Eesti võimude katast Ida-Virus saab peagi kumite
- Lisainfo
- Kategooria: Arvamusartiklid
- Avaldatud: kolmapäeval, 10 augustil 2022 10:34
- Kirjutas Tõnu Kalvet
- Klikke: 4827
Võitlus kujuteldava vastasega on üks asi, võitlus pärisvastasega aga hoopis teine asi. Segi neid ajada ei tohi. Vastasel juhul võib segiajajat tabada väga ebameeldiv üllatus.
Karate-nimelises võitluskunstis kannab võitlus kujuteldava vastasega jaapanikeelset nime kata. Võitlusliike pärisvastasega on karates rohkem kui üks, ent tuntuim neist on kumite.
Eesti võimude viimase aja tegevus Ida-Virus, eriti Narvas, meenutab katat. Tehakse hoogsaid, uljaid liigutusi, võetakse kõige mitmekesisemaid poose, olles samal ajal sisimas täiesti kindlad, et vastane on vaid kujuteldav ja et mingit vastulööki pole karta. Sellest põhimõttest lähtudes on Eesti võimud käitunud ka „monumendisõjas”. Monumentide eemaldamise vastasleer on Eesti võimudele nagu tühi koht, midagi sellist, mis on olemas üksnes kujutluses, ning mis peab igal juhul alandlikult taanduma.
Sellist kujutelma üksnes tugevdas Narva linnavõimu äsjane otsus teisaldada kõnealune tankimonument ise. Piisas vaid peaministri külaskäigust Narva, näpuviibutusest, ja juba Narva linnaisad teatasidki, et ajavad asja korda ise, vabatahtlikult.
Täitsa võimalik, et ajavadki. Kas piitsa või prääniku mõjul. Toimetavad tanki selle praegusest asukohast kuhugi mujale. Muidugi põhjenduste saatel, et „see võtab pinged maha, nii on parem meile kõigile” jne.
Ainult et nemad ei moodusta veel kogu vastasleeri. Jah, neid võib tõepoolest ära hirmutada või ära osta, kuna nende hulk on võrdlemisi väike. Aga kuidas ära hirmutada või ära osta vastasleeri ülejäänud osa – maakonna ulatuses mitukümmend tuhat inimest, Eesti ulatuses koguni sadu tuhandeid inimesi? Kust võtta selleks piisavalt hirmutamisvahendeid või „määrimisraha”?
Ja vaat siin muutubki Eesti võimude uljas kata hoopis kumiteks – vabavõitluseks. Selliseks, kus on olemas pärisvastane.
Kas Eesti võimud suudavad oma vaimu selleks võitlusstiilimuutuseks ümber häälestada või mitte, ma ei tea. Meie peaks seda aga proovima küll.
Poliit-kumite tõenäolisemad (vastu)löögid
Mida siis toob kaasa jõuga ülesõitmine narvakate ja teistegi ida-virukate tahtest?
Esiteks, löögi alla satuvad Narvas ja mujal Ida-Virus olevad eestimeelsed mälestusmärgid. Ennekõike muidugi Sinimäe-kandis.
Kuidas suudaks Eesti võimud neid mälestusmärke kaitsta? Kas nii, et mineerivad nende ümbruse? Või paigutavad sinna alalise valve? Kui valivad viimase lahenduse, siis kes sinna valvesse saadetakse? Kas vabatahtlikud, kaitseväelased, politseinikud, või keegi muu? Ja kust võetakse raha nende töövaeva kinnimaksmiseks? Ja kui nad on parajasti seal valves, siis kes teeb ära nende päristöö? Kas nende asemele palgatakse uued?
Väga võimalik, et osa innukaist „Ukraina-sõpradest” lähebki praegu, suvisel ajal, sinna telkima ja valvama. Aga kas nad jäävad sinna ka pärast külmade tulekut? Kas Ukraina lipu lehvitamisest ning „slava Ukraini!” hõikamisest saadav soojus on ikka piisav, et vältida lehvitaja ja hõikaja alajahtumist? Või ehitatakse valvajatele iglud ning käiakse neid talvelgi toitlustamas väliköögiga?
Ja mis saab siis, kui „kujuteldav vastane” võtab kasutusele veelgi veenvamad vastumeetmed? Esialgu küll veel sabotaaži kujul, ent seejärel juba ka palju aktiivsemalt? Ei tasu unustada sedagi, et Ida-Virus leidub sitkeid, hea väljaõppega meesterahvaid omajagu. Nende senine leplikkus Eesti keskvõimu poliitika suhtes on tulenenud mitte hirmust ega austusest, vaid sellest, et keskvõim pole neid mainimisväärselt alandanud ega pitsitanud (kuni Ukraina-hüsteeria puhkemiseni), samuti on elatustase Euroopa Liidu ääremaalgi olnud ikkagi parem kui kas või kohe teispool Narva jõge.
Kas Eesti sisekaitseorganid siis ei suudaks neid jälgida ja ohjeldada?
Vastus on: kindlasti mitte, kuna lihtsalt inimesi ega vahendeid pole selleks piisavalt.
Politsei saab oma informaatorid sokutada küll organisatsioonidesse, ent mitte igasse sõpruskonda, kel sama meelsus. Sõpruskonnad pole ju registreeritud; neid on nii arvukalt, et nende järel nuhkimiseks ei piisa isegi elektroonilisest luurest. Seda enam, et infoajastul on inimesed päris hästi kursis võtetega, mille abil end elektroonilise nuhkimise vastu kaitsta.
Arvesse ei tule ka mõjutamine massiteabevahendite kaudu, kuna need on – oma valetamiskalduvuse tõttu – kaotanud mitte pelgalt ida-virulaste silmis, vaid paljude teistegi silmis usaldusväärsuse.
Ainus – tõepoolest ainus! – võimalus olnuks käituda narvakate ja teistegi ida-virulastega väärikalt, nende eripära ja vajadustega arvestavalt. Seda enam, et need vajadused ei kujuta mingit ohtu ei Eesti riigi majandusele ega julgeolekule. Puudus vähimgi tõsiseltvõetav põhjus asuda ida-virulasi halvustama ja survestama.
Seda aga ei tehtud. Sest katat harrastav Eesti juhtkond oli kindel, et võitleb ainult kujuteldava vastasega, ja et too peab laskma kõrvad lonti ning kogu aeg alandlikult taganema.
Millal Eesti võimude poliit-katast saab poliit-kumite, näitab juba aeg.
Julgen pakkuda, et see aeg pole enam väga kaugel.
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet