- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: teisipäeval, 19 aprillil 2022 12:52
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 4894
Mart Helmet näkineiuks pidada käib üle jõu isegi minu kujutlusvõimele, ent ometi meenus mulle just temaga seoses üks vana näkineiu-nali.
Nali ise on järgmine.
Kaks kalurit on paadiga merel. Tõmbavad parajasti võrke välja. Korraga märkab üks kalur, et võrku on jäänud imeilus näkineid – poolinimene, poolkala, nagu nende puhul kombeks.
Kalur võtabki siis neiu võrgust välja, vaatab põhjalikult üle ning laseb viimaks merre tagasi.
„Aga miks!?” küsib teine kalur hämmastunult.
„Aga kuidas?!” küsib vettelaskja vastu.
Küsimus „aga kuidas?!” tekkis minulgi, kui sain teada, et oli asutud korjama allkirju Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (lüh. EKRE) aseesimees Mart Helme eemaldamiseks Riigikogust.
„Eesti Päevaleht” avaldas 19. aprillil 2022 pealkirja „Mart Helme vabastamiseks korjatakse allkirju” all järgmise lühiuudise: „EKRE ühe eesvedaja Mart Helme sõnavõtt Ukraina sõjapõgenike kohta on pannud Eesti inimesed koguma rahvaalgatuse raames allkirju, et ta parlamendisaadiku staatusest vabastada. Riigikogule saab koostada ja esitada vähemalt 1000 allkirjaga pöördumise. Kogutud on juba üle 6000 allkirja.”
See uudis võttis lausa kukalt kratsima. Ja tekitas küsimusi hulgi.
Esmalt: kellel üldse on õigus parlamendisaadikut tagasi kutsuda?
Loomulik, tegelikult lausa ainumõeldav, et üksnes ta valijail. Sest on mõeldamatu, et saadikut saaks tagasi kutsuda ta poliitilised vastased – need, kes ei hääleta ta poolt mitte mingil juhul.
Nüüd tekib järgmine küsimus: kes ta valijad täpselt olid, ja kuidas neid nimeliselt tuvastada?
See polegi nii lihtne kui esmapilgul võib tunduda. Eestis on valimised ju anonüümsed. Puhttehniliselt saaks ju heal juhul kätte andmed nende kohta, kes andsid Helmele hääle e-valimistel. Aga kas ka tegelikult saaks kätte? Kas vastavad andmed polegi nüüdseks hävitatud? Ja kui selgub, et polegi, siis kas neid ikka saaks kasutada, kuna seaduse järgi peavad valimised olema meil ju salajased?
Ja kuna Helmele antud e-häälte kogus polnud parlamentipääsuks piisav, siis läheks ikkagi vaja ka tavapärasel viisil ta poolt hääletanute andmeid. Kust aga saada neid? Kas valimiskabiini turvakaamera videosalvestustest? Kas need on üldse alles? Kui on, siis kas piisaval hulgal? Ja taas: kas neid ikka tohib kasutada, kui valimised on meil salajased? Ja kui on tõesti kindel soov muuta seadust nii, et neid andmeid siiski saaks kasutada, siis kas kogu ettevõtmine jääbki üksikjuhtumiks, või luuakse pretsedent, mille najal saab samu võtteid kasutada saadiku tagasikutsumiseks edaspidigi?
Vastus küsimusele „aga kuidas?!”
„Eesti Päevalehe” asjaomase uudise andmeil oli Helme tagasikutsumiseks oma hääle andnuid juba üle 6000. Internetikülje rahvaalgatus.ee andmeil (19. aprilli keskpäeva seisuga) juba lausa 15 990. Aga kas tõesti kõik nad olid Helme valimisringkonnast? Kuidas „Eesti Päevaleht” selle tuvastas? Ja kui olidki, siis kuidas mainitud ettevõtmise algatajad selle saavutasid? Kust pärinesid nende nii täpsed andmed? Kas neil oli ehk endil loodud mingi andmebaas? Ja kui oli, siis kas seaduslikul teel?
Toonastel Riigikogu valimistel kandideeris Helme 12. valimisringkonnas (Pärnumaa) ja sai 9170 häält. Loomulik on eeldada, et vahepeal on osa ta poolt hääletanuist surnud. Seega on see arv nüüd juba väiksem kui 9170.
Ent imed on siiski võimalikud. Oletagem korraks, et tänasegi kuupäeva seisuga on elus kõik 9170 kodanikku, kes andis Helmele toona oma hääle. Sel juhul tekib aga küsimus: mis õigus on ses küsimuses sõna võtta siis ülejäänud 6820-l allkirjastanul? (Matemaatikatehe on lihtne: 15 990–9170=6820.) Kas nemad on nii-öelda asendusliikmed või? Ja kui selleks, et esitada Riigikogule pöördumine, piisab tuhandest allkirjast, siis mida teeb seal ülejäänud 14 990 allkirja? Kas loodetakse, et siis saab pöördumine 14,9 korda vägevam?...
Kuid naaskem imedemaailmast pärisellu! Oletagem hetkeks, et kõiki Eesti andmebaase ühendades ja ka tavakodanike tähelepanekuid kaasates suudetakse tuvastada kõik Helmele toona hääle andnud isikud. Ja kes on siiani elus.
Seejärel tuleks nad kokku tuua ja uurida neilt, kas nad soovivad Helme tagasi kutsuda või mitte. Ja kui peaks selguma, et enamus neist siiski soovib, alles siis tekib kõnealuse allkirjakogumise käivitanutel moraalne õigus nõuda Helme lahkumist Riigikogust. Seaduslikku õigust neil selleks nagunii pole.
Seaduslik õigus allkirjakogumise abil rahvasaadik tagasi kutsuda tekib alles siis, kui valimised on Eestis muudetud nimeliseks. Seda õigust rakendada saab aga täiel määral alles siis, kui on teada kõigi hääletanute asukoht.
Kui kellelgi on tõsine soov, et riigikogulasi saaks edaspidi allkirjakogumise abil tagasi kutsuda, siis tulebki luua olukord, kus oleks täidetud mõlemad äsjamainitud nõuded.
Senikaua kui seda olukorda ei looda, jäävad kõik tagasiastumist nõudvad allkirjakogumised lihtsalt vaimseks eneserahuldamiseks.
Kellele see meeldib, pangu aga vanas vaimus edasi! Ainult arvestagu, et oma nime sääraste algatustega sidudes saab vältimatult külge ohmusildi.
Ohmu ehk loll saab aga teadupärast peksa isegi kirikus.
Muidugi näitab elu, et leidub neidki, kellele pakub naudingut isegi peksasaamine.
Sest jumala loomaaed on tõepoolest väga kirju.
Tõnu Kalvet
P.S. Jätsin siinkohal täiesti teadlikult käsitlemata küsimuse „miks tahetakse Mart Helmet nii kangesti vabastada?”. Vabastatakse ikkagi kedagi, kellelt on võetud vabadus. Tõsi, Toompea lossi on ajaloos tõepoolest kasutatud vanglana. Aga kas kasutatakse praegugi? Ja kas Mart Helme on ikka tõepoolest ainus selle asukas, kes vajab vabastamist, või on kõrgepalgalisi vange seal veelgi?
Kõik need küsimused väärivad aga juba eraldi kirjutist.
T. K.
© Tõnu Kalvet
- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: laupäeval, 16 aprillil 2022 15:33
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 4956
Eesti on andekate inimeste maa. Andeid on aga väga erisuguseid. Mõni on levinud rohkem, mõni vähem. Üheks enamlevinud andeks Eestis tundub aga olevat anne mitte märgata kõige ilmselgemat, kõige otstarbekamat lahendust, vaid lausa vägisi otsida ebaotstarbekaid lahendusi.
Just selline anne paistab olevat ka kõigil neil, kes taunivad Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (lüh. EKRE) aseesimees Mart Helme prostitutsiooniteemalist hoiatust, mille ta tegi 13. aprillil 2022 Riigikogus. Helme hoiatas seal mäletatavasti selle eest, et Eestisse Ukrainast põgenikuna saabunud naisterahvad võivad asuda siin elatist teenima prostitutsiooniga.
Elukogenud inimesena Helme loomulikult teadis, et nii lähebki, kui me selle vastu ise midagi ette ei võta.
Helme hoiatus pahandas paljusid. Teda asuti halvustama nii, et sülg pritsis. Selle juures jäeti aga märkamata, et tegelikult on Helme üleskutset põhja lasta väga lihtne. Selleks tuleb vaid sõlmida ühiskondlik kokkulepe, et Eesti elanikud Ukraina sõjapõgenikele sugulises vahekorras olemise eest lihtsalt ei maksa, ja kogu lugu. Prostitutsioon eeldab ju seda, et emb-kumb vahekorras osalenu selle eest maksab. Seega: kui ei maksa, siis pole ka prostitutsiooni. On vaid vahekord vastastikusel kokkuleppel.
Vahekorrast ju suguküpsetel ja tervetel Ukraina naispõgenikel pääsu pole. Kui esimene ärevus möödas ja esimesed sammud kohanemisteel tehtud, tekib neil vältimatult vajadus vastassugupoolega lähedalt suhelda, sest loodus nõuab ju oma. (Kui ei teki, siis on tegu ränga terviserikkega, ning Eesti erialaarstid peavad viivitamatult sekkuma. Ukraina sõjapõgenikele on ravi Eestis ju tasuta; nende ravikulu tasub Eesti riik.) Vastasel korral kogunevad sisemised pinged, mis mõjutavad nii pingesolija vaimset kui kehalist tervist, samuti ta läbisaamist ümberkaudsetega. Tekivad tülid, mis võivad lõppeda väga õnnetult. See oleks aga ränk kaotus nii Eestile kui Ukrainale.
Ükskord saab käimasolev Ukraina sõda läbi ju nagunii. Ja siis oleks Eestil väga piinlik teatada, et pingesolekust tingitud tülide tagajärjel on siinseid Ukraina põgenikke hukkunud pea sama arvukalt kui mõne lahingu käigus. Ei saa välistada sedagi, et rahvusvaheline kogukond ja kogu progressiivne inimkond süüdistab siis Eestit sõjapõgenike elutingimuste tahtlikus halvendamises.
Isamaa Naiskogu IREN tegi 14. aprillil 2022 avalduse, milles pöördus Mart Helme koduerakonna naisliikmete poole üleskutsega: „EKRE naised, pange Mart Helmele aru pähe!”
Palju arukam olnuks aga teha üleskutse hoopis meestele. Mitte pelgalt EKRE meesliikmetele, vaid kõigile Eesti meestele. Selleks tulnuks vaid öelda: „Eesti mehed! Kui tahate selle jõhkra Mart Helme paika panna, ta sõnad tühjaks teha, siis Ukrainast põgenenutega vahekorras olemise eest ärge makske sentigi!”
Kui sõlmida sellealane ühiskondlik kokkulepe, siis sellest oleks suur abi Ukraina naispõgenikelegi. Ennekõike sellepärast, et näitaks selgelt: mängureeglid on paigas. See annaks siis neile naistele suure kindlustunde. Vajadus kindlustunde järele on aga iga naisterahva üks suuremaid vajadusi üldse.
Kindlam tunne oleks ka eesti meestel. Nad teaks siis, et kui oma naine juhtubki pipardama, siis väljapääs raskest olukorrast on kohe käepärast. Ja maandamatusest tekkiv pinge jääks kuhjumata, sellest tekkivad tülid olemata.
Eesti naised õpiks aga eesti tõugu mehi rohkem hoidma ega sööks neil enam närve. Konkurents on ju ikkagi edasiviiv jõud.
Sellest võidaks nii Eesti kui Ukraina ühiskond.
Kes väidab vastupidist, töötab seeläbi selgelt vastu Eesti–Ukraina suhete edendamisele. Ja ühtlasi näitab, et Mart Helmel oli õigus.
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet
