatsiooni üks aluseid. Tegin otsuse, et ma enam kunagi ei vaata televiisorit, kuigi laevakajutis, kohvikus ja külaliste juures risustab see virvatuli vahel nüüdki mu päeva. See oli 25 aastat tagasi.

Jeesus suutis inimkonna olemuse suruda ühteainsasse lausesse: "Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad" (Luuka 23:34)

Koolis ei saanud ma kordagi kuulda, et "Inimene ei ela üksipäinis leivast, vaid igast sõnast, mis Jumala suust välja tuleb" (Matteus 4:4) , "ei tohi viha kanda ega kätte maksta", "pead oma ligimest armastama kui iseennast", (3. Mooses 19:18), "Sa ei tohi kui keelekandja oma rahva seas käia" (3. Mooses 19:16) "Te ei tohi varastada ja te ei tohi valetada" (3. Mooses 19:11). "Õigust ei tohi sa kõveraks pöörata, ei sa tohi kedagi paremaks pidada" (5. Mooses 16:10) "Sa ei tohi suure hulga järel käia kurja tehes" (2. Mooses 23:2) "Ja sina ei tohi meelehead vastu võtta" (2. Mooses 23:8), "Sa ei tohi abielu rikkuda" (5. Mooses 5:17) jne.

Meie koolis käinud noored ei kuule samuti neid õpetussõnu. Kas pole kummaline kokkusattumus? Meie aja paradoks: kunagised kolm talve külakooli oli kõvem haridus kui praegused 12+ x aastat pinginühkimist.

Kas kujutate ette maja, millel ei ole katust ega lage, aga seintele laotatakse innuga kõige kallimat tapeeti? Kas te kujutate ette autot, mida värvitakse ja lakitakse parimate lakkide ja värvidega, kuid millel pole rattaid, isegi mitte põhja? See on mõttetu. Nii see on.

Kas kujutate ette inimest, kes ei tunne ega usu inimolemasolu kõige põhilisemaid aluseid? Seevastu on aastaid õppinud infotehnoloogiat, matemaatikat, projektijuhtimist, inglise keelt. Nagu nõukogude ajal tuubiti üksteise võidu vene keelt ja matemaatikat. Kas teda peab pidama poolmetslaseks või poolinimeseks? Siinjuures "inimene" on sotsiaalses tähenduses. Ometi meie ühiskond suuremalt jaolt sellistest koosnebki. Tulemus on kõigile näha. Ei suudeta moodustada isegi kõige algelisemat ja napiliikmelist kogukonda – perekonda – oma õiguste ja huvide eest seismiseks, olgu need siis majanduslikud, poliitilised või sotsiaalsed. Kust tulevad inimesed, kes tõsimeeli usuvad, et kuskil on keegi, kes lihtsalt annab neile raha; et ülejärgmise viisaastaku lõpus saabub kommunism; et sulase või orjana õnnestub peremehest paremini elama hakata?...

Mul põhjust karta: kas me ei hammusta endale selle tarkusepäevaga pöidlasse? "Häda neile, kes on eneste silma ees targad ja eneste arvates arukad" (Jesaja 5:21). Päeval on lihtsalt vale nimi. Oleks pidanud olema rumalusepäev. Kas me ei näe praeguses Eestis just sellist häda igapäev endi ümber? Kas me ei peaks sellel päeval hoopis rääkima tegudest ja sõnadest, mis osutusid rumaluseks, kuigi mõlemaid oli algselt peetud hoopis suureks tarkuseks? Kas tarkus pole mitte arusaamine, kui rumalad tegelikult ollakse? Kas me ei peaks rääkima, et kuskil on piirid ja punased jooned, millest ei saa üle astuda, kui ei taheta, et taevas varem või hiljem pea kohal halliks tõmbuks?..

Jaan Hatto