- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: reedel, 21. jaanuaril 2022. 21:51
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 5183
Eesti rahvatarkus tõdeb: „Pole halba ilma heata!”
Samas või peaaegu samas sõnastuses esineb see rahvatarkus paljudel teistelgi rahvastel. Sest elu on näidanud: pole olemas läbinisti halba asja ega olukorda; igas halvas leidub ka midagi head, kui tähelepanelikult otsida.
See tõdemus kehtib ka Eesti praeguse valitsusjuhi kohta. Kaja Kallast on ta lühikese, vaevu üle aasta pikkuse peaministriametiaja jooksul arvustatud nii mis tolmab. Teda on nimetatud igasugu halbade ja veel halvemate sõnadega. Selle käigus on aga arvustajad jätnud täiesti tähelepanuta kõik kiiduväärse, mida Kallas oma tegevusega on saavutanud.
Mis see kiiduväärne siis on? Vaadelgem seda koos.
Esiteks, ta on viinud Reformierakonna (lüh. RE) maine ja seeläbi ka toetuse valijate hulgas väga madalale ja muutnud RE ühtlasi Eesti kõige vihatumaks erakonnaks üldse.
NB! seda pole suutnud RE-le teha ükski konkureeriv erakond. Kui Kallas jääb RE esimeheks edasi, siis vajub erakonna maine ja toetus 2023. aasta Riigikogu valimisteks juba ülimadalale. Kujundlikult öeldes: mutta. Ja seda ei suuda vältida ka arvamusküsitlusfirmadele antavad tellimused, et RE mainet näidataks tegelikust paremana.
Väärib tähelepanu, et ta alustas RE maine hävitamist juba enne peaministrikssaamist, kui laskis 2020. aasta detsembris ja 2021. aasta jaanuari alguses RE parlamendisaadikuil esitada nii-öelda obstruktsiooni korras lausogaraid ettepanekuid. Täpsemalt: referendumiküsimuse-kandidaate. Kui valijate kergeusklikum osa toona pidaski neid küsimusi ehk naljategemiseks, siis kõik järgnev aeg on näidanud, et RE ogarused on jätkunud ka valitsuses olles. Seega: tollane „obstruktsioon” polnud ei nali ega juhus. Või siis: oli obstruktsioon küll, kuid RE enese maine vastu.
Et asi oleks kindel, on ta teinud ärritavaid, loomuvastaseid, eluvõõraid, upsakaidki avaldusi märkimisväärse korrapärasusega. Ühe säärase avalduse mõju pole veel jõudnud mööduda, kui juba tulebki järgmine. See ei lase rahval rahuneda ega leebuda, ja signaali mõju kinnistub.
Teiseks, ta on hävitanud valijate suurema osa silmis rohepöörde tõsiseltvõetavuse.
Kui varem leidis üsna suur hulk inimesi, et rohepööre on iseenesest üks vajalik ja üllas ettevõtmine, mida vaja vaid siit-sealt kõpitseda, kohalikele oludele vastavaks kohandada, siis 2021. aasta lõpupoole alanud äkilist elektrihinna tõusu rohepöördega õigustades ja paratamatuks nimetades näitas Kaja Kallas veenvalt, et rohepööre on kas: 1) naeruväärne, 2) kuritegelik, või 3) mõlemat. Et mõju oleks kindlam, ütles ajakirjandusele otsesõnu: kõrge elektri- ja küttehind jääb kestma veel oma viieks aastaks.
Rohepöörde mainet kahjustada aitas Kallas muuhulgas ka seeläbi, et ei lõpetanud oma esimesel peaministriaastal kahe riikliku energeetikafirma – „Eesti Energia” ja „Eleringi” – vägikaikavedu, mis ometi oluliselt pidurdas Tootsi tuulepargi rajamist.
Selle tagajärjel jaguneb suurem osa Eesti ühiskonnast rohepöörde-küsimuses kaheks: üks osa irvitab selle üle, teine osa aga neab maapõhja. Tõsiselt ei võta rohepööret aga enam kumbki.
Kolmandaks, ta aktiveeris suure(ma) osa poliitikaleigest valijaskonnast, äratas tolle kodanikujulguse ja -aktiivsuse.
Poliitika vastu asusid huvi tundma needki, kes seni olid pidanud poliitikat millekski kaugeks, tülikaks ja võõraks. Kui aga RE juhitava valitsuse sammud asusid ähvardama juba poliitikakaugetegi valijate igapäevaelu, koguni ellujäämist, siis meenus paljudele vana rahvatarkus: kui sina ei tegele poliitikaga, siis tegeleb poliitika sinuga. Hüppeliselt kasvanud elektri- ja küttearved lausa sundisid seniseid leigeid ärksamaks muutuma, oma poliitikavabadest soovunelmatest tegelikku ellu, maa peale tulema. Ja üha enam ka vastu hakkama.
Neljandaks, ta näitas ühemõtteliselt, et kogu koroonaviirusealane poliitjutt on vasturääkivusi tulvil ja seetõttu läbinisti mäda. RE valitsus kehtestas rahvale järjest uusi nõudeid. Neist igaühe puhul lubati, et kui see täita, siis läheb elu paremaks ja saame naasta tavapärase eluviisi juurde. Ja igaühe puhul selgus, et kui nõue oli täidetud, siis esitati kohe juba uus (mis pidi samuti jääma kõige viimaseks).
Viiendaks, ta tõrjus RE toetajate hulgast välja väikesed ja keskmised ettevõtted, tekitades nii-öelda koroonameetmete abil nende majandusseisule ränka kahju ja sisuliselt keeldudes seda hüvitamast. Osa ettevõtteid vaagub nende meetmete mõjul hinge, osa aga oligi sunnitud oma tegevuse lõpetama.
Kuuendaks, ta soodustas tunduvalt eestlaste ja muulaste lähenemist, koguni lõimumist. Nii eestlased kui muulased taipasid, et kriisioludes tuleb teha koostööd, olla üksteisele toeks, kuna muidu ei jää kuidagi püsima. Mõlemad said aru: omavahelised tülid tuleb unustada, sest nüüdne olukord nõuab koondumist ühise vaenlase – RE – vastu.
Seitsmendaks, ta suurendas oma sõnavõttude ja tegevusega tunduvalt Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (lüh. EKRE), Isamaa ja Eesti 200 toetajaskonda. Ilma tema tehtuta ei saavutanuks seda ükski kolmest, igatahes nii lühikese ajaga küll mitte. EKRE võlgneb oma tõusu Eesti populaarseimaks parteiks just talle.
Kaheksandaks, ta aitas eraldada politseis terad sõkaldest: tuvastada eksimatult, kes politseinikest on mõtlemisvõimetu ja hingetu masin ning võib vabalt täita ka inimsusevastaseid käske, kes aga on säilitanud inimlikkuse ja terve mõistuse ning teenib oma rahvast ihu ja hingega. Lakmuspabereid oli peamiselt kaks: maskitrahvid ja sundvaktsineerimisvastased meeleavaldused. Seal selguski iga politseiniku tõeline pale.
Juba ainuüksi ülalloetletu eest väärib Kaja Kallas suurt kiitust. Ta on suutnud veidi enam kui ühe aastaga saavutada kõigis mainitud valdkondades rohkem kui ükski teine RE esimehest peaminister oma terve ametiajaga.
Seetõttu tasubki meil hoida pöialt, et ta jääks nii RE kui valitsuse etteotsa kuni 2023. aasta Riigikogu valimisteni.
Ja kui ta on kord oma raske, kuid väga tänuväärse ülesande täitnud, on ta kahtlemata väärt Eesti Rahva Tänumedalit.
Inimese üle tuleb otsustada ta tegude, mitte sõnade järgi. Kaja Kallas pole ses suhtes erand. Sestap jääbki vaid soovida: pane aga tragilt edasi, Kaja, ikka RE-järgse Eesti poole, kus RE-st pole enam paha haisugi!
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet
- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: teisipäeval, 21. detsembril 2021. 13:54
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 5378
Kord Mari istus akna ees,
nukral pilgul vaatas välja:
„Kas vähemalt mu jõulumees
annab mehe mõõdu välja?”
Ah et miks on kurb ta meel,
miks ei pillu laule, nalju?
Sest et allakäiguteel
näinud mehi liiga palju.
Näeb, kuis valetavad need,
küürutades endal selga,
väites, et käib eksiteed
see, kes Covidit ei pelga.
Näeb, kuis kardab iga „mees”,
väristades aina jalgu.
Neil arg on pilk ja mask on ees,
miski üha püksi valgub.
Kus liiguvad? On näha see:
vine kõva kannul heljub,
ja saadab kullakarva tee.
Täitund mähkmel kärbseid hõljub.
Ja Maris kurbus, viha keeb,
välja kisub häält nii valju:
„Kas tõesti nõnda s a n g a r teeb,
keda austand me nii palju?!”
Siis vakatab. Näo selgeks lööb.
Soov tal korraga nii selge:
„Tee sangariks taas mees-amööb,
vaid siis me tulevik on helge!”
Kell kukkus. Saabus jõulumees.
Kinke jagas. Puhkas jalga.
On Maril õnnis ilme ees,
ta seda põrmugi ei salga.
Tõnu Kalvet
Valminud Tallinnas 18. detsembril 2021 kl. 17.30–19.15.
© Tõnu Kalvet
