Ukraina-hulluse tekitatud „uue Leningradi blokaadi” vastu aitab… male!

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: esmaspäeval, 09. jaanuaril 2023. 10:19

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 4422

Inimene on seal, kus on ta tähelepanu. Ütlus „ta mõtted olid mujal” kinnitab selle tõdemuse paikapidavust veenvalt. Male aga ongi (ka) tähelepanumäng: võidab see, kes on tähelepanelikum, keskendunum.

Seda teadmist ja oskust saab rakendada ka päriselus: suunates tähelepanu sellele, mis on tõeliselt tähtis ning lülitades nõnda välja kõik segavad tegurid. Eriti suur abi on sellest kriisiolukorras. Mida rängem on kriis, seda suurem on abi.

Sõda, näljasurma-oht ja ärakülmumis-oht on juba eraldi võttes suured kriisid küllalt, üheskoos aga veel kolm korda suuremad. Male ja temaga kaasnev tähelepanujuhtimisoskus päästab hädast aga isegi siis. Heaks näiteks selle kohta on suurmeister Pjotr Romanovskiga juhtunu.

Jäi ellu tänu malele

Nõukogude Liidu üks paremaid maletajaid Romanovski oli leningradlane ning jäi seetõttu ka Leningradi blokaadi. 1942. aasta talv oli veel eriti karm. Seda raskendas veelgi asjaolu, et valitses suur toidunappus. (Põhjus: võimude korraldusel oli eelnevalt meelega (!) hävitatud suur osa linna toiduvarudest.) Nälja- ja/või külmasurm tabas (vähemalt) kümneid tuhandeid leningradlasi.

Ränk saatus ei säästnud ka malesuurmeistrit: üksteise järel surid kõik ta tütred: Svetlana, Anja, Rogneda ja Kiira. (Romanovski naine oli surnud juba enne sõda.)

„Jäin täiesti üksi ning tundus, et lähen sõnulseletamatust kurbusest hulluks. Kas teate, mis mu päästis? Male! Kõige raskemal hetkel sundisin end mingi ebainimliku tahtepingutusega uurima… väljapaistvate maletajate partiisid,” meenutas kahekordne Nõukogude Liidu meister hiljem.

Romanovski ei lasknud ebameeldivatel välisoludel end mõjutada, vaid keskendas oma tähelepanu hoopis tõeliselt olulisele, ja tänu sellele jäigi ellu. Need aga, kes seda ei suutnud, vaid lasid malega võrreldes vähetähtsatel oludel end rööpast välja lüüa, ei jäänud ellu.

Romanovski läks eluga edasi. Elas pärast 1942. aasta ränka blokaaditalve veel 22 aastat, ja täisvereliselt: abiellus uuesti, tegi valmis poja ja tütre, esines edukalt võistlustel, kirjutas raamatuid ja artikleid.

80 aastat blokaaditalvest möödas, seis pea sama

Romanovski eeskuju järgida tasub nüüdis-Eestiski. Sest olukord on tollase blokaaditalvega paljuski sarnane. Läbinisti ideoloogilistel põhjustel on Eesti juhtkond tekitanud riigis samuti suure kriisi.

Loetlegem siinkohal selle põhilisi koostisosi:
•    ettevõtted lõpetavad ridamisi oma tegevuse, inimesed kaotavad töö, hinnad tõusevad pidevalt;
•    energiajulgeoleku tagamise asemel nuumatakse hoopis energeetikaspekulante;
•    kas hinnatõusu survel või lausa käsu korras alandatakse toasoojust ja saadakse selle tagajärjel külmakahjustusi. Üha suuremat hulka inimestest ähvardab suisa surnukskülmumine;
•    riik ujutatakse üle võõra rahvaga, keda siis poputatakse, samas kui oma rahvas jäetakse saatuse hooleks. Selle võõra rahva kodumaad valitsevaid riigipöörajaid toetatakse nii innukalt, et lausa naba paigast ära (loe: auk riigieelarves), üha suurem hulk oma rahva liikmeid aga peab otsima süüa toidupangast, supiköögist või suisa prügikastist;
•    igale poole – ka riigiasutustele! – heisatakse võõra riigi lipud, käitutakse nagu Eesti oleks selle riigi maakond, mitte aga iseseisev riik;
•    alailma hirmutatakse sõjaga (ka tuumasõjaga!), samas aga kinnitatakse, et Eesti olevat kaitstud;
•    käitutakse nagu Eesti oleks tõepoolest sõjas, surutakse maha igasugused katsed kahelda „ainuõiget seisukohta” levitavate massiteabevahendite tehtava ajuloputuse põhjendatuses.

„Sõjas Eesti”-luulu mõjul külmutatakse juba ametnikkegi (kurikuulsaim näide: nn. superministeeriumi-juhtum). Selle jaburale olemusele juhib tähelepanu kas või 2022. aasta 8. novembril valminud luuletuse „Ametnikukülmutaja-mutt Riinotška” järgmine katkend:

Soojusest tal ees on kopp:
„Ruumid külmaks! Küte, stopp!
Tööle, ludrid, hopp-hopp-hopp!”
„Säästuplaan” tal tõega ropp.

Tööpaik on ametnikel külm,
kuued külmakaitseks üll.
Liikmed kohmas, jahtund külg,
jäätub hingeaur ja sülg.

Riinotškal see kõik ükskõik,
ootab teda tordilõik,
tee ja kohv ja ajavõit,
ees kui tal ametisõit.

Mootor nurrub, soe salong,
raadios laulab hea „Talong”.
Nii ununebki see, kel rong
liiklusvahendiks, või „kong”.

Tõsi, sõda Eestis tõepoolest pole, samuti ei esine (nälja mõjul) inimsöömist, kuid muus osas meenutab olukord suuresti Leningradi blokaadi: on nälg, külm, sõjahirm ning kõigist neist tingitud suur ärevus ja ebakindlus.

Kõigist neist aitabki üle saada oskus keskenduda tõeliselt olulisele. See aitab vastu pidada. Sest iga kriis, iga hullus lõpeb kord. Lõppes Leningradi blokaad. Lõpevad ka nüüdishullused. Näiteks multikulti-hullus, seksuaalhälvikute-hullus, koroonaviiruse-hullus, rohepöörde-hullus, Ukraina-hullus.

Tähtis on vastu pidada. Säilitada kaine mõistus ja reibas meel, seega vaimne tõvekindlusvõime. Olla jõudumööda toeks neile, kes seda ise veel ei suuda. Ja levitada seda kiiduväärset oskust võimalikult laialt.

Elu on näidanud, et maletajadki pole kõik ühevõrra tugeva vaimse tõvekindlusvõimega. Leidub selliseidki, kes on küll head nuputõstjad, kuid ei võta malelist mõtlemist kaasa pärisellu, vaid käituvad seal nagu lihtlabased kergeusklikud. Näiteks ei suuda oma elu kujutledagi sinise maskita näo ees või sini-kollast lippu lehvitamata.

Romanovski jäi ellu, sest oli midagi palju enamat kui pelk nuputõstja.

Tulevik näitab, kes maletajatest on pelk nuputõstja, kes aga pigem Romanovski-sugune vintske, elujõuline tegelane.

Tõnu Kalvet

Esmaavaldatud ajalehe „Eesti Maleelu” 25. numbris (detsember 2022).

© Tõnu Kalvet
 

Julgustav uusaastatervitus Rahvuslaste Tallinna Klubi liikmeile ja toetajaile

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: pühapäeval, 01. jaanuaril 2023. 01:03

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 4412

Lahendus on juba aina lähemal. Ja paljuski parem kui oleme osanud üldse lootagi.

Üha lähemal on hetk, mil lõpeb nende valitsusaeg (loe: võimutsemisaeg), kes on põhjustanud väga paljudele inimestele suuri kannatusi. Nii Eestis kui mitmel pool mujalgi maailmas. Ise nad selle aja lõppu muidugi uskuda ega märgata ei taha, kuid see ei muuda asja. Kui aeg on käes, tuleb neil minna, ja kogu lugu.

Andkem endale aru, et nad ei loobu oma positsioonist võitluseta, vaid püüavad enne seda teha lihtinimeste elu veel nii kibedaks kui vähegi suudavad. Just sellal tulebki aga meil veel eriti tugevalt ühte hoida. See aitab kõige raskema aja üle elada.

Mida saame siis teha?

Esiteks, harida ennast. Teadmisterelvaga varustatud üksikisik ja ka inimühendus on kaitstud ükskõik kui oskusliku ajuloputuse vastu.

Teiseks, olla üksteisele toeks. Kui kellelgi me sõpradest-sugulastest-tuttavatel halveneb ootamatult toimetulek, mistõttu ta vajab kiiresti abi, siis ärgem kõhelgem, vaid püüdkem teda võimalikult ruttu jõudumööda aidata! Kas toidu, ulualuse, tööotsa või muuga. Tähtis on, et head inimesed ei jääks raskel hetkel abita ega murduks. 

Kolmandaks, astuda julgelt välja iga kord, kui näeme kuskil valet ja/või ülekohut. Me vastaspool just seda loodabki, et jääme ükskõikseks ja lepime vale või ülekohtuga. Või koguni mõlemaga. Meile on viimastel aastatel valetatud jultunult näkku mitmel teemal: koroonaviiruse-teemal, multikulti-teemal, rohepöörde-teemal ja veel mitmel muul teemal. Viimase aasta jooksul on eriti häbematult valetatud energeetikateemal ja Ukraina-teemal. Astugem kõigile tõeväänamiskatsetele julgelt vastu! Siis on meil pärast süda rahul, kui järjekordne tõeväänamiskatse on juba paljastatud. Siis me ei pea häbelikult tunnistama: „Jah, mõtlesin sisimas samamoodi, aga näe, välja öelda ei julgenud!“...

Kõik äsjaloetletud sammud on meile täiesti jõukohased ega nõua mingit eriväljaõpet. Nõuavad „ainult“ südameheadust ja meelekindlust.

Inimeses, kel olemas nii südameheadus kui meelekindlus, pole enam kohta hirmule, ebakindlusele ega ärevusele.

Hoia see uusaastatervitus alles, trüki välja, ja näita seda oma tuttavatele siis, kui kahjurite võimutsemisaeg on kord lõplikult möödas! 

Paljud Eesti elanikud mäletavad Nõukogude Eestis elanuna veel väga hästi, kui enesekindlalt tundsid end tollal näiteks Karl Vaino ja Rein Ristlaan (kui nimetada ainult kurikuulsamaid toonastest Eesti juhtidest). Vaevalt oskas kumbki neist veel kas või aastal 1984 aimata, et kõigest mõne aasta pärast on neil mõlemal juhipositsioonilt minek, ja veel mõni aasta hiljem pole enam seda (suur)riikigi, keda nad olid truualamlikult teeninud ning kelle kindlale kaitsele lootnud.

Sarnane saatus ootab neidki, kes on oma tegevuse või tegevusetusega tõuganud sügavasse kriisi nüüdis-Eesti. Meie aja vainod ja ristlaaned oma kambajõmmidega saavad kord vääramatult oma palga.

Ükski võim ei püsi igavesti. Juhmusel, hoolimatusel ja eluvõõrusel rajanev võim veel kõige vähem.

Eesti inimestel tasub oma vaim selleks muutuseks valmis panna. Siis ei taba see ootamatult.

Seniks aga hoidkem ühte ja pidagem vastu!

Jõudu võiduks uuel aastal!

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet

Luulerelv

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: reedel, 30. detsembril 2022. 13:26

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 4371

Kui luuletajal tekib mure,
mis mõne teise pahviks lööks,
see  t e d a  sugugi ei pure,
vaid ainest annab loometööks.

Kes looder, ahne, ülbik, tobu,
lurjus või siis muidu saast,
see kooleb nagu viimne jobu,
kui pilketabamuse saab.

Jah, luuletus küll pomm ei ole
või muu, mis  k e h a  katki teeks.
On löögijõud tal siiski kole,
kui aasib  õ i g e  asja eest.

Kel soov on teistel’ halba teha
ja napib mõistust kõigeks muuks,
sel koorib paljaks mõtteleha.
Poeet jääb  h e a d u s e l e  truuks.

Tõnu Kalvet

Valminud Tallinnas 30. detsembril 2022 kl. 12.06.

© Tõnu Kalvet

Katari MM-i jalgpalliväline õppetund Euroopale

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: neljapäeval, 22. detsembril 2022. 23:07

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 4646

„Toida hunti palju tahad, ikka vahib metsa poole,” ütleb üks eesti rahvatarkus. Seda rahvatarkust saab rakendada ka 2022. aasta 18. detsembril Kataris lõppenud jalgpalli maailmameistrivõistluste kohta. Täpsemalt: selle kohta, kuidas käitusid selle ajal Lääne-Euroopas sealsed mitte-euroopa „jalgpallisõbrad”.

Mäletatavasti korraldasid need „jalgpallisõbrad” MM-i ajal mitmel pool Lääne-Euroopas tõelised märatsemistalgud. Ja seda sellest hoolimata, kas nende lemmikkoondis oli parajasti võitnud või kaotanud.

„Märatsemistalgute” erilisus

Mis muudab need „talgud” siis nii eriliseks?

Ennekõike see, et neil puudus tõeline põhjus. Kui näiteks ühiskondlik ebavõrdsus ja vaesumine võib tõesti olla tõsiseltvõetav põhjus oma rahulolematust avaldada (kas just märatsedes, on iseküsimus), et seeläbi saavutada kas või mõningane elujärjeparanemine, siis mis oli jalgpallialase märatsemise põhjus? Kui selle esilekutsujaks oli lemmikute võit, siis kas tänavatel laamendamine suurendab seda võitu? Ja kui esilekutsujaks oli kaotus, siis kas laamendamine muudab kaotuse olematuks?

Märatsejad lõid puruks aknaid (ka äride aknaid), süütasid autosid, lõhkusid kõike ettejuhtuvat, ründasid täiesti juhuslikke möödaminejaid, s.t. süütuid inimesi. Märatsejaid ei huvitanud, kas kannatadasaanud on ehk samuti jalgpallisõbrad. Ei huvitanud, kes ja kuidas märatsemise tagajärjed kõrvaldab. Ei huvitanud, et mõne segipekstud äri omanik või töötaja võis samuti olla jalgpallisõber, kes oli tükk aega kogunud raha, et sõita välismaale, oma lemmikutele kaasa elama. Ei huvitanud, et mõne süüdatud auto omanik võis olla jalgpallisõber, kes kuulus kas aina vaesuvasse keskklassi või suisa alamklassi (sest Lääne-Euroopas pole auto mingi luksusese) ning kel seetõttu võib olla üha raskem tulla ots otsaga kokku.

Märatsejad olid oma asukohariikides elanud juba tükk aega. Osa neist lausa kogu elu, s.t. olid seal sündinudki. Seega oli tegu ju nende koduga. Kas ükski täiearuline hakkab aga lõhkuma oma kodu, selle elanikke kahjustama, suisa vigastama?

Euroopa mõttelaad ütleb üheselt: ei, ükski täiearuline inimene ei käitu nõnda.

Kindlasti ütleks sama ka märatsejate algupäramaade kombed ja tavad. Miks aga otsustati märatseda oma asukohamaal – oma kodus?

Vastus on lihtne: sellepärast, et nad sisimas ei pea seda oma koduks, vaid tunnevad end seal ikka veel võõrana, sisemiselt ebakindlana. Just sisemine ebakindlus aga tekitabki vägivalda.

Äratuskell põliseurooplastele

Põliseurooplastele oli märatsevate „jalgpallisõprade” käitumine aga oluliseks äratuskellaks: tuleb lõpetada enesepetmine, et võõrastele head tehes – pahatihti lausa omade arvelt head tehes! – saab võõraid kodustada, muuta omainimesteks. Rahvatarkuse „toida hunti palju tahad, ikka vahib metsa poole” vaste on ju olemas igas euroopa keeles.

Suurbritannia andis head eeskuju, otsustades hiljuti seadustada ebaseaduslike riikisaabunute väljasaatmine Aafrikasse, täpsemalt: Ruandasse. Brittidele jõudis kohale, et ennast lõputult petta pole lihtsalt võimalik. Kriisiajal veel eriti mitte.

Brittide eeskuju saavad nüüdsest järgida teisedki Lääne-Euroopa riigid, kus märatsevatest „jalgpallisõpradest” puudust pole. Lisaks Ruandale leidub sobivaid sihtriike Aafrikas teisigi.

Euroopasse jäävad aga põliselanike kõrvale elama tõepoolest ainult need mitte-eurooplased, kes võtavad üle siinsed kombed ja tavad, s.t. käituvad nagu valgele inimesele kohane. Nii jalgpallimängu ajal ja järel kui ka muidu.

Sest hundi koht on ikka metsas, mitte inimese kodus.

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet