- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: pühapäeval, 25. septembril 2022. 18:52
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 4447
Silmamoondajad said 22. septembril 2022 ja hiljemgi taas kahjurõõmust käsi hõõruda: „Näe, jälle suutsime juhtida üldsuse tähelepanu kõrvale sellelt, mis on tõeliselt oluline!”
Mainitud kuupäeval tegi Eesti peaminister Kaja Kallas teatavasti Eesti Rahvusringhäälingus oma erakorralise pöördumise. Paljud ei mõistnud selle teo põhjust, vaid asusid Kallast selle eest karmilt arvustama. Väideti, et teda olevat tagant tõuganud soov end näidata ja teha seeläbi oma koduerakonnale valimisreklaami. Kalda käitumist nimetati läbinisti vastutustundetuks. Ei vaevutud uurimagi, kas tal võis olla ehk mingi muu tegutsemisajend. Lihtsalt materdati teda nii, nagu vähegi jaksati.
Aga kui püüda juhtunut vaadelda rahulikult? Milline pilt siis avaneb?
Suunavaks küsimuseks sobib siis kas või see: mis oli kõnealuse pöördumise kõige otsesem, kõige selgem mõju?
Ja siis avaneb juba hoopis teine pilt. Sest meenub: pärast jutuksolevat pöördumist kasvas hüppeliselt elektrigeneraatorite müük. Seega: Kaja Kallas tegutses sõna parimas tähenduses reklaamiagendina. Pealegi lõi seda tehes mitu kärbest ühe hoobiga.
Esimene „kärbes”: suurendas paljude Eesti elanike energiajulgeolekut.
Teine „kärbes”: suurendas väga lühikese aja jooksul asjaomaste ettevõtete käivet ja sissetulekut.
Kolmas „kärbes”: lasi seni kõhkleval seisukohal olnud inimestel paigutada oma raha sinna, kus see läheb asja ette ja kus inflatsioon seda ära ei söö. Edasise kõhklemise korral läinuks täpselt sama ost ju juba märgatavalt kallimaks.
Neljas „kärbes”: parandas Riigikogu valimiste lähenedes oma koduerakonna rahalist seisu, sest vaevalt on generaatorimüüjad nii tänamatud, et ei raatsi nii tõhusa reklaami eest rahaliselt tänada.
Viies „kärbes”: äratas tuimusest üles väga paljud Eesti elanikud, kes olid juba muutunud mugavaks ja unustanud, mida soovitab internetileht kriis.ee.
Osavad silmamoondajad tegid muidugi kõik endastoleneva, et need „kärbsed” jääks väga paljudel märkamata. See läkski neil korda. Kaja Kallas ärgu lootkugi, et ta 22. septembri telepöördumise materdajad teda isegi kriisi saabudes tänaks! Hea veel, kui siis leidub mõni üksik, kes kukalt kratsib ja endalt küsib: „Oot-oot! Kas mul ikka oleks praegu nii korralik elektrigeneraator ja kriisivaru, kui ma pärast Kaja 22. septembri telepöördumist poleks kohe tegutsema asunud?...”
Hea, kui kurnatud ilmega Kaja Kallas üldse jaksab seepeale siis veel nukralt ja väsinult muiata.
Nagu Stirlitz muiste.
Stirlitz sai oma töö eest tasu, kui töö oli kord tehtud.
Kajal seevastu on töö alles pooleli.
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet
- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: pühapäeval, 11. septembril 2022. 05:44
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 4473
„Ilmselt on vägivaldsed riigipöörded niisama vanad, kui on riigid. Ikka on tahetud võimulolijaid relva abil minema ajada.” Nende sõnadega algab Tiit Madissoni raamatu „Riigipööraja märkmik” peatükk „Riigipööramise lugu”.
Ses peatükis on juttu sellestki, kuidas Madissoni süüdistati 1996. aastal alusetult riigipöördekatse ettevalmistamises ning ta sama alusetult ka vangistati. „Algas halenaljakas jant, mis lõppes 14. novembril 1997 ainukese „riigipööraja” amnesteerimise ja vangimajast vabastamisega,” kirjutas Madisson samas peatükis.
Järgmist korda sattus Madisson üldsuse sama suure tähelepanu alla 2004. aasta suvel – siis, kui tahtis Lihulas püstitada mälestusmärgi Teises Eesti Vabadussõjas sõdinud eesti sõjameestele. Toona surus Eesti keskvõim – oma välismaiste suunajate survel – selle ettevõtmise aga jõuga maha: saatis salaja korravalvurid (?) mälestusmärki eemaldama. Need eemaldasidki. Toore jõuga. Oma rahva vastu kätt tõstes.
Juhtus see sündmus 2. septembril 2004.
Riigipöörde-hirmutunne oli ehtne
Mäletan seda päeva väga hästi, kuigi viibisin toona hoopis välismaal – Lõuna-Ungari suurimaks linnaks olevas Pécsis, kus töötasin „Elcoteqi” tehases parajasti väljaõppel olevate eestlaste tõlgina. Mäletan hästi meid kõiki toona haaranud hirmutunnet. Küsisime üksteiselt: mis Eestis toimub? Kas tõesti on Eestis tehtud riigipööre? Kas me ei saagi enam Eestisse tagasi, vaid peamegi jääma välismaale – nii, nagu need Eesti kodanikud, kes sattusid välismaal olema 1940. aasta juunipöörde ajal?
Olen küll pärit „Eesti Metsikust Läänest” – „Kopli liinidelt”, – mistõttu on mind hirmutada kõike muud kui kerge, ent tunnistan häbenemata, et tundsin 2. septembri Lihula-juhtumist kuuldes ja lugedes ikka tõsist hirmu. Jah, muidugi, ungari keele oskajana, kel ungari keeleruumis üsna palju sõpru-tuttavaid, suutnuksin eluga Ungaris kohaneda kiiremini kui teised Pécsis väljaõppel olnud eestlased. Kuid leppida väljavaatega, et võimalused Eestisse naasta on kõik läbi lõigatud määramata ajaks, polnud kerge minulgi. Pidanuksin ju elu välismaal alustama ikkagi peaaegu nullist.
Hirmu tekitas meis asjaolu, et Eesti valitsus polnud taasiseseisvumisjärgsel ajal veel kordagi kasutanud jõudu oma rahva vastu, ammugi veel nii isamaalise ja ülla ettevõtmise mahasurumiseks kui seda oli Madissoni mälestusmärgi-algatus. Muidugi mäletasime, et kümmekond aastat varem oli olnud nii-nimetatud jäägrikriis, ent too oli jäänud rahva mällu ikkagi mundrimeeste omavahelise jagelusena. Mundrikandjaid oma rahva vastu polnud Eesti võimud saatnud enne 2. septembrit 2004 ju veel kordagi.
Hirm hajus, usaldamatus jäi
Pärast selgus, et me hirm oli olnud siiski liialdatud. Saime kõik kodumaale naasta, ja elu paistis jätkuvat nagu ennegi.
Ent siiski mitte enam täpselt samamoodi kui enne. Midagi väga olulist oli me hinges purunenud. Nimelt usaldus Eesti võimude vastu. Olles näinud, kuidas Eesti juhtkond käitub „me välismaiste sõprade” alandliku teenrina, kes valmis nende heakskiidu nimel minema oma rahva vastu, kas või toore jõuga, oli üliraske, kui mitte lausvõimatu pidada sellist juhtkonda meie huvide esindajaks ja kaitsjaks.
Tollane peaminister Juhan Parts taastas mu silmis suure osa oma tõsiseltvõetavusest alles tänavu suvel, kui julges avalikult tunnistada, et Ukraina on ülikorrumpeerunud riik ja et Eesti elektribörs on kuritegelik. Kuni tolle hetkeni ei osanud ma eales aimata, et kord saabub aeg, mil hakkan taas Partsist arvama hästi.
2. septembril 2004 Lihulas toimunu oli mu elus tähtis verstapost, kuna andis otsustava tõuke mu muutumisele Euroopa Liidu arvustajaks, kuni koroonaviiruse-hüsteeria puhkemiseni lausa eurovastaseks. Maakeeli: iseseisvuslaseks.
Iseseisvuslane oli kuni oma elu lõpuni ka Madisson. Talle ei meeldinud ei Nõukogude Liit ega Euroopa Liit.
2. septembril 2022 sai mu jaoks üks ring täis. Tol päeval avati Lihulas mälestuskivi Tiit Madissonile. Olin selle pidulikul avamisel algusest kuni lõpuni. Rõõmustasin, et Sihtasutus Perekonna ja Traditsioonide Kaitseks (lüh. SAPTK) oli teinud selle mälestusmärgi püstitamiseks tulemusliku korjanduse ning seejärel hoolitsenud selle eest, et mälestusmärk saaks kenasti valmis ja pidulikult avatud. Avamistalitust jälgides meenus mulle 18 aastat varem Pécsis kogetud hirm, ent meenusid ka vestlused Tiiduga, sealhulgas ta kindel lootus, et „„Objektiivi”-poisid” (loe: SAPTK-i võtmekujud) võtavad talt teatepulga üle.
Nüüdseks tundub, et on võtnudki. Mõistagi meie ajale kohasel viisil, kuid ikkagi võtnud.
Riigipöörde-tunne on mu hinges aga tagasi. Nähes, kuidas igal pool Eestis lehvib lisaks meie lipule ka täiesti võõras plagu, ja kuidas Eesti juhtkond on seadnud selle plagu omanikriigi huvid tähtsamaks Eesti ja eestlaste huvidest, ning kuidas viimase poole aasta jooksul on Eestis käivitunud nii ulatuslik venestamine, millest Stalini-ajal (1950. aastal) sündinud Tiit Madisson ei osanuks undki näha, on mul üha enam tunne, et Eestis on toimunud veretu riigipööre. Selline, mille täpsed asjaolud saame teada alles millalgi edaspidi.
Madissonil teatud mõttes vedas, et tema silmad seda enam ei näinud: ta lahkus me hulgast 2021. aasta suvel. Veendunud iseseisvuslasena ta vaevalt et rõõmustanuks „sini-kollase Eesti” tekke üle.
Ent see on juba eraldi jutt.
Lõpetuseks: säilitagem mälestus Madissonist kui rahvuslasest, kes jäi aatemeheks kuni lõpuni ja saab – oma mõningatele nõrkustele vaatamata – olla suurtele tegudele innustajaks tulevastelegi eesti põlvedele!
Tõnu Kalvet
Esmaavaldatud internetiväljaandes "Objektiiv" 9. septembril 2022.
