Uudised

ISAMAA Erakond – Eesti verivärske valitsuse sulavkaitse

Väikegi võib olla suur. Kui olukord seda võimaldab. Selle tõe igikehtivust näitas ilmekalt ka Eesti verivärske valitsuse pealtnäha väikseim liige – ISAMAA Erakond. Oskuslikult manööverdades, läbimõeldult tegutsedes oskas see partei mängida valitsusliidu-läbirääkimiste eel ja ajal ennast palju mõjukamaks kui saanuks oodata ta parlamendiesinduse ja valijatoetuse suuruse (loe: väiksuse) põhjal. Oskas mängida end võtmekujuks – selleks, kellest olenes suuresti nii sündiva valitsuse nägu kui seegi, kas see valitsus üldse sünnib.

Nii Isamaa konkurendid kui ka nende mõju all olevad peavooluajakirjanduse väljaanded olid valitsusliidu-läbirääkimiste ajal sunnitud tunnistama, et „läbirääkimised on liiga Isamaa nägu”, „Isamaa kasutab alatult ära oma asendamatust”, „Seeder dikteerib valitsusliidu sündi” jne. Olid sunnitud tunnistama, ent midagi selle vastu teha ka ei saanud. Sest oma maletajamõtlemiselt lõviosast Eesti poliitikutest selgelt eristuv Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder kasutas ära kõik võimalused, mida tekkinud olukord pakkus. Malekeeles öeldes: sellal kui teistel olid vaid sundkäigud, olid temal kasutada survestamiskäigud, ja üsna mitu.

Malenuppude puhul on teada, et nende väärtus saab olla kahte laadi: ametlik ja tegelik (=antud olukorrast tulenev). Kui ametlikult on väärtuslikemaks ja seeläbi ka mõjukamaks malendiks lipp ning nõrgimaks malendiks ettur, siis partii ajal võib tekkida seise, kus isegi lipp on etturi vastu täiesti võimetu. Male pole aga pelk (sõja)mäng, vaid on elumudel, päriselu peegeldus. Mõlemas kehtivad ühed ja samad põhimõtted. Malesõbrast erakonnajuht Seeder teab seda suurepäraselt, ta kolleegid ja rivaalid seevastu enamasti mitte.

Seedri ja ta mõttekaaslaste osava tegutsemise tulemusena saavutas Isamaa seekordsetel valitsusliidu-läbirääkimistel rohkem kui kumbki teine valitsuserakond. Ent sellega pole Isamaa roll valitsusliidu tegeliku suunajana veel kaugeltki läbi. Vastupidi, Isamaast oleneb nüüd, kas see valitsus üldse püsib kuni 2023. aasta märtsis toimuvate korraliste Riigikogu valimisteni või mitte.

Kui emb-kumb Isamaa valitsuspartner peaks märtsini jäänud aja jooksul tahtma teha midagi sellist, mis on eesti inimeste heaolule kahjulik ning seetõttu kahjustab ka Isamaa huve, siis on Isamaal lihtne tõmmata kohe pidurit. Ja kui temaga ei arvestata, siis astuda valitsusliidust välja.

Seejärel on Isamaal juba kaks valikut: kas lasta tekkida vähemusvalitsusel ning muuta too – teiste opositsioonierakondade toetuse abil – täielikuks hüpiknukuks, hoides samas oma rinnaesise puhta, või moodustada uus valitsus Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ja Eesti Keskerakonnaga.

Mõlemal juhul säilitaks Isamaa oma rolli võtmekujuna.

Kujundlikult öeldes: Isamaa on Eesti verivärskes valitsuses sulavkaitsme-rollis. Kui Eesti Reformierakond või Sotsiaaldemokraatlik Erakond peaks tegema midagi sellist, mis kruvib ühiskonnas juba niigi suuri pingeid üle taluvuspiiri, siis võtab Isamaa-nimeline sulavkaitse need pinged kohe maha.

Isamaa küllap ainsaks nõrgaks kohaks on ta liikmete tulipäise osa käitumine Ukraina-küsimuses ja Vene-küsimuses. Headest soovidest ajendatuna, kuid läbimõtlematult, poliitiliselt lühinägelikult käitudes võidakse teha palju kahju nii iseendale, erakonnale kui ka kogu Eestile. Tulipäid jahutaks maha ainult külm. Eesti riik aga praegu just selles suunas liigubki, et kütteperioodi alates tuleks väga paljudel Eesti elanikel istuda külmas ja näljas, ning seda kõike riigi juhtkonna puhtideoloogilise jäikuse (loe: soovmõtlemise ja eluvõõruse) tõttu.

Vaevalt et külmetajad ja nälgijad siis valitsust selle eest tänaks. Tulipäid veel ammugi.

Kas maletajamõtlemisega juht koos oma liitlastega suudab tulipead maha jahutada juba enne kõnealuse karini jõudmist, ja karist osavalt mööda loovida, saame teada juba hiljemalt sel sügisel.

Sulavkaitset on aga vaja igal valitsusliidul.

Hea, et verivärskel valitsusliidul on see olemas.

Tõnu Kalvet  

Poolesajandiline tips Riina Solman

Võluv tips on Riina Solman.
Eirab seda üksnes tolvan,
kes ei mõista naisehinge,
üles krutib totra pinge.

Hirmsädelev on Riina sarm.
Teab seda viimnegi me parm,
kel andnud piitsa elu karm;
tal hingetoeks on Riina arm.

Kust saab üks rahvas elurammu?
On Riinal vastus teada ammu:
kui lapsi teha järjepannu,
ei hukule me vastu sammu.

Kuid Riina leebus äkki haihtub,
kui tema naiselikku vaistu
on ärritanud seltskond raisku
– ehtlillasid ja -mõttelaisku.

Siis Riina silmist välke sähvib:
„Vait, iga lilla propa nähvits!”
Kõrk homomaffia siis kidub
ning Riinat kartes rettu lidub.

Nii – väärtustades perekonda –
siis Riina veab ka erakonda.
Teab: Isamaa on igavene.
(Jah, mitte nagu Väike-Vene.)

Virk Riina mitmel rindel rassib,
ent ometi ei kängu plassiks.
Tal nooruslik nii vaim kui keha.
Tast teatud filmigi võiks teha…

Ja päeval, mis me võidupüha,
saab Riina õnnitlusi üha:
„Pool sajandit sul turjal pelgalt,
meid võitudele juhi hellalt!”

Tõnu Kalvet

Valminud Tallinnas 17. juunil 2022 kl. 20.05–22.18.

© Tõnu Kalvet

Ootused (loe: nõuded) Eesti uuele valitsusele

Eesti valitsuse põhiülesanne aastal 2022 on tagada Eesti rahva ellujäämine. Sellest sõltub ka valitsuseliikmete endi ellujäämine. Ja mitte enam pelgalt ülekantud mõttes, vaid vägagi otseses mõttes. Sest Eesti on nüüdseks, 2022. aasta juuni esimeseks pooleks, jõudnud olukorda, kus probleeme tuleb lahendada juba päriselt, mitte aga näiliselt.

Poliitteatri aeg Eestis on ümber. Põhjus: Eestit tabanud kriis ongi ehtne, mitte pelgalt näiline. Udujutuga sellest jagu ei saa, asendustegevusega samuti mitte. Vaja on tegusid. Sihipäraseid, arukaid, läbimõeldud tegusid.

Loe edasi: Ootused (loe: nõuded) Eesti uuele valitsusele

Eesti lipu kõrvaletõrjujate saatus

On täna Eesti lipu päev.
See tegema peaks rõõmsaks nagu.
Kui ringi vaatad, kõikjal näed
siis lehvimas üht võõrast plagu.

Sul selgus kiiresti on käes,
siin kõhklustele ruumi pole:
ta heisanud on võõrad väed,
neil nõudmine on suur ja kole:

„Sa aina taandu, tõsta käed,
nii hingest, varast loobu kohe!
Ukrainat nuuma kõigest väest,
vii andamit kui õõnsal’ lohel’!”

Sel lohel saabub mihklipäev,
toob püha Jüri hoop tal kadu.
Ei enam  v õ õ r a s t  vimplit näe.
Siis lehvib kõikjal  E e s t i  plagu.

Tõnu Kalvet

Valminud Tallinnas 4. juunil 2022 kl. 13.16.

© Tõnu Kalvet

Sini-kollane sudu

Eestit tabanud on häda,
olukord on täitsa mäda:
igasugu pätid, sulid
Ukrainast meie maale tulid.

Neid üha juurde tulvas, valgus,
neil polnud otsa ega algust.
Tulid naglalt, tulvil kangust,
sest riik ei ilmutanud rangust.

Eesti-tee neil lahti tegi
osa eestlasi, kes segi
ja usub siiralt propajama,
et pätte peabki abistama.

Miks on nii? Sa ära päri!
Osal eestlastest see äri.
Ukraina-värk neil ära tasub,
sellest lõikavadki kasu.

Üha huugab meediamasin,
tootes uudiseid, mil kasin
tõesisaldus ja kõlblusnormid –
sini-kollast propat vorbib:

„Ukrainlased kõik nunnud, head.
Neid oma turjal kandma pead.
Ja kui ka sinu tasku poeb
ehk nende käsi, see ei loe!”

Ja näedki sini-kollast udu
meid vaevamas kui mürgisudu.
Näed laiutamas võõraid värve
su kodumaal, ja söömas närve.

Ja juhtkond käitub nagu tõbras:
end nimetab Ukraina sõbraks,
ei oma rahval’ appi tõtta,
vaid riiki hoopis tõukab sõtta.

Siis relvi, demineerijaid
ja jamade planeerijaid
meilt saab punt riigipöörajaid,
Ukraina rahva nöörijaid.

„Mis oma rahva vintsutused?!”
Eliit meil neile kõrgelt kuseb.
Need teda sugugi ei paina,
tal prioriteediks ju Ukraina.

Malorosse toetab heldelt,
öeldes eestlasele selgelt:
„Olema pead rahakotiks!
Keda muidu me siis kotiks!?”

On me eliidil umbes aju,
ta ikka veel ei adu, taju:
kord sini-kolla-sudu hajub,
Ukraina aga mutta vajub.

Siis kaovad me tänavapildist
banderalaste lipud, sildid,
mis rängalt riivanud on silma,
meid ärritanud ammuilma.

Ja kaob ka iga maloross,
kes käitund nagu Eesti boss
ja trikitand kui võlur Oz.
Tal muidu välja läheks toss.

Eliiti aga tabab pila,
tast imbub sini-kollast ila.
Ja rahvas pugejaid ei talu,
neil’ pähe istutab puuhalu.

Tõnu Kalvet

Valminud Tallinnas 3. mail 2022 kl. 17.26.

© Tõnu Kalvet