Kaja Kallas – hea (reklaami)agent

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: pühapäeval, 25. septembril 2022. 18:52

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 5141

Silmamoondajad said 22. septembril 2022 ja hiljemgi taas kahjurõõmust käsi hõõruda: „Näe, jälle suutsime juhtida üldsuse tähelepanu kõrvale sellelt, mis on tõeliselt oluline!”

Mainitud kuupäeval tegi Eesti peaminister Kaja Kallas teatavasti Eesti Rahvusringhäälingus oma erakorralise pöördumise. Paljud ei mõistnud selle teo põhjust, vaid asusid Kallast selle eest karmilt arvustama. Väideti, et teda olevat tagant tõuganud soov end näidata ja teha seeläbi oma koduerakonnale valimisreklaami. Kalda käitumist nimetati läbinisti vastutustundetuks. Ei vaevutud uurimagi, kas tal võis olla ehk mingi muu tegutsemisajend. Lihtsalt materdati teda nii, nagu vähegi jaksati.

Aga kui püüda juhtunut vaadelda rahulikult? Milline pilt siis avaneb?

Suunavaks küsimuseks sobib siis kas või see: mis oli kõnealuse pöördumise kõige otsesem, kõige selgem mõju?

Ja siis avaneb juba hoopis teine pilt. Sest meenub: pärast jutuksolevat pöördumist kasvas hüppeliselt elektrigeneraatorite müük. Seega: Kaja Kallas tegutses sõna parimas tähenduses reklaamiagendina. Pealegi lõi seda tehes mitu kärbest ühe hoobiga.

Esimene „kärbes”: suurendas paljude Eesti elanike energiajulgeolekut.

Teine „kärbes”: suurendas väga lühikese aja jooksul asjaomaste ettevõtete käivet ja sissetulekut.

Kolmas „kärbes”: lasi seni kõhkleval seisukohal olnud inimestel paigutada oma raha sinna, kus see läheb asja ette ja kus inflatsioon seda ära ei söö. Edasise kõhklemise korral läinuks täpselt sama ost ju juba märgatavalt kallimaks.

Neljas „kärbes”: parandas Riigikogu valimiste lähenedes oma koduerakonna rahalist seisu, sest vaevalt on generaatorimüüjad nii tänamatud, et ei raatsi nii tõhusa reklaami eest rahaliselt tänada.

Viies „kärbes”: äratas tuimusest üles väga paljud Eesti elanikud, kes olid juba muutunud mugavaks ja unustanud, mida soovitab internetileht kriis.ee.

Osavad silmamoondajad tegid muidugi kõik endastoleneva, et need „kärbsed” jääks väga paljudel märkamata. See läkski neil korda. Kaja Kallas ärgu lootkugi, et ta 22. septembri telepöördumise materdajad teda isegi kriisi saabudes tänaks! Hea veel, kui siis leidub mõni üksik, kes kukalt kratsib ja endalt küsib: „Oot-oot! Kas mul ikka oleks praegu nii korralik elektrigeneraator ja kriisivaru, kui ma pärast Kaja 22. septembri telepöördumist poleks kohe tegutsema asunud?...”

Hea, kui kurnatud ilmega Kaja Kallas üldse jaksab seepeale siis veel nukralt ja väsinult muiata.

Nagu Stirlitz muiste.

Stirlitz sai oma töö eest tasu, kui töö oli kord tehtud.

Kajal seevastu on töö alles pooleli.

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet

Tiit Madissonist, 2. septembrist ja riigipöörde-tundest

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: pühapäeval, 11. septembril 2022. 05:44

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 5148

„Ilmselt on vägivaldsed riigipöörded niisama vanad, kui on riigid. Ikka on tahetud võimulolijaid relva abil minema ajada.” Nende sõnadega algab Tiit Madissoni raamatu „Riigipööraja märkmik” peatükk „Riigipööramise lugu”.

Ses peatükis on juttu sellestki, kuidas Madissoni süüdistati 1996. aastal alusetult riigipöördekatse ettevalmistamises ning ta sama alusetult ka vangistati. „Algas halenaljakas jant, mis lõppes 14. novembril 1997 ainukese „riigipööraja” amnesteerimise ja vangimajast vabastamisega,” kirjutas Madisson samas peatükis.

Järgmist korda sattus Madisson üldsuse sama suure tähelepanu alla 2004. aasta suvel – siis, kui tahtis Lihulas püstitada mälestusmärgi Teises Eesti Vabadussõjas sõdinud eesti sõjameestele. Toona surus Eesti keskvõim – oma välismaiste suunajate survel – selle ettevõtmise aga jõuga maha: saatis salaja korravalvurid (?) mälestusmärki eemaldama. Need eemaldasidki. Toore jõuga. Oma rahva vastu kätt tõstes.

Juhtus see sündmus 2. septembril 2004.

Riigipöörde-hirmutunne oli ehtne

Mäletan seda päeva väga hästi, kuigi viibisin toona hoopis välismaal – Lõuna-Ungari suurimaks linnaks olevas Pécsis, kus töötasin „Elcoteqi” tehases parajasti väljaõppel olevate eestlaste tõlgina. Mäletan hästi meid kõiki toona haaranud hirmutunnet. Küsisime üksteiselt: mis Eestis toimub? Kas tõesti on Eestis tehtud riigipööre? Kas me ei saagi enam Eestisse tagasi, vaid peamegi jääma välismaale – nii, nagu need Eesti kodanikud, kes sattusid välismaal olema 1940. aasta juunipöörde ajal?

Olen küll pärit „Eesti Metsikust Läänest” – „Kopli liinidelt”, – mistõttu on mind hirmutada kõike muud kui kerge, ent tunnistan häbenemata, et tundsin 2. septembri Lihula-juhtumist kuuldes ja lugedes ikka tõsist hirmu. Jah, muidugi, ungari keele oskajana, kel ungari keeleruumis üsna palju sõpru-tuttavaid, suutnuksin eluga Ungaris kohaneda kiiremini kui teised Pécsis väljaõppel olnud eestlased. Kuid leppida väljavaatega, et võimalused Eestisse naasta on kõik läbi lõigatud määramata ajaks, polnud kerge minulgi. Pidanuksin ju elu välismaal alustama ikkagi peaaegu nullist.

Hirmu tekitas meis asjaolu, et Eesti valitsus polnud taasiseseisvumisjärgsel ajal veel kordagi kasutanud jõudu oma rahva vastu, ammugi veel nii isamaalise ja ülla ettevõtmise mahasurumiseks kui seda oli Madissoni mälestusmärgi-algatus. Muidugi mäletasime, et kümmekond aastat varem oli olnud nii-nimetatud jäägrikriis, ent too oli jäänud rahva mällu ikkagi mundrimeeste omavahelise jagelusena. Mundrikandjaid oma rahva vastu polnud Eesti võimud saatnud enne 2. septembrit 2004 ju veel kordagi.

Hirm hajus, usaldamatus jäi

Pärast selgus, et me hirm oli olnud siiski liialdatud. Saime kõik kodumaale naasta, ja elu paistis jätkuvat nagu ennegi.

Ent siiski mitte enam täpselt samamoodi kui enne. Midagi väga olulist oli me hinges purunenud. Nimelt usaldus Eesti võimude vastu. Olles näinud, kuidas Eesti juhtkond käitub „me välismaiste sõprade” alandliku teenrina, kes valmis nende heakskiidu nimel minema oma rahva vastu, kas või toore jõuga, oli üliraske, kui mitte lausvõimatu pidada sellist juhtkonda meie huvide esindajaks ja kaitsjaks.

Tollane peaminister Juhan Parts taastas mu silmis suure osa oma tõsiseltvõetavusest alles tänavu suvel, kui julges avalikult tunnistada, et Ukraina on ülikorrumpeerunud riik ja et Eesti elektribörs on kuritegelik. Kuni tolle hetkeni ei osanud ma eales aimata, et kord saabub aeg, mil hakkan taas Partsist arvama hästi.

2. septembril 2004 Lihulas toimunu oli mu elus tähtis verstapost, kuna andis otsustava tõuke mu muutumisele Euroopa Liidu arvustajaks, kuni koroonaviiruse-hüsteeria puhkemiseni lausa eurovastaseks. Maakeeli: iseseisvuslaseks.

Iseseisvuslane oli kuni oma elu lõpuni ka Madisson. Talle ei meeldinud ei Nõukogude Liit ega Euroopa Liit.

2. septembril 2022 sai mu jaoks üks ring täis. Tol päeval avati Lihulas mälestuskivi Tiit Madissonile. Olin selle pidulikul avamisel algusest kuni lõpuni. Rõõmustasin, et Sihtasutus Perekonna ja Traditsioonide Kaitseks (lüh. SAPTK) oli teinud selle mälestusmärgi püstitamiseks tulemusliku korjanduse ning seejärel hoolitsenud selle eest, et mälestusmärk saaks kenasti valmis ja pidulikult avatud. Avamistalitust jälgides meenus mulle 18 aastat varem Pécsis kogetud hirm, ent meenusid ka vestlused Tiiduga, sealhulgas ta kindel lootus, et „„Objektiivi”-poisid” (loe: SAPTK-i võtmekujud) võtavad talt teatepulga üle.

Nüüdseks tundub, et on võtnudki. Mõistagi meie ajale kohasel viisil, kuid ikkagi võtnud.

Riigipöörde-tunne on mu hinges aga tagasi. Nähes, kuidas igal pool Eestis lehvib lisaks meie lipule ka täiesti võõras plagu, ja kuidas Eesti juhtkond on seadnud selle plagu omanikriigi huvid tähtsamaks Eesti ja eestlaste huvidest, ning kuidas viimase poole aasta jooksul on Eestis käivitunud nii ulatuslik venestamine, millest Stalini-ajal (1950. aastal) sündinud Tiit Madisson ei osanuks undki näha, on mul üha enam tunne, et Eestis on toimunud veretu riigipööre. Selline, mille täpsed asjaolud saame teada alles millalgi edaspidi.

Madissonil teatud mõttes vedas, et tema silmad seda enam ei näinud: ta lahkus me hulgast 2021. aasta suvel. Veendunud iseseisvuslasena ta vaevalt et rõõmustanuks „sini-kollase Eesti” tekke üle.

Ent see on juba eraldi jutt.

Lõpetuseks: säilitagem mälestus Madissonist kui rahvuslasest, kes jäi aatemeheks kuni lõpuni ja saab – oma mõningatele nõrkustele vaatamata – olla suurtele tegudele innustajaks tulevastelegi eesti põlvedele!

Tõnu Kalvet

Esmaavaldatud internetiväljaandes "Objektiiv" 9. septembril 2022.  

Eesti võimude katast Ida-Virus saab peagi kumite

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: kolmapäeval, 10. augustil 2022. 10:34

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 5502

Võitlus kujuteldava vastasega on üks asi, võitlus pärisvastasega aga hoopis teine asi. Segi neid ajada ei tohi. Vastasel juhul võib segiajajat tabada väga ebameeldiv üllatus.

Karate-nimelises võitluskunstis kannab võitlus kujuteldava vastasega jaapanikeelset nime kata. Võitlusliike pärisvastasega on karates rohkem kui üks, ent tuntuim neist on kumite.

Eesti võimude viimase aja tegevus Ida-Virus, eriti Narvas, meenutab katat. Tehakse hoogsaid, uljaid liigutusi, võetakse kõige mitmekesisemaid poose, olles samal ajal sisimas täiesti kindlad, et vastane on vaid kujuteldav ja et mingit vastulööki pole karta. Sellest põhimõttest lähtudes on Eesti võimud käitunud ka „monumendisõjas”. Monumentide eemaldamise vastasleer on Eesti võimudele nagu tühi koht, midagi sellist, mis on olemas üksnes kujutluses, ning mis peab igal juhul alandlikult taanduma.

Sellist kujutelma üksnes tugevdas Narva linnavõimu äsjane otsus teisaldada kõnealune tankimonument ise. Piisas vaid peaministri külaskäigust Narva, näpuviibutusest, ja juba Narva linnaisad teatasidki, et ajavad asja korda ise, vabatahtlikult.

Täitsa võimalik, et ajavadki. Kas piitsa või prääniku mõjul. Toimetavad tanki selle praegusest asukohast kuhugi mujale. Muidugi põhjenduste saatel, et „see võtab pinged maha, nii on parem meile kõigile” jne.

Ainult et nemad ei moodusta veel kogu vastasleeri. Jah, neid võib tõepoolest ära hirmutada või ära osta, kuna nende hulk on võrdlemisi väike. Aga kuidas ära hirmutada või ära osta vastasleeri ülejäänud osa – maakonna ulatuses mitukümmend tuhat inimest, Eesti ulatuses koguni sadu tuhandeid inimesi? Kust võtta selleks piisavalt hirmutamisvahendeid või „määrimisraha”?

Ja vaat siin muutubki Eesti võimude uljas kata hoopis kumiteks – vabavõitluseks. Selliseks, kus on olemas pärisvastane.

Kas Eesti võimud suudavad oma vaimu selleks võitlusstiilimuutuseks ümber häälestada või mitte, ma ei tea. Meie peaks seda aga proovima küll.

Poliit-kumite tõenäolisemad (vastu)löögid

Mida siis toob kaasa jõuga ülesõitmine narvakate ja teistegi ida-virukate tahtest?

Esiteks, löögi alla satuvad Narvas ja mujal Ida-Virus olevad eestimeelsed mälestusmärgid. Ennekõike muidugi Sinimäe-kandis.

Kuidas suudaks Eesti võimud neid mälestusmärke kaitsta? Kas nii, et mineerivad nende ümbruse? Või paigutavad sinna alalise valve? Kui valivad viimase lahenduse, siis kes sinna valvesse saadetakse? Kas vabatahtlikud, kaitseväelased, politseinikud, või keegi muu? Ja kust võetakse raha nende töövaeva kinnimaksmiseks? Ja kui nad on parajasti seal valves, siis kes teeb ära nende päristöö? Kas nende asemele palgatakse uued?

Väga võimalik, et osa innukaist „Ukraina-sõpradest” lähebki praegu, suvisel ajal, sinna telkima ja valvama. Aga kas nad jäävad sinna ka pärast külmade tulekut? Kas Ukraina lipu lehvitamisest ning „slava Ukraini!” hõikamisest saadav soojus on ikka piisav, et vältida lehvitaja ja hõikaja alajahtumist? Või ehitatakse valvajatele iglud ning käiakse neid talvelgi toitlustamas väliköögiga?

Ja mis saab siis, kui „kujuteldav vastane” võtab kasutusele veelgi veenvamad vastumeetmed? Esialgu küll veel sabotaaži kujul, ent seejärel juba ka palju aktiivsemalt? Ei tasu unustada sedagi, et Ida-Virus leidub sitkeid, hea väljaõppega meesterahvaid omajagu. Nende senine leplikkus Eesti keskvõimu poliitika suhtes on tulenenud mitte hirmust ega austusest, vaid sellest, et keskvõim pole neid mainimisväärselt alandanud ega pitsitanud (kuni Ukraina-hüsteeria puhkemiseni), samuti on elatustase Euroopa Liidu ääremaalgi olnud ikkagi parem kui kas või kohe teispool Narva jõge.

Kas Eesti sisekaitseorganid siis ei suudaks neid jälgida ja ohjeldada?

Vastus on: kindlasti mitte, kuna lihtsalt inimesi ega vahendeid pole selleks piisavalt.

Politsei saab oma informaatorid sokutada küll organisatsioonidesse, ent mitte igasse sõpruskonda, kel sama meelsus. Sõpruskonnad pole ju registreeritud; neid on nii arvukalt, et nende järel nuhkimiseks ei piisa isegi elektroonilisest luurest. Seda enam, et infoajastul on inimesed päris hästi kursis võtetega, mille abil end elektroonilise nuhkimise vastu kaitsta.

Arvesse ei tule ka mõjutamine massiteabevahendite kaudu, kuna need on – oma valetamiskalduvuse tõttu – kaotanud mitte pelgalt ida-virulaste silmis, vaid paljude teistegi silmis usaldusväärsuse.

Ainus – tõepoolest ainus! – võimalus olnuks käituda narvakate ja teistegi ida-virulastega väärikalt, nende eripära ja vajadustega arvestavalt. Seda enam, et need vajadused ei kujuta mingit ohtu ei Eesti riigi majandusele ega julgeolekule. Puudus vähimgi tõsiseltvõetav põhjus asuda ida-virulasi halvustama ja survestama.

Seda aga ei tehtud. Sest katat harrastav Eesti juhtkond oli kindel, et võitleb ainult kujuteldava vastasega, ja et too peab laskma kõrvad lonti ning kogu aeg alandlikult taganema.

Millal Eesti võimude poliit-katast saab poliit-kumite, näitab juba aeg.

Julgen pakkuda, et see aeg pole enam väga kaugel.

Tõnu Kalvet
 

© Tõnu Kalvet

Narva tanki eemaldamisplaan kui hoolimatusesümbol

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: reedel, 05. augustil 2022. 12:42

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 5355

Mille võrdkuju on Narva tank? Mida ta tähistab?

Neile küsimustele on nüüdis-Eestis vastatud palju ja innukalt. Üks enamlevinud vastusevariante neile on: „Narva tank on okupatsioonisümbol. Täpsemalt: Nõukogude okupatsiooni sümbol.”

Hüva. Oletagem hetkeks, et seda ta ongi.

Ent nüüd on sobiv hetk küsida: mille võrdkuju (võõrsõnaga: sümbol) on siis Narva tanki eemaldamine? Kas okupatsioonist vabanemise võrdkuju?

Vastus on sama lihtne kui iseenesestmõistetav: selle tanki eemaldamine on selgemast selgem hoolimatusesümbol. Eesti võimude hoolimatuse ja tänamatuse sümbol narvakate ja teistegi sealtkandi elanike suhtes. Sest selle teoga kavatsevad Eesti võimud „tänada” sealseid inimesi selle eest, et nood on olnud pärast 2007. aasta aprillimässu Eestile väga ustavad ning on varustanud viimase kolmekümne aasta jooksul Eesti riiki võrdlemisi odava elektri- ja soojusenergiaga.

Eestis valitseb aina süvenev kriis: elektrihind aina tõuseb, elukallidus niisamuti. Seega oleks enesestmõistetav, et Eesti võimude kogu aur läheks selle kahe raskusega võitlemisele. Sest just need raskused on praegu Eesti tõelised vaenlased.

Selle asemel otsitakse aga alistamistvajavaid raskusi ja vaenlasi hoopis sealt, kus neid pole. Sõditakse nõukogudeaegsete mälestusmärkidega lausa palehigis, endal rind uhkusest kummis.

Hingesülitajate „tänu”

Aga oletagem hetkeks, et Eesti võimudel tõepoolest õnnestub kõrvaldada kõik nõukogudeaegsed mälestusmärgid, sealhulgas ka Narva tank. Mis muutuks sellest siis paremaks? Kas elektrihind alaneks hüppeliselt, muutuks inimestele taskukohaseks? Kas elukallidusekasv peatuks, vahest koguni taandareneks?

Oleks tõeline ime, kui see juhtuks. Hulga tõenäolisem on aga hoopis see, et elektriarveid tasuda muutub väga suurele osale Eesti elanikest ülejõukäivaks, ja et üleüldine elukallidus tõuseb lausa pöörastesse kõrgustesse.

Mida peavad sel puhul arvama ja tegema Narva, üldse Ida-Viru inimesed, eriti energeetikud ja viimaste perekonnad? Nad ju teavad, et sealsete elektrijaamade toodetava elektri omahind on endiselt kaunis madal. Ent ometi tuleb neil sama (!) elektrit osta elektribörsi kaudu tagasi sellise hinnaga, mis lööb rahakoti põhja augu. Ja samal põhjusel toimunud üleüldise hinnatõusu tõttu on neile kättesaamatud paljud kaubad ja teenused, mis varem olid täiesti taskukohased.

Kui see pole kohalike elanike mõnitamine, neile hinge sülitamine, siis mis see veel on?! Kas see ongi siis Eesti riigi tänu nende ustavuse ja leplikkuse eest?

Kui narvakad peaks leppima mõnitamisega, siis igatahes minu lugupidamine nende vastu kahaneb küll peaaegu olematuks. Olen ise pärit kandist, kus mõnitamine, tahtlik alandamine ei jäänud karistuseta – õigusega „Eesti Metsikuks Lääneks” peetavatelt „Kopli liinidelt”. Ülekohut ei andestatud ega unustatud meil kunagi. Oli mõeldamatu, et ülekohtuohver pärast veel poeks talle kurja teinule, lipitseks tolle ees.

Millised vastusammud mõnitajatele valivad Narva-kandi elanikud, jääb juba nende endi otsustada.

Tähtis on vaid, et hoolimatuse- ja tänamatusesümboli kavandajaile antaks selge sõnum: „Siiamaani, ja mitte sammugi kaugemale! Tõmbuge tagasi!”

Tõnu Kalvet

P.S. Mingit riigivastasust ei maksa narvakate vastusammude puhul otsida, kuna eneseväärikuse kaitse ei liigitu riigivastasuseks kohe kuidagi. Küll aga saab riigivastaseks pidada tegevust, millega on teadlikult halvendatud väga paljude inimeste elu-olu, tõugates neid üha sügavamale vaesusse, ja tehes seda veel eriti alandaval viisil.  

T. K.

© Tõnu Kalvet