Päästetöötaja koha

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: teisipäeval, 23. märtsil 2021. 17:13

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 6995

Kaladelgi on koroona,
mõni sellest lausa koomas.
Et ei läheks lips neil läbi,
vaja päästetöötajate abi
neil on kiiret, oskuslikku,
igas mõttes meisterlikku.

Päästetöötajaks on koha.
Leiab kohe voodikoha
igale, kel kallal tõbi,
olgu haigeks maim või kõbi.
Koroona seda muuta suutis:
voodikohad defkaks muutis.

Päästetöötaja sai kõne:
„Tulge appi, mul on kõhe!
Mingit maitset ma ei tunne,
nagu oleks närind junne.
Tinagi ei jaksa panna,
nõnda kas või otsad anna!”

Helistajaks viidikas,
ei abiga või viivita.
Ärevaks läks tuju kohal.
Hüüdis: „Olen kohe kohal!
Muidu hõivab koha havi,
kellel vaja viinaravi!”

Havil ravi väga tarvis,
muidu kisub asi karmiks.
Kärakas tal hakkas sarve,
kui oli jahtind kalaparve,
kes imbund läbi solgiveest
just viinaköögi toru seest.

Havi parve hoogsalt rappis,
purjus kalu maha tappis.
Nüüd kõht tal täis ja meel on hea,
ent väga uimaseks läks pea.
Kaotas täitsa suunataju,
purjuspäi jõepõhja vajus.

Seal ongi uimas, pilt läind eest
tal viinaköögi solgiveest.
Nii vajabki siis viinaravi
see vanast ahnepäitsust havi.
Viidikas ent jõudis ette:
sai oma voodikoha kätte.

Koha teda hellalt ravis
(erinevalt uimas havist).
Ravis terveks, kaitsesüstis,
isukalt siis nahka pistis.
Havi aga magas kaineks
ega jäändki enam haigeks.

Tõnu Kalvet

Valminud 23. märtsil 2021 kl. 8.05–10.15.

© Tõnu Kalvet

Tšehhi-lembus, mis algas kääridest

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: neljapäeval, 04. märtsil 2021. 17:36

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 6773

Kui maailmalõpp võib alguse saada liblika tiivalöögist, siis miks Tšehhi-lembus ei või saada kääridest? Minuga juhtunu näitab, et võib ikka küll.

Kas 1980. või 1981. aastal sain teada, et ühel mu klassivennal on onu, kes tellib Tšehhoslovakkia spordiajakirju. Ja mis kõige pentsikum: lõikab neist välja ainult vormelite ja mootorrataste pildid, kõik muu aga jätab alles. Minu jaoks olid need ajakirjad aga nagu aken vabamasse maailma. Sest neis oli maailmaspordist juttu palju põhjalikumalt kui Nõukogude Liidu spordiväljaannetes. Pealegi olid Tšehhoslovakkia spordiajakirjad trükitehniliselt palju paremad kui kodumaised.

Algul ostsin klassivennalt ainult pilte. Peamiselt jalgpallist ja jäähokist. Olenevalt suurusest 10–40 kopikat/tükk. Käisin tal külas ja, kui olime pildi välja valinud ja hinnas kokkuleppele jõudnud, lõikasin pildi kohapeal kääridega välja.

Mõne aja pärast aga taipasin, et mul tuleb odavam osta need ajakirjad ära lausa aastakäigukaupa. Saingi klassivennaga kaubale ja ostsin ajapikku talt ära pea kõik onu asjaomased ajakirjad. (Muide, onu ise oli jõudnud juba klassivenna korterist ära kolida.) Ajakirju lähemalt uurides avastasin aga, et nii tšehhi kui slovaki keel on eestlasele siiski täiesti mõistetav ka eelneva õppeta. (Eriti veel vene keelt oskavale eestlasele. NSVL-is pidi ju vene keel teatavasti olema iga mittevene päritolu nõukogude inimese teine emakeel.) Kasuks tuli seegi, et neis keeltes on ühiseid saksa laensõnu ja -kõnekujundeid. Ei möödunudki palju aega, kui lugesin nii tšehhi kui slovaki spordiväljaandeid peaaegu vabalt.

1980-ndate keskpaigas avastasin, et Tšehhoslovakkia spordiväljaandeid saab tellida Eestissegi. Nii saigi minust ajakirjade „Stadión” ja „Štart” ning ajalehe „Gól” usin tellija. Aeg-ajalt ostsin lehekioskist ka naljaajakirju „Dikobraz” ja „Roháč” ning ajalehti „Československý Sport” ja „Rudé Právo”. NSVL-i lõpuhetkeks oli mu mõlema keele passiivne oskus arenenud veelgi. Kasutasin seda ära juba erialaseltki: artiklikirjutamiseks ja kirjandustõlgete tegemiseks. 1990-ndate keskpaigaks oli mu sulest üleriiklikes ajalehtedes ilmunud kaks, võrdlemisi mahukat järjeartiklit tšehhi jalgpallisuurustest: vastavalt 1994. aastal František Pláničkast ja 1995. aastal Josef Bicanist. Olin ise väga uhke, et olin saanud oma rahvuskaaslastele tutvustada kahe nii väljapaistva tšehhi jalgpallitähe sportlaseteed. Seda tehes täitsin ju olulise lünga eesti lugeja Tšehhi-alastes teadmistes.

1990-ndatel eestindasin kaks lühijuttu Jaroslav Hašekilt ja ühe Eduard Bassilt, lisaks veel midagi paarilt vähemtuntud tšehhi autorilt. Kõik need ilmusid kenasti.
1998. aastal üllitas Eesti tuntuimaks aimeajakirjaks peetav „Horisont” Tšehhi-teemalise erinumbri – teadaolevalt esimese Eesti ajakirjandusajaloos üldse. Mõte pärines minult. Mõte võinuks ju mõtteks jäädagi, kui mul polnuks ette näidata midagi käegakatsutavat – aasta varem ilmunud sama ajakirja Ungari-teemalist erinumbrit, mille puhul olin samuti nii projektijuhiks kui kaasautoriks. Tänu sellele võttiski „Horisondi” toimetus vedu ja Tšehhi-erinumber sai teoks. Koostöös „Horisondi” toimetusega, keda Tšehhi-eri koostamisel esindas Kärt Jänes-Kapp, õnnestus kaasautorite hulka saada arvestatav osa „raskekahurväest” (Leo Metsar, Ago Vilo, Vladimír Macura, Mairi Kõrvel, Hannes Walter, Eero Medijainen jpt.). Lisaks veel Eesti Teaduste Akadeemia toonane president Jüri Engelbrecht, kelle Tšehhi-sidemed ja tšehhi keele oskus saigi lõviosale lugejaist teatavaks just mainitud erinumbri kaudu. Sissejuhatuse kirjutas aga toonane Tšehhi Vabariigi suursaadik Radek Pech isiklikult.

Loovisikuna on mul muidugi kahju, et asjaajamise kõrvalt ei jätkunud lihtsalt jõudu ega aega jäädvustada end kõnealuse erinumbri veergudele ulatuslikumalt (selline tundubki olevat loovisikute saatus, kes tegutsevad ka projektijuhina…), ent Tšehhi-sõbrana olin mõistagi väga rahul, et nii hariv trükis oli jõudnud mu rahvuskaaslaste lugemislauale.

Praeguse aastatuhande esimesel kümnendil eestindasin aeg-ajalt tšehhi publitsistikat, sealhulgas ka Václav Haveli ja Václav Klausi sulest.

Täielikust eneseteostusest Tšehhi-sõbrana tundus mul toona puuduvat vaid üks asi – raamatutõlge. 2016. aasta sügisel see viimaks saabuski: minu tõlkes ilmus tšehhi kirjanduse elavaks klassikuks peetava Jiří Žáčeki teos „Valmid”. Seda esitleti Tallinnas, Tartus ja – autori enese osavõtul – Prahas. Vastukaja oli soosiv. Nii tõlke valmimisel kui esitlemisel oli mulle väga suureks abiks Tšehhi–Eesti Klubi vaimne juht Iivi Zájedová (ta teenete, tiitlite ja saavutuste nimistu on nii pikk, et vajaks lausa eraldi kirjutist. Õnneks ei pea neid vähemalt Tšehhi eestlastele ega estofiilidele loetlema). Eeskätt tänu temale osales Tallinna-esitlusel ka toonane Tšehhi suursaadik Richard Kadlčák, Praha-esitlusel aga toonane Eesti suursaadik Sten Schwede. Rahaliselt toetas ilmumist väga tuntavalt ettevõtja Harry Raudvere.

Proua Zájedová antud asjatundliku nõu toel on siinkirjutajal valminud veel kaks eestindust tšehhi keelest. Nende ilmumine oleneb aga suuresti sellest, kas leidub veel mõni Raudvere-sugune metseen, kes taipab Eesti–Tšehhi kultuurisuhete edendamise vajadust, või mitte.

1980-ndate algul, lüües kääre ajakirjadesse „Stadión” ja „Štart”, polnud mul aimugi, et mu Tšehhi-lembus saab kord sellise kuju, nagu viimaks sai. Ma ei osanuks seda toona kuidagi põhjendada. Ei osanud kaua aega hiljemgi – kuni hetkeni, mil Tšehhi kultuuriministriks sai Jandáki-nimeline poliitik. Siis meenus mulle, et mu esivanemate hulka kuulub ka keegi Joosep Jandak, kes olevat olnud tavaeestlasest erineva välimusega. Me suguvõsa pärimus räägib, et Jandakid olevat praeguse Eesti alale rännanud millalgi 19. sajandil. Kust täpselt, seda aga ei teata.

Eks siis tule sellele vastus leida siinkirjutajal. Kas kääridega või ilma, näitab juba tulevik.

Tõnu Kalvet

P.S. Kuna kaks ei jää kolmandata, siis: kui oma jalgpalluritee lõpetas Jan Koller, polnud küsimustki, kas ülevaateloo temast Eesti tuntuimale jalgpalliajakirjale „Jalka” kirjutab siinkirjutaja või keegi muu…

T. K.

Tšehhi vanima ülikooli – Praha Karli ülikooli – ajakirja „Navýchod” Eesti-teemalises erinumbris 2021. aasta algul ilmunud kirjutis.

Asukoht internetis: https://www.navychod.org/cechomilstvi-ktere-zacalo-nuzkami/

Lollusepisik laastab enam kui koroonaviirus

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: kolmapäeval, 17. veebruaril 2021. 12:58

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 6792

Kui muretseda, siis ikka õige asja pärast. Selle, mille tekitatav häda on suurem. Kui käituda teisiti, siis tekib paratamatult mulje, et käitujal pole mõtlemine korras.

Koroonapiirangute karmistamist nõudjate kisakoori jälgides tekibki mulje, et kisajail on midagi viga. Täpsemalt: nende kaine mõistuse on keegi või miski välja lülitanud.

Kas see hinnang tundub liiga karmina?

Kui jälgida toimuvat tähelepanelikult, siis mitte.

Aga olgu. Kindluse mõttes läbigem selle järelduseni viiv mõttekäik siis veelkord.

Mille pihta põrutatakse?

Esmalt vaadakem: mille pihta siis ikkagi põrutatakse?

Vastus: põrutatakse leviku kui sellise, mitte aga levija enese pihta. Jäetakse tähelepanuta kaks põhiasja: 1) milline on levija; 2) kui suur osa levija sihtmärkidest on kahju kannatanud tegelikult?

Koroonaviiruse-puhangu algusest möödunud aja jooksul on selle viirusega nakatunud sadu miljoneid inimesi. Ja nakatub veelgi. Tõenäosusteooria välistab juba eos, et selle viiruse levikut saaks üldse takistada, sellele pidurit tõmmata. Parimal juhul saab seda üksnes aeglustada.

Loomulik on taibata, et viirus jätkab oma teekonda igal juhul. Sama loomulik on taibata, et pole mõtet kulutada vahendeid võitlemiseks millegi vastu, mille levikut peatada nagunii ei õnnestu, ja et hulga arukam on suunata võimalikult palju vahendeid ja jõupingutusi sellele, mida tõesti saab muuta: viiruse sihtmärgi tervise tugevdamisele. Täpsemalt: ta immuunsüsteemi tugevdamisele.

Mis on tegelik surmapõhjus?

Mõelgem korraks koroonaohvrite surma tegelikule põhjusele. Neid ohvreid on kogu maakera peale hetkeseisuga mõni miljon (võrdluseks: maakera rahvastik on üle seitsme miljardi). Lõviosa neist (kui üldse keegi) ei surnud aga puhtalt koroonaviiruse kätte, vaid oli juba eelnevalt tõbine. Kes päriliku haigusebuketiga, kes elu jooksul omandatuga. Parimal juhul koroonaviiruse-nakkus üksnes võimendas „allolevate” haiguste (koos)mõju, lihtsalt kiirendas nakatunu elu lõppu.

Seega tuleb juurelda hoopis küsimuse kallal: kuidas on võimalik, et nüüdisajal, mil vähemalt arenenud riikides on arstiteadus ja tervishoiusüsteem (väidetavalt) väga kõrgel tasemel, leidub seal ikka nii palju inimesi, kelle tervis on nii habras, et üksainuski „plaanivärine” viiruseke annab sellele kohe ränga hoobi?

Ja kui siis olukorda lähemalt uurida, tekib kergesti hoopis teist laadi küsimusi. Nagu näiteks: aga mis siis, kui olemasolev tervishoiusüsteem polegi mõeldud inimese tegelikuks tervendamiseks? Kas pole hoopis nii, et ühiskonnas lubatakse ulatuslikult levitada arusaamu ja eeskujusid sellisest eluviisist, mis on kõike muud kui tervislik? Ja kui nüüd koroonaviirus kui „plaaniväline tegur” selle olukorra halastamatult paljastas, siis kas tehakse hädakisa ikka tõepoolest koroonaviiruse leviku tõttu või hoopis kõnealuse olukorra paljastumise tõttu?

Meile räägitakse, kui suur on oht, et koroonakriisi tõttu koormatakse raviasutused üle. Koormatakse üle lausa nii rängalt, et enam ei jätku vahendeid kõigi ravivajajate tohterdamiseks.

Samas ei räägita sellest, kuidas on ikkagi saanud tekkida olukord, et lõviosa ühiskonnaliikmetest pole endiselt terviseteadlik ega hoolitse seetõttu oma tervise eest (loe: on igasuguse ootamatu viiruse või bakteri rünnaku ees kaitsetu)? Kuidas on lubatud levitada hoiakut „olen isiksus, ise tean, mis teen; kas hoolitsen oma tervise eest või mitte. Lõplikku tõde pole, kõik arvamused on võrdväärsed, ärgu keegi tulgu mind õpetama!”?

Jututoas või väitlusringis võib tõepoolest jääda mulje, et lõplikku tõde polegi, ja et kõik on suhteline.

Ainult et kui astuda väitlusringist välja, pärisellu, siis avaneb hoopis teine pilt. Selline, kus soovunelmates edasi elada ei saa. Selline, kus meenutatakse igal sammul, et loodusseadustega ei vaielda ning et kes loodusseadusi ei järgi, see hukkub vältimatult.

Senikaua, kui inimeste immuunsüsteemi tugevdamise, tervisliku eluviisi ulatusliku propageerimise ja toetamise asemel püütakse rakendada eluvõõraid koroonaviiruse-vastaseid võtteid, pole olukorra paranemist oodata. Viirus läheb nagunii edasi, vahepeal korduvalt muutudes. Ühiskonna surumine loomuvastasesse seisundisse läheb aga väga kalliks maksma. Majandus saab ränga hoobi, inimeste tervis niisamuti. Sest isegi kui koroonaviiruse levikut õnnestub mõnevõrra aeglustada, tekivad või ägenevad vahepeal haigused, mis on oma tõsiduselt hulga ohtlikumad kui kõige kardetumgi koroonaviiruse erikuju.

Nii Eestis kui mujalgi lääneriikides kasutusel olevale tervishoiusüsteemile mõeldes tuli igatahes minul küll vaimusilma ette hoopis 20. sajandi maailmakuulsa belgia maalikunstniku, sürrealist René Magritte’i (1898–1967) maal „Ravija” (valminud 1937. aastal). See maal iseloomustab me tervishoiusüsteemi minu arust väga täpselt. Ka koroonahüsteeria-ajastul.

Lollusepisik ja karuteene – kes neid suudaks lahuta!

Koroonapiirangute eestkõnelejad ja pooldajad paistavad olevat hoopis ise nakatunud ränga pisikuga – lollusepisikuga. Nad ei näe enam tervikpilti ega mõista oma soovide tagajärgi. Ja meenutavad sellisena karumõmmi, kes oma peremehe ninal olevat kärbest hävitada tahtes virutas kärbse pihta suure kiviga.

Kärbes sai pihta ja tõepoolest hukkus. Ellu ei jäänud aga ka ninaomanik. Siit tuligi keelde kõnekujund „karuteene”.

Ja ometi tahtis karu ju oma peremehele siiralt head.

Nagu tahavad (väidetavalt) ka koroonapiirangute karmistamise pooldajad.

Üks vahe nende ja äsjamainitud karu vahel siiski on. Karu ei saanud vastutusele võtta, sest loomana oli ta süüdimatu. Seevastu koroonapiirangute eestkõnelejaid pole (esialgu) veel ametlikult süüdimatuks kuulutatud. Seega on lootust, et nemadki võetakse kord vastutusele kõigi kannatuste eest, mida läbimõtlemata, eluvõõrad koroonapiirangud on süütutele inimestele põhjustanud.

Mõistagi eeldab see, et vahepeal suudetakse panna piir lollusepisiku levikule. Koroonaviiruse levikuga tuleme toime niigi.

Tõnu Kalvet 

© Tõnu Kalvet

Eesti poliitkatsetest 2021. aasta jaanuari seisuga

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: teisipäeval, 19. jaanuaril 2021. 16:29

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 6802

Eesti poliitmaastikul viiakse praegu läbi üht väga olulist katset. (Tegelikult on katseid muidugi rohkem, ent üks neist eristub eriti olulisena.) Nimelt seda, mis annaks vastuse küsimusele „kuidas suudab riiki valitseda valitsus, kelle usaldusväärsus on juba enne ta moodustamist peaaegu olematu?”.

Katse peamisteks osapoolteks on Eesti Reformierakond ja Eesti Keskerakond.

Reformierakond katsetab ennekõike kolme asja:
1) kas rahvas on juba unustanud selle seitsmeteistkümne aasta jooksul kogetu, mil võimul oli Reformierakond?

2) kas rahvas on juba unustanud totrad ettepanekud, mida tegid Riigikogus perekonna-teemalise rahvahääletusega seoses Reformierakonna parlamendisaadikud?

3) kas rahvas on juba unustanud, kuidas reformierakondlikud rahvasaadikud püüdsid juba mainitud laadi ettepanekute massilise esitamisega tõsimeeli tükiks ajaks halvata Riigikogu töö, seda pealegi väga ränga kriisi ajal?

Keskerakond katsetab aga järgmisi asju:
1) kas rahvas unustab ja andestab, et käimasoleva, väga ränga kriisi ajal on juhtiv valitsuserakond tegelenud kriisilahendamise asemel hoopis salajaste poliitmängudega, et nende abil reeta oma valitsusliidukaaslased ja lasta uuesti võimule 17 aastat rahvale suuri kannatusi põhjustanud poliitrühmitus?

2) kas rahvas unustab ja andestab, et juba mainitud poliitmängude tulemusena tahetakse luua valitsusliit erakonnaga, kelle parlamendisaadikud esitasid tõsimeeli totraid ettepanekuid ja olid valmis seeläbi halvama riigi seadusandliku kogu töö väga pikaks ajaks?

3) kas rahvas unustab ja andestab, et korruptsioonikahtlustuse saanud erakond lagundab sellele kahtlustusele viidates toimiva valitsusliidu, kuid asub kohe seejärel pidama läbirääkimisi valitsusse edasijäämiseks, pealegi erakonnaga, keda ennastki saadab korruptandimaine?

Äsjaloetletud kuue katse tulemusest moodustubki aga seitsmes, olulisim katse. Usaldusväärsuse-katse.

Tääkidel ei saa istuda

Usaldusväärsus on teadupärast oluline igas ühenduses. Ka inimkarjas. Eriti oluline on usaldusväärsuse olemasolu karjajuhtide puhul. Sest juhi isikuomadustest oleneb karja käekäik.

On ülimalt vähetõenäoline, et keegi usaldaks oma heaolu, tervise, koguni elu näiteks sellise bussijuhi, rongijuhi, laevajuhi või lenduri kätte, kes on kas poolearuline, asjatundmatu või siis ebakõlbeline. Veelgi vähetõenäolisem on see aga riigijuhtimise puhul.

Tõsi, ajaloost on teada näiteid, kuidas riigijuhtimine heauskselt siiski usaldati just äsjaloetletud omadustega isikutele. Reeglina pidid siis heausksed oma valikut hiljem kibedalt kahetsema.

Nüüdis-Eestis on sellise valearvestuse tegemine juba hulga vähetõenäolisem. Esiteks sellepärast, et eesti inimene on suure osaga muust maailmast võrreldes siiski veel säilitanud kaine mõtlemise, samuti laia silmaringi.

Teiseks aga sellepärast, et alates 2015. aastast kestev „EKRE-ajajärk” Eesti poliitikas on näidanud selgelt: isegi poliitkorrektsuse-tõbe põdevas maailmas on võimalik jääda sirgeselgseks ja nimetada asju nende õige nimega ilma, et peaks kartma oma elu ja karjääri pärast.

Eluvõõralt käituv, igikestvaid seaduspärasusi eirav poliitikamängurite seltskond võib ju küll vägisi luua valitsusliidu, mille usaldusväärsus on peaaegu olematu, ent ärgu pangu siis imeks, kui väga suur osa rahvast säärast valitsusliitu tõsiselt ei võta. Näitab ju inimkonna senine kogemus, et austus ja usaldus toimivad juhi sõnale kaalu andjana hulga tõhusamalt kui repressiivaparaat. Ehk nagu tõdes omal ajal Napoleon: tääkidel ei saa istuda.

Eluvõõraid, loomuvastaseid katseid tehtagu ikkagi laboritingimustes, mitte eneseteadlike kodanike kallal! Ja kui keegi isehakanud poliitkatsetaja tahab neid katseid laiendada kogu ühiskonnale, siis on igati sobiv hetk talle meenutada, et ladina sõna minister tähendab maakeeli ikkagi teenijat, mitte aga isevalitsejat.

Tõnu Kalvet  

© Tõnu Kalvet