- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: kolmapäeval, 04. augustil 2021. 16:13
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 5253
Mõiste „poliitkameeleon” on me sõnavaras olemas juba üsna ammu. Sellega tähistatakse isikut, kes vahetab värvi (loe: seisukohti) just nii nagu talle parajasti kasulik.
Ent nagu teada, kasutatakse seda mõistet elukutselise poliitiku kohta. Selle kohta, kellele „tõe suhtelisus” on sama loomulik kui hingamine.
2021. aasta Eesti presidendivalimistel kandideerida tahtva Tarmo Soomere kohta seda mõistet kasutada ei saa. Sest tema pole poliitik, vaid on hoopistükkis teadlane. Eesti üks paremaid mereteadlasi pealegi. Ometi kasutas 3. augustil 2021 „värvivahetusevõtet” temagi. Kuidas siis teda nimetada?
Eks ikka mereuurijaks. Sest seda ta ju on. Tunneb mereolendite harjumusi ja hingeelu oivaliselt. Teab, et nendegi hulgas leidub selliseid, kel kombeks vajadusel värvi muuta. Või kes ongi looduselt kaasa saanud kaitsevärvi. Kes enese varjamiseks saaklooma eest, kes aga vaenlase eest.
Soomere kasutas mainitud päeval seda võtet siis, kui kohtus – interneti vahendusel – Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna parlamendirühmaga. Sotsiaaldemokraatide rahvaesindajad pinnisid Soomeret korralikult ja tahtsid selle „ülekuulamise” käigus teada saada sedagi, kuidas too suhtub samasoolistele kooselupaaridele erisooliste paaridega (loe: abielupaaridega) seaduse ees võrdsete õiguste andmisse.
Pinnitu kostis, et suhtub toetavalt. Seega: rääkis täpselt seda juttu, mida küsijad olidki talt kuulda tahtnud.
Ah et miks pidada seda vastust siis „värvivahetuseks”?
Eks ikka sellepärast, et Soomere on loodusteadlane ja tänu sellele teab kindlalt (NB! just teab, mitte aga ei arva ega usu!), et omasooiharus pole maailmavaade, igaühe vaba valik või eluviis, vaid on tingitud organismi biokeemilise tasakaalu häirest. Sellisest häirest, mis paneb organismi toimima loomuvastasel viisil. Otsesõnu öeldes: tegu on haigusega. Pealegi täiesti ravitava haigusega
Haigusetekitajaks on aine nimega bisfenool. (Seda on koguni mitu liiki.) Kui see satub elusolendi kehasse, siis lööb see hormoonide tasakaalu nii segi, et asjaomasel olendil tekib vastassoo asemel huvi oma soo esindajate vastu. Eriti kehtib see A-bisfenooli puhul. Selle aine kohta teatakse juba tükk aega, et ta võib inimkehas toimida naissuguhormoonina ja tekitada mitmeidki haigusi.
Bisfenool mõjutab nii kalade kui ka inimese asjaomast käitumist. Mõlema kehasse jõuab see aine ülipisikeste plastosakestega. Inimese omasse siis näiteks plastnõude kasutamise tagajärjel.
Kas näiteks väärastunud sugutungiga kalad ise arvavad, et tegu on nende vaba valikuga, maailmavaatega või mitte, me ei tea. Pole kindel, et seda teab isegi Soomere, olgugi ta Eesti üks paremaid mereuurijaid üldse.
Kindel on aga see, et seda arvavad liigi Homo sapiens väärastunud sugutungiga isendid ise. Ja need, kes sääraste isendite haiguse pealt kasu lõikavad. Pole vahet, kas rahalist, poliitilist või mingit muud kasu. Igal juhul sellist kasu, mis ei luba neil tunnistada, et omasooiharuse puhul on tegu haigusega.
Kas kasulõikajad või hoopis endale näppulõikajad?
Üheks selliseks kasulõikajaks on ka sotsiaaldemokraadid. Nii Eestis kui mujalgi maailmas.
Tõsi, Eesti sotsid on ühes mõttes erandiks: nad pole siiani adunud, et väärastunud sugutungiga isendeid on valijaskonnas liiga vähe, et nende toetuse najal tõusta massiparteiks. Ei piisa isegi kergeusklikest, kes seksuaalhälvikuid kaitsevad, pidades seda ajavaimuks, eesrindliku mõttelaadi tunnuseks või milleks kõigeks veel; neidki on nii eestlaste kui muulaste hulgas ebapiisavalt.
Mingil kummalisel põhjusel on Eesti sotsid loobunud vaat et suurimast valijaskonnaosast – vaestest – ja on need loovutanud hoopis Eesti Keskerakonnale. Ometi leidub kas suhtelises või täielikus vaesuses elavaid inimesi isegi nüüdis-Eestis nii arvukalt, et nende huvide kaitse muudaks sotside erakonna tõenäoliselt riigi mõjukaimaks erakonnaks üldse.
Nojah, see eeldaks muidugi ka loobumist ebaseaduslike sisserändajate ja muu sellise „multi-kulti-kauba” maaletoomise õigustamisest.
Panus vaeste asemel seksuaalhälvikuile ja „multi-kulti-kaubale” ongi muutnud sotsid Eesti poliitmaastikul sisuliselt pisiparteiks. Seetõttu ei peakski Soomere nende toetust väga püüdma. Aga kuna abi võib olla igast häälest, eks siis läkski vaja mõneks ajaks „vahetada värvi”.
Pärispoliitiku-karjäär=surm teadlasena
Kas võib juhtuda, et kui Soomere peaks presidendiks valitama, siis asubki seksuaalhälvikuid tõsimeeli toetama, muutub nii-öelda pärispoliitikuks?
Pakun, et mitte. Sest see kaotaks ta tõsiseltvõetavuse teadlasena. Presidendi üks ametiaeg kestab Eestis teatavasti viis aastat. Kui 63-aastane Soomere peakski valitama presidendiks suisa kaheks ametiajaks (rohkemat nüüdne Eesti seadus ei luba), siis aastal 2031 oleks ta ikka veel alles 73-aastane, seega veel täies teadlaseeas. Vanadusnõtrusest ei tohiks temasugusel pingelise mõttetöö tegijal siis olla veel märkigi. Mida hakkaks ta siis peale, kui oleks presidendiaastate valerääkimisega oma teadlasemaine täiesti rikkunud? Kes sellist „teadlast” enam tõsiselt võtaks?
Seepärast ongi – vähemalt siinkirjutajale küll – päevselge, et 3. augustil 2021 sotside küsimustele vastates kasutas Soomere sama moondamisvõtet, mida paljud mereolendidki.
Ainsana jääb aga ebaselgeks küsimus: kas Soomere oli nõnda käitudes saakloom või vastupidi, hoopis saagijahtija?
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet
- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: neljapäeval, 15. juulil 2021. 16:38
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 5159
Äsjalõppenud Euroopa jalgpallimeistrivõistlused jäävad meelde veel kauaks. Nii jalgpallisõbrale kui ka jalgpallikaugele isendile. Jäävad meelde sellepärast, et näitasid selgelt: jalgpall on elujõulisem igasugusest eluvõõrast, loomuvastasest nähtusest.
EM algas ju täiesti „koroonahüsteeria tähe all”: tühjade ja seetõttu kõledate tribüünide ees. Lõppes aga olukorras, kus finaalmängu toimumispaigaks olnud „Wembley” staadion Londonis oli pealtvaatajaist täidetud vähemalt kahe kolmandiku ulatuses ja sealne melu meenutas juba jalgpalli paremate päevade aegset.
See muutus murdis end läbi nagu rohulible asfaldist. Või veelgi täpsemalt: nagu tulvavesi jõeletekkinud tammist või muust takistusest. Koroonapiirangu-usklikel tuli taanduda. Vastu tahtmist ja hambaid kiristades küll, kuid siiski taanduda. Jalgpall kui planeedi Maa mõjukaim ja menukaim spordiala lihtsalt ei lasknud end kitsasse, loomuvastasesse voolusängi suruda.
Mõistagi tuli siin asjale kasuks seegi asjaolu, et jalgpallis liigub tohutul hulgal raha – jalgpallitööstus on üks tulusamaid majandusharusid üldse. Kui on valida, kas loomulikkuse abil teenida (taas) suurt kasumit, või ebaloomulikkuse (sest mida muud see koroonapiirangute-usk siis on?!) tõttu jääda suurde kahjumisse, siis valib iga õige ettevõtja muidugi esimese.
Teisisõnu: kes tahab oma „koroonaviiruse-mänge” mängida, see mängigu edasi, ent tingimusel, et ei sega päriselu! Lühidalt: teadku oma kohta!
Hommikvõimleja=rassismivastane
Teine kiiduväärt muutus kõnealusel tippturniiril puudutas püüdlusi tuua poliitika suurde sporti. Otse öeldes: vastust püüetele pressida ühe, üsna kitsa kandepinnaga (!) poliitrühmituse vaateid peale kõigile inimestele.
Pean silmas muidugi nii-öelda rassismivastast võitlust, mille käigus kästi enne iga mängu algust jalgpalluritel ühele põlvele laskuda. Sellest pidavat „rassismivastaste” väitel olema rassismi väljajuurimisel suur abi.
Reielihaserebestuse vältimiseks lihasevenitusharjutusi enne võistlust teha on muidugi igati kiiduväärt, ent miks oli vaja nimetada seda rassismivastaseks võitluseks?! Selle loogika järgi oleks ju väga paljud hommikuvõimlemise tegijad samuti innukad rassismivastased…
Õnneks leidus teleülekannet teinud operaatoreil niipalju oidu, et neidsinatseid põlvitamisi näidati haruharva. Umbes nagu nende isikute puhul, kes endale tähelepanu saamiseks kas alasti või muul moel aeg-ajalt jalgpalliplatsile jooksevad.
Nõukogude ajal sündinuna mäletan veel hästi, kuidas Nõukogude Liidus rakendati spordivõistlusedki ideoloogiavankri ette, püüdes pealtvaatajale ja sportlaselegi aeg-ajalt kaela määrida ikka väga eluvõõraid ja seetõttu naeruväärseid mõtteid. Uskusin tõsimeeli, et „arenenud läänemaailmas” midagi sellist ei kordu. Nagu tegelikkus näitas, eksisin rängalt. Nüüdisaegsed ideoloogilised kampaaniad lääneriikides on tihtipeale mitu kraadi kangemadki kui olid 20. sajandi 70-ndate ja 80-ndate aastate Nõukogude Liidu kampaaniad. Kangemad, ühtlasi naeruväärsemad.
Eriline „pärl” kõnealusel EM-il oli muidugi katse iga hinna eest peale pressida vikerkaarelipu-kinnisideed. Kõige meeldejäävam ses osas oli muidugi Müncheni linnavalitsuse ülipüüdlik käitumine. Esimese hooga tundub, et Müncheni mainekujundusele tegi see ainult kahju. Kui aga järele mõelda, siis pigem hoopis soodustas turistide külastusindu, soovi näha oma silmaga, kes ikkagi on need, kes käituvad kui lollidemaa asukad. Münchenist sai seetõttu Kilpla saksa vaste.
Vähemalt kuni nüüdse linnavalitsuse ametiaja lõpuni küll.
Pooltahtmatu täkkessepanek
Korralduslikult õnnestus see EM täitsa hästi. Mis sest, et kindlat korraldajamaad polnud ja mängud toimusid alal Pürenee poolsaarest kuni Kaukaasiani. Euroopa Jalgpalliliidu (prantsuse k. lüh. UEFA) eelmine president, prantslane Michel Platini oli pakkunud selle lahenduse välja küll juba ammu enne koroonahüsteeria puhkemist, ja esiotsa tunduski liiga ekstravagantne, ent uutes oludes osutus ainusobivaks. Järgmine EM toimub juba vanaviisi, ent äsjalõppenu läheb sellegipoolest ajalukku erilise ja meeldejäävana. Pigem heas kui halvas mõttes.
Itaalia koondise esikohavõit oli küll enam-vähem seaduspärane, ent see-eest ilmus turniiri käigus välja arvestatav hulk väljapaistvaid mängijaid (tüüpnäide: Tšehhi koondislane Patrik Schick), kes võivad kujundada Euroopa jalgpallielu nägu veel pikki aastaid.
Kas järgmisel EM-il osaleb juba ka Eesti koondis, oleneb juba täiesti Eesti koondislastest endist. Äsjalõppenud EM näitas veenvalt: tugeva tahte olemasolul on tõepoolest igaüks oma õnne sepp. Annet leidub ju paljudel; määravaks saab ikkagi tugev tahe. Siis teostubki tahte triumf.
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet
