- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: pühapäeval, 06. augustil 2023. 19:47
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 3795
Olen märganud üht huvitavat asja: nüüdis-Ukraina mõjub mulle – juba kes teab mitmendat korda – nagu ajamasin. Viimati seetõttu, et viis mind tagasi lapsepõlve – 1980-ndatesse aastatesse. Nimelt sel moel, et tuletas meelde uudiseid tuumarelvavabade piirkondade loomisest.
„Tuumarelv on väga ohtlik,” toonitati tollal tihtilugu. Vahel lisati ka, kui mitme maakera hävitamise jagu on me planeedil tuumarelvi juba toodetud. Ja kui siis teatati, et kusagil oli loodud uus tuumarelvavaba piirkond, siis levitati seda teadet tõelise rõõmusõnumina.
Õige ka. Sest mida rohkem on tuumavabu piirkondi, seda väiksem on ala, kuhu tuumarelva saab paigutada. Võimalikult suur tuumavabade piirkondade hulk suurendas seega inimeste turvatunnet ja kahandas kindlusetusetunnet.
Sama põhimõtet saab aga rakendada ju teistegi ohtlike nähtuste puhul. Näiteks kui mingi osa planeedist on muudetud mingist nakkushaigusest vabaks.
Viimasel mõnel aastal maailmas toimuvat jälgides saan teha ainumõeldava järelduse: Ukraina on piirkond, mida ei ohusta koroonaviirus ja kus ei kehti rohepöörde-nõuded. Teisisõnu: kus rohepööret polegi vaja.
Sellele järeldusele viisid mind sealsed sündmused.
Alustagem uusimast.
5. augustil 2023 teatas nii Eesti kui ka paljude teiste riikide ajakirjandus, et Ukraina droon oli tulistanud Mustal merel Kertši väinas seilavat Venemaa tankerit ja et too oli saanud tabamuse masinaruumi-kanti, veeliini lähedusse. Paljudes seda sündmust kajastavates uudistes mainiti sedagi, et tankerist oli midagi merre voolanud.
Minu ülisuureks üllatuseks ei leidnud ma üheski selleteemalises uudises märget selle kohta, kuidas tankerist merrevoolav kütus või muu aine on otseselt reostava iseloomuga, seega selges vastuolus rohepöörde-põhimõttega. Ometi ei kõhkle samad ajakirjandusväljaanded avaldamast hulganisti uudiseid ja arvamuslugusid, mis püüavad tekitada võimalikult ränki süümepiinu näiteks autokasutajates, lennureisijates, fossiilsete kütuste kasutajates ja lihasööjates.
Mulle ei sattunud ette ainsatki teadet, mis öelnuks, et näiteks Helsingi ülikooli audoktor Greta Thunberg on tankerivastase rünnaku hukka mõistnud kui rohepöörde-põhimõttega väga rängas vastuolus oleva ning kutsunud kõiki loodushoidlikke inimesi üle maailma protestima tankeritulistajate teo vastu.
Koroonaviirus Ukrainat ega ukrainlasi ei ohusta
Ukraina erilisust rõhutab seegi, et viimasel paaril-kolmel aastal pole pea mingit tähelepanu pööratud koroonaviiruse leviku sealsele olukorrale. Ajakirjandus ei avalda teateid selle kohta, kui palju leidub seal koroonahaigeid, kui suur osa neist on vaktsineeritud, kui suur osa surnud, ja kas ikka jätkub vaktsiini, et igaüks saaks kätte vähemalt kolm tõhustusdoosi.
Eriti hämmastas mind Eesti võimude sellealane käitumine. Eesti juhtkond on ju püüdnud end näidata Ukraina vaat et suurima sõbrana kogu maailmas. Ometi pole Eesti võimud hoolitsenud selle eest, et Eestisse Ukrainast saabunud põgenikud oleks saanud koroonaviiruse vastu kaitsepoogitud. Mu hämmastust suurendasid veelgi teated, kus kurdeti, et suur hulk koroonavaktsiini tuleb taas maha kanda ja prügimäele saata, kuna kasutustähtaeg saab mööda, Eesti inimestel aga puudub lihtsalt vaktsiinihuvi. Eesti on saatnud Ukrainale nii relvi, käpikuid kui muudki kraami, kuid koroonaviirusevaktsiini mitte. Või kui juhtumisi ongi, siis igatahes mitte sellisel hulgal, et see kinnistunuks Eesti inimeste tavateadvuses.
Mul tekkis sellistel puhkudel alati kange tahtmine hüüda: „Eesti võimud, aga miks unustate ära me kallid külalised Ukrainast?! Miks jätsite nad koroonaviiruse vastu vaktsineerimata juba Eestisse saabumisel ega taha neile teha ainsatki doosi, tõhustusdoosidest juba rääkimata?! Miks te pole saatnud muu Ukrainale saadetud abi hulgas ka koroonavaktsiinidoose? Miks käitute ühest küljest väga hoolimatult, teisest küljest aga väga priiskavalt?!”
Jätsin aga hüüdmata. Igatahes suure püüne pealt küll. Sest mul tekkis toimuvat jälgides tunne, et mu meeleheitlik karje olnuks nagu hüüdja hääl kõrbes.
Ent oli ka teine võimalik seletus: Eesti võimud olid saanud ülisalajast luureteavet, mille kohaselt on Ukraina kuulutatud või muudetud koroonaviirusevabaks ja rohepöördevabaks piirkonnaks. Koroonaviirus seal oma laastamistööd ei tee, rohepööret kõikjal mujal lausa elu ja surma küsimuseks muutvat, väidetavalt inimtekkelist (!) kliimasoojenemist seal ei toimu.
Miks see nii on, ja kuidas selline olukord saavutati, ma ei tea.
Võimalik, et seda teavad need, kes on asjaga kursis minust paremini.
Neilt siis tasubki mõlemas asjaomases küsimuses aru pärida igaühel, kellele paistab, et miski nagu ei klapi.
„Eesti Päevalehe” ühe juhtkirja pealkiri kuulutas juba 2022. aasta kevadel, vist koguni hilistalvel: „Oleme kõik ukrainlased!” Kui nii, siis peaks Eestil ja eestlastelgi olema õigus kuulutada end koroonaviirusevabaks ja rohepöördevabaks. Või kuidas? Vabaneksime ju sel moel paljudest tüütutest kohustustest.
Äkki tasuks seda lahendust proovida?
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet
- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: laupäeval, 10. juunil 2023. 05:30
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 4271
Kas saaksime olemas olla esivanemateta?
Nii ootamatut (et mitte öelda: tobedat) küsimust esitada näib esmapilgul täiesti mõttetu. Sest teame ju, et igaüks meist on olemas ainult tänu oma esivanematele (kellest lõviosa me ei teagi). Kui ülipikast esivanematejadast jäänuks puudu üksainuski isik, siis poleks meidki. Poleks siinkirjutajat, poleks ka neid, kes seda kirjatükki loevad. Ainsagi vahelüli puuduolek lõpetanuks kogu põlvkondade järjepidevuse.
Seega: esivanemad on iga inimese elus üks tähtsamaid mõjureid üldse. Neid eirata ei tohi ega saagi. Sestap on täiesti loomulik, et kõik vanaaja rahvad oma esivanemaid austasid. Esivanematekultust esineb laialdaselt nüüdisajalgi. Tõsi, ennekõike loodusrahvastel, kuid siiski mitte ainult neil.
Esivanemaid pidasid väga tähtsaks muistsed eestlasedki. Usuti (pigem lausa teati), et esivanemad jälgivad teisest ilmast me igapäevatoimetusi ja elavad neile kaasa: õigeid kiidavad, ekslikke laidavad. Teati, et esivanemad külastavad meid siis, kui meil või neil endil on seda väga vaja. Teati, et esivanemaid ei tohi halvustada, kuna see võib maksta kätte halvustajale endale. Ka siis, kui mõne esivanema teod olidki olnud laiduväärsed. Halvustaja kohus olnuks meeles pidada, et esivanemate kõik teod – nii head kui halvad – olid sillutanud teed tema siiatulekule.
Seega ei tulnud kõne allagi, et esivanematele oleks tahetud halba.
LGBT-usklike puhul ilmneb aga midagi hoopis muud. Nad käituvad nii, nagu neil poleks eales tulnud pähe endalt küsida: „Aga kui mõni minu esivanem oleks kasutanud oma õigust valida endale sugu ja sättumus ise, kas mina oleks siis siia ilma üldse sündinud? Ja kui mind poleks olemas, siis kuidas saaksin teha seda, mida teen, kuidas saaksin ennast üldse teostada?”
Just seda LGBT-usklikud endalt aga ei küsigi. Ja sellisena rikuvad õigusriigi üht olulisemat põhimõtet – võrdse kohtlemise põhimõtet. Nõuavad eriõigusi nüüdisaegsetele seksuaalhälvikutele, kuid samas on ise täiesti rahul asjaoluga, et nende esivanemate seas polnud ainsatki sellist.
LGBT-usklikud ei küsi endalt sedagi, kas nende „käegakatsutavad” esivanemad (isad-emad, vanavanemad, vaarvanemad) ikka näeks heal meelel, kuidas needsinased usklikud püüavad läbi lõigata sidet esivanemate pärandiga. Kas „käegakatsutavad” esivanemad tõesti rõõmustaks kogu südamest, kui näeks, et nende nimi ja geenid ei lähegi enam edasi, kuna keegi järeltulijaist otsustas „kasutada oma püha õigust” – määrata oma sugu ja suguline sättumus ise? Ehk siis Eesti näitel: kui laulja Urmas Alender elaks, kas ta oleks õnnest seitsmendas taevas, nähes oma tütar Yokot seksuaalhälvikluse eest võitlemas, musta valgeks rääkida püüdmas? Kas kirjanik Jaan Kross kiidaks heaks poeg Eerik-Niilese samasugused teod, kui veel elaks?
Vägev elujõud kipaka „igiliikuri” vastu
Loomuliku (loe: ainuvõimaliku) sättumuse pooldajad ja LGBT-usklikud võivad olla pealtnäha väga sarnased. Neid lähemalt vaadeldes ilmneb aga üks põhjapanev erinevus: esimestel jätkub küllaga elujõudu, samas kui teistel napib seda kõvasti. Napib sellepärast, et nad on oma esivanematest ära lõigatud. Loodus vääraklust ega selle õigustajaid ei toeta, neile jõudu ega õnnistust ei anna.
Just seepärast ongi loomuvastasuse pooldajad sunnitud kasutama pidevat välist tuge. Nende ettevõtmistesse pumbatakse suuri rahasummasid, luuakse muidki soodustingimusi väärakluse õigustamiseks. Korraldatakse sedalaadi näitusi, vändatakse sedalaadi filme jne. Sest ausas konkurentsis ei lööks nad läbi. Kujundlikult öeldes: nende tegevus meenutab näitusesaalis olevat igiliikurimudelit, mis küll töötab, ent üksnes vooluvõrgust saadava toite abil. Kui pistik välja tõmmata, seiskub kohe ka see „igiliikur”.
Sellise „igiliikuri” üheks osaks on ka nüüdisaegne peavooluajakirjandus, mis kas õigustab loomuvastasust innukalt või siis – paremal juhul – suhtub sellesse mõistvalt.
Nii loomuvastasuse õigustajatelt kui ka sallijatelt saab iga loomulik inimene küsida kolm ülilihtsat küsimust:
1) kas sulle on ükskõik, kas olla olemas või mitte?
2) kas oleksid olemas, kui üksainuski su esivanematest oleks „kasutanud püha õigust” valida oma sugu ja suguline sättumus ise?
3) kellele on kasulik, kui loomuvastasuse mõjul nõrgeneb esmalt perekonna, seejärel suguvõsa ja viimaks kogu rahva elujõud?
Meile endile aga annab jõudu kindel teadmine, et kõik me esivanemad elavad edasi meis ja ka me järeltulijais ning jälgivad teispoolsusest meid ja me asjatoimetusi pidevalt.
Loomuvastasuse pooldajail seda jõuallikat pole. Neid ei aita isegi peavooluajakirjanduse toetuskisa ega poliitikute ringkaitse.
Nende „pistik” tõmmatakse seinast välja pigem varem kui hiljem, misjärel nende vikerkaarevärviline „igiliikur” seiskub.
Meie seevastu elame üle nii praeguse raske aja kui ka kõik tulevased ajad. Sest oleme lahutamatu osa KATKEMATUST põlvkondadeahelast, mis ulatub nii kaugele minevikku ja tulevikku, et silm seda ei seleta.
Vägi on meiega. Esivanemate vägi. Ühtlasi eluvägi. Eluväe vastu puruneb aga teatavasti kõik, mis on eluvõõras ja loomuvastane.
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet
