- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: neljapäeval, 18 novembril 2021 21:51
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 5322
Valgevene paistab olevat tõeline imedemaa. Täiel määral paljastas selle alles koroonaviirusetaud.
Ah et kuidas siis nii, ja miks siis ikkagi?
Väga lihtsalt. Õigemini: tõenäolisi põhjusi on lausa mitu.
Valgevene–Poola ja Valgevene–Leedu piiril tänavu toimunut on ajakirjandus käsitlenud kõikmõeldavate nurkade alt; ainult ühe nurga alt mitte. Nn. koroonanurga alt. Igatahes siinkirjutaja pole küll märganud, et oleks.
See laseb aga teha järgmisi järeldusi.
Esiteks, kõik Valgevene kaudu ebaseaduslikult Poolasse ja Leetu, vähemal määral ka Lätti trügijad on viimseni (!) koroonaviiruse vastu kaitsepoogitud. Enamgi veel: igaühel neist on kaasas ka sellealane tõend – kõnekeeli siis koroonatõend.
Teiseks, neid kaitsepoogiti enne sinnasaabumist nende asukohamaal.
Kolmandaks, neid kaitsepoogiti enne piirilesaabumist mujal Valgevenes. Kaitsepookimise eest hoolitsesid Valgevene võimud ise.
Üks võimalik järeldus veel: juba ainuüksi nende soov – jõuda Valgevene kaudu Euroopa Liitu – muutis nad iseenesest nii terveks, et nad ei nakatu koroonaviirusega ise ega kanna seda ka edasi.
Kui kas või üks ülaltoodud järeldustest on õige, siis on täiesti arusaadav, miks peavooluajakirjandus on kõnealuse reisiseltskonna puhul jätnud täiesti käsitlemata nn. koroonanurga. Ja seda veel olukorras, kus juba 2020. aasta märtsist kuulutatakse igal sammul, kui rängaks katsumuseks inimkonnale teda vaevav koroonaviirus ikkagi olevat, ja et sellest jagusaamiseks tulevat meil olla valmis tooma ka kõige suuremaid ohvreid. Osa koroonakuulutajaid on ju korrutanud otsesõnu, et ohus olevat lausa inimkonna enese püsimajäämine.
Valgevene piirilt ebaseaduslikult Euroopa Liitu pääseda tahtjate puhul pole siis loomulikult tarvis mainidagi mingit koroonatõendit ega muud sellist tühiasja.
(Koroona)puhtaid poisse on veel
Aga seis! Tõe huvides tuleb kohe lisada, et „koroonavabastus” ei kehti pelgalt kõnealuste reisisellide kohta, vaid on kehtinud ka valgevenelaste endi kohta. Meenutagem vaid suurte rahvahulkade meeleavaldusi, mis puhkesid Valgevenes pärast 2020. aasta augustis peetud presidendivalimisi ja kestsid kaunis pikalt!
Kui enne neid meeleavaldusi oli lääneriikide peavooluajakirjanduses märgitud peaaegu kahjurõõmsalt, et koroonaviiruse-nakkus levib Valgevenes sellise hooga, et võimudel ei käi jaks enam üle, siis pärast nendesinaste meeleavalduste puhkemist muutus hoiak täielikult. Siis enam ei arutatud, kas meeleavaldajad ikka hoiavad kahemeetrist vahet, kas neil ikka on kaitsemask ees, kas nad ikka on kaitsepoogitud, ega muud seesugust.
Ahjaa, loomulikult kehtis selline käsitlusviis ka väljaspool Valgevenet korraldatud meeleavalduste kohta, kus siis kas toetati Valgevene valitsuse vastaseid või tauniti sundvaktsineerimise vastaseid. Või siunati populiste. Seal paljukirutud Covid-19 muidugi ei levinud. Ei saanudki levida, sest asjaomased meeleavaldajad ajasid ise nii õiget asja, et ühelgi peavooluajakirjanikul, kel süda sees, ei saanud uneski tekkida mingit kiuslikku kahtlust.
Sestap saabki igaüks, kel vähegi taipu, teha ainumõeldava järelduse: kui oled Valgevene valitsuse vastane meeleavaldaja või Valgevene kaudu ebaseaduslikult Euroopa Liitu pääseda tahtja, siis oled lääne peavooluajakirjanduse silmis puhas poiss ka koroonaküsimuses. Oled seda juba eos.
Selline asi oleks võimalik üksnes imedemaal, mitte päriselus. Kuna peavooluajakirjandus saab „kogu progressiivse inimkonna” meelest olla aga vaid eesrindlik ja eksimatu, siis jääbki üle vaid üks seletus: Valgevene ongi imedemaa.
Jah, aga… kas ainult Lukašenko-ajastul või ka pärast seda?
Vaat sellele küsimusele ma vastust ei tea.
Järelikult pean vaatama, mida kostab selle kohta me kõiketeadev peavooluajakirjandus.
Sest tema ju teab. Eksimatult.
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet
- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: teisipäeval, 09 novembril 2021 22:23
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 5487
„Laske sisse mardisandid!”
Nii kostab ikka mardikuul.
„Omad me, ei miski vandid!”
siis lisab tulijate suu.
On annid kodus valmis pandud,
kui tulekul on mardijooks.
Kõrv kikkis: kas ehk juba kandub
hääl tulijailt, kes õnne tooks?
Kord pisitüdruk, nimeks Kaja,
just täpselt nõnda mardiootel
oli. Ja tundis: „Väga vaja
on elamust!” Nii õhkas lootes.
Ja tõesti, terve trobikond
ta perre tuli marte viimaks.
Neil seljas mardiülikond
ja kaasas oma mardiviinad.
Neil käimad veidi porised,
on Kajal’ tähtsusetu see.
Vaid ema Kristi poriseb,
ent isa Siim ei numbrit tee.
On martidel kõik üliselge:
laulud, tantsud ja ka muu.
Nii vahvad maskid pandud palge,
et ammuli jääb Kaja suu.
Kui mardid läind, poeb Kaja põhku,
mis sest, et nähtu une röövis.
See ülitore mardiõhtu
tal igaveseks mällu sööbis.
Siis Kaja uinus. Unes näeb:
on võlur täitmaski ta soovi,
et igavene mardipäev
kord jõuaks iga pere hoovi.
Pisi-Kaja suureks kasvas,
valis võimutseja-tee.
Käsu andis oma rahval’:
„Käi maskis, ainuõige see!”
Tõnu Kalvet
Valminud 9. novembril 2021 kl. 17.45–19.13.
© Tõnu Kalvet
