- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: kolmapäeval, 23. detsembril 2020. 13:50
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 7989
Kinke saada on alati tore. Jõuluajal veel eriti. Eesti Vabariigi valitsus otsustaski äsja, vahetult enne jõulupühi, teha väga meeldiva jõulukingi kõigile neile, kes tunnevad erilist rõõmu kinnipanekust: kehtestas Harjumaal ranged liikumis- ja tegevuspiirangud. Põhjendus: sel moel olevat koroonaviiruse levikut lihtsam pidurdada.
Piirangupooldajad muidugi lausa hüppasid seepeale rõõmust. Vahepeal oli ju nende kinnisidee elujõulisus sattunud suurde ohtu, kuna uudised koroonavaktsiini peatsest saabumisest tekitasid võimaluse, et piirangute leevendamine muutub pöördumatuks.
Valitsuse kink piirangupooldajaile oli oivalise ajastusega. Sest jõulud on teadupärast usupühad, usu juurde käibki aga lahutamatult oskus „lülitada välja kõik tegurid, mis segavad uskumast”. S.t. lülitada välja kaine mõistus. Piirangupooldajaid ei huvitanud nende kõikumatus usus ju vähimatki selline „pisiasi”, et – nagu lõppeva „koroona-aasta” kogemus üle maailma näitab – on piirangutest saadav kasu hulga väiksem kui kahju.
Väga võimalik, et koroonaviirusse nakatunute hulga kasv kõnealuste piirangute mõjul tõepoolest aeglustub. Vähemalt mõneks ajaks ikkagi. Siis on pärast hea raporteerida: „Näete nüüd ise – rangetest piirangutest oli ja on ikka abi!”
Sellest, millist kahju need piirangud tekitavad, püütakse siis aga targu vaikida. Või – kui see ei osutu võimalikuks – õigustada end sõnadega: „Keegi meist pole kõikvõimas ega kõiketeadja! Kes on veatu, visaku esimesena kivi!” jne.
Piiranguusklikke ega maskiusklikke ei huvita põrmugi asjaolu, et iga haiguse puhul on tähtsaim tegur ikkagi igaühe tõvekindluseaste. Mida tugevam on inimese tervis, seda vähem haigus teda kahjustada saab. Lõppeva „koroona-aastaga” loodi aga väga paljudele (vale)ettekujutus, justkui oleks parim viis haigestumist vältida hoopis see, kui kanda maski, hoiduda üksteisest kaugele ja pesta alailma käsi kemikaaliga, mis hävitab nahalt ka kõik kasulikud mikroobid. Selle ettekujutuse kohaselt pole siis tervislikult toituda ega liikuda vajagi, piisab ainult piirangute järgimisest.
Valitsusegi põhiaur läks piirangutele: nende kehtestamisele ja (kui neid oli veidikeseks leevendatud) nende üle arutlemisele. Seda selle asemel, et julgustada igaüht hankima võimalikult palju teavet tervisliku eluviisi kohta ja seejärel võimalikult tervislikult ka elama. Nõnda pandigi väga paljud uskuma, et inimesel endal pole vaja midagi teha, „hingepäästmiseks” piisab täielikult sellest, kui järgida piiranguid ja panna vaim valmis selleks, et juba eos leppida järgmiste, veelgi rangemate piirangutega. Lühidalt: tekitati tahtlikult omalaadne abitusesündroom.
Osaliselt on siin loogika muidugi olemas. Sest kui inimene oma tervise tugevdamise asemel piirdubki vaid maskikandmise pakutava kaitsega, siis loomulikult on ta tõvekindlus väiksem kui tarvis, ja ta tõepoolest vajab, et maski kannaks teisedki, samuti hoiduks temast võimalikult kaugele.
Eraldi alamliigi moodustavad muidugi need, kes arvavadki tõsimeeli, et „pidu panna” on inimõigus. Mida kauem ja hilisemal kellaajal, seda parem. Nende immuunsüsteem on loomulikult keskmisest nõrgem, ja seetõttu on nad ka keskmisest haigusaltimad.
Kui inimene ise meelega ja sihikindlalt keeldub oma tervist tugevdamast, siis ei päästa teda karmist, kuid õiglasest lõpplahendusest miski ega keegi. Ka kõige rangemate piirangute kehtestamine mitte. Sest loodusseadustega ei vaielda. Loodusseadustega ei saa läbi rääkida, „otsida kompromissi”, pakkuda omapoolseid lahendusi. Loodusseadustega on asi lihtne: kes neid järgib, see jääb ellu; kes keeldub järgimast, see esmalt mandub, seejärel aga hukkub.
Ja siis ei päästa enam mingi usk. Kõige pimedamagi usu järgija saab kord nägijaks. Ent nagu kogemus näitab: enamasti alles siis, kui on juba liiga hilja.
Me kõigi kohus on hoolitseda selle eest, et pimeda usu järgijaid oleks võimalikult vähe.
Valitsus pole sellest kohustusest vabastatud (kuigi võib ise nii arvata). Sestap oleks tore (et mitte öelda: ainumõeldav), kui valitsus teeks järgmise kingi juba enam mitte usupõhiselt, vaid ikkagi teadmistepõhiselt, kooskõlas loodusseadustega.
Innukaile piirangupooldajaile võiks aga luua ja kinkida arvutimängud „Lukkupandud Eesti”, „Lukkupandud Euroopa” ja „Lukkupandud maailm”. Mängigu siis oma virtuaalreaalsuses terviseks!
Ma ei pahandaks põrmugi, kui nad oma virtuaalmaailma jääkski.
See oleks üks paremaid jõulukinke üldse, mida oskaksin soovida. Ja julgen arvata, et ma poleks kaugeltki ainus, kes mõtleb niimoodi.
Tõnu Kalvet
P.S. Asjaolu, et usupõhiste piirangute pealepressijaiks on teadlased (täpsemalt: osa neist), mitte aga usuorganisatsioonid, näitab väljakujunenud olukorra pentsikust veel eriti ilmekalt. Sest antud juhul on tegu teadlastega, kes teadlikult eiravad kõiki nüüdseks kogutud teadusandmeid, mis tõestavad vastupidist.
T. K.
© Tõnu Kalvet
- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: esmaspäeval, 14. detsembril 2020. 19:12
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 7668
Kas koroonaviiruse Covid-19 ohvrite hulka saab arvata ka Paolo Rossi või mitte, näitab juba tulevik. Ta surmapäevast, 9. detsembrist 2020, on praeguseks möödas liiga vähe aega, et saaks koroonaviiruse-seose olemasolu kohta väita midagi kindlat. Igatahes esialgu läks ametliku surmapõhjusena kirja kopsuvähk. (Covid-19 kipubki aga teadupärast enim ründama just hingamisteid ja kopse…)
Rossi lahkumist igavikku leinab kogu Itaalia, samuti suur osa maailmast. Oli ju tema näol tegu kõigi aegade ühe parema jalgpalluriga. Isikuga, kes – nagu sedasorti isiksuste puhul tavaks – oli midagi märksa enamat kui „lihtsalt kuulus sportlane”.
Rossile oli antud elada samapalju aastaid kui on malelaual ruute – 64. Välimuselt ta pigem maletajat meenutaski. Sellist maletajat, keda lihtsakoeliselt mõtlevad isendid kujutavad naljajuttudes ja pilapiltidel – taibuka pilguga, kuid kleenuke, hapravõitu, üldse mitte mingi jõujuurikas.
Jalgpalliväljakul tegigi Rossi väljapaistvaks ennekõike ta hea taip. Ta oskas olla õigel ajal õiges kohas: näha ette, kuhu pall ja mängijad teatud hetkel jõuavad. Ja – olenevalt olukorrast – olla sobival hetkel siis ise kas söödusaaja-rollis või sööduandja-rollis. (Tasub teada: malemäng arendabki enim just aju seda osa, mis tegeleb ettenägelikkusega – otsmikutagust osa. Seega võinuks Rossist vabalt saada ka hea maletaja. Iseasi, et isegi neljandajärgulise jalgpalluri sissetulek on suurem kui tippmaletajal…)
„Sandinoorukist” sai tippväravakütt
„Maletajakeha” andiski Rossi jalgpalluritee algul kõvasti tunda. Tal polnud erilist abi sellest, et oli oma ande tõttu saanud Itaalia tuntuima jalgpalliklubi, Torino „Juventuse”, mängijaks juba 16-aastaselt. Võrdlemisi lühikese ajaga oli tal neli põlvelõikust, lisaks veel käeluumurd. Selle eest saigi ta endale hüüdnime Pidevalt Vigastatud Rossi.
Niigi kuulsustest kubisev „Juventus” sellist „sandinoorukit” endale ei tahtnud, vaid andis tolle laenule Como klubile. Sealgi käis Rossi käsi kõike muud kui hästi. Aasta möödudes anti ta „Juventusele” tagasi, kuna temast polnud Comole mainimisväärset abi. Pigem vastupidi. Paistiski juba, et lootus tippjalgpalluriks saada tuleb maha matta. (Sel juhul jäänuks muidugi olemata kõik Itaalia jalgpalli pärastised suursaavutused, mille kandvaks jõuks sattus olema saatuse tahtel just Rossi…)
Otsustaval hetkel sekkus isa. Läks „Juventuse” juhtkonna jutule ja veenis toda andma Paolo laenule Itaalia tugevuselt teises liigas mängivale Vicenza klubile „Lanerossi”. Juhtkond oli päri. Tehing saigi teoks.
Uues klubis läks Rossil aga „püss lahti”. Ennekõike just tema hiilgava mängu toel tõusis Vicenza klubi ühe hooajaga meistrisarja, hooaeg hiljem saavutas aga seal juba teise koha. („Juventuse” järel!) Rossi oli liiga suurim väravakütt mõlemal hooajal. Seegi oli omalaadne rekord. Sest kuni tolle ajani polnud veel kordagi juhtunud, et üks mängija saab kahel järjestikusel hooajal esiväravakütiks nii, et esmalt leiab see aset tugevuselt teises, seejärel aga tugevaimas liigas.
Maailma kalleimast mängijast paariaks
„Juventus” tahtis „kadunud poega” (loe: „väljalaenatud poega”) seepeale muidugi tagasi. Sest oli jäänud Rossi osaliseks omanikuks. Väljalaenatul oligi nüüd valida, kumba klubi eelistada. Valik langes „Lanerossi” kasuks. Kuigi too oli „Juventusest” vaesem, suutis ometi ajada kokku astronoomilise summa (2,612 miljardit liiri), misjärel Rossist sai maailma kalleim mängija.
Majandusseisu halvenedes oli Vicenza klubi sunnitud müüma Rossi omakorda „Perugiale”. Viimatimainitud klubi mängijana tabaski Rossit aga saatuselöök, mis jätnuks ta peaaegu ilma võimalusest võita 1982. aasta maailmameistritiitel ja kõik muud, samal aastal võidetud auhinnad.
Nimelt süüdistati „Perugia” juhtkonda koostöös allilmaga ja kokkuleppemängudes (märksõna: kihlveopettus!), Rossit aga kaasosaluses. Toonasest ajakirjandusest käis läbi alljärgneva „kokkumängujuhtumi” kirjeldus.
Mõni tund enne liigamängu Avellinoga olevat Rossi jutule ilmunud üks klubikaaslane, kes uurinud, kas Paolol oleks midagi selle vastu, kui see mäng lõpeks viigiga. „Minugipoolest lõppegu või viigiga; peaasi, et ise löön kaks väravat,” vastanud väravakütt naljatoonil.
Juhtus aga nii, et mäng lõppeski 2:2 viigiga, „Perugia” mõlema värava autoriks oli aga… Rossi!
Süüdistajaile polnud rohkem tarviski. Klubi karistati karmilt, mitmele mängijale määrati aga mängukeeld. Rossile kolmeaastane. Rossi küll eitas teadlikku osalemist kihlveopettuses (NB! eitas seda oma elupäevade lõpuni!), ent teda ei kuulanud keegi. Tõsi, niipalju kohus talle siiski halastas, et asendas vanglakaristuse tingimisi karistusega.
Samal ajal – 1980. aasta suvel – peeti Itaalias Euroopa meistrivõistlused. Itaallased pidid kurvastusega nägema, kuidas nende koondis jääb neljandaks, kuna koondise esiründaja peab kokkuklopsitud süüdistuse tõttu olema eemal.
Rossi süüdiolekus ilmselt samuti mitte sajaprotsendiliselt veendunud Itaalia Jalgpalliliit lühendas ta kolmeaastast mängukeeldu hiljem siiski aasta võrra. Ometi polnud kindel, kas tippjalgpallur, kelle parimast mängijaajast on ülekohtuselt välja lõigatud kaks aastat, üldse tahab ja suudab tippsporti naasta. Seda enam, et paljud neist, kes teda varem ülistasid, olid – paremal juhul – ta unustanud, halvemal juhul aga halvustasid, kus aga said.
Otsustavaks sai „Juventuse” toonase peatreeneri, Giovanni Trapattoni, usk Rossisse. Tänu sellele asuski maailmakuulus mängukeelusaanu uuesti sihikindlalt treenima.
Kõigest kolme mänguga maailma parimaks
29. aprillil 1982 oli Rossi viimaks palliplatsil tagasi. „Juventus” võitis „Udineset” 5:1. „Kadunud poeg” mängis väga hästi, enamgi veel: lõi ka värava.
Vaevalt mõni kuu hiljem, 11. juuli õhtuks oli Paolo Rossist aga saanud juba see, tänu ennekõike millele teda jalgpalliajalugu mäletab: 1982. aasta maailmameistrivõistluste võitja, parim mängija ja parim väravakütt. (Aasta lõpus lisandus sellele mõistagi veel maailma ja Euroopa parima jalgpalluri nimetus.) Rangelt võttes läks ta ajalukku kõigest kolme mänguga: 3:2 võiduga veerandfinaalis Brasiilia vastu, 2:0 võiduga poolfinaalis Poola vastu ja 3:1 võiduga finaalis Saksa Liitvabariigi vastu. Sest lõi neis Itaalia kaheksast väravast kuus.
Ometi oli ta veel alagrupimängudes olnud oma paremate päevade kahvatu vari. Nagu oli olnud tegelikult kogu Itaalia koondis. Itaalia „alagrupisaak”: kolmest mängust kolm viiki, väravate vahe 2:2. Samapalju punkte kogunud Kamerun ei pääsenud edasi vaid kehvema väravate vahe (1:1) tõttu. Mõni aeg pärast MM-i avaldas uuriv ajakirjandus materjale, mille kohaselt oli Kameruni koondislastele pakutud enne mängu Itaaliaga raha, et nad ei üritaks viigist enamat, kuid Maailma Jalgpalliliit (FIFA) summutas need süüdistused ruttu vastuväitega, et tõendeid polevat piisavalt.
Teises alagrupimängus (18. juunil, Peruu vastu) oli Rossi mäng nii väheütlev, et üks jalgpallikommentaator ei häbenenud lausa teleülekande ajal pakkuda kihlvedu: minu auto kolmerattalise lastejalgratta vastu, et Rossi vahetatakse välja veel enne mängu lõppu! Auto jäigi kommentaatorile alles, sest alates 46. minutist mängis Rossi asemel juba uus mees – Franco Causio.
Esimeses veerandfinaalgrupimängus, Argentiina vastu, mängis Rossi juba märksa paremini, kuid väravat ometi ei löönud. Tol hetkel polnud veel pisimatki märki sellest, et 11. juuliks saab temast me planeedi väljapaistvaim jalgpallur.
Ometi sai. Ta tegi võimatu võimalikuks, ja sai. Peamiselt tänu sellele teda mäletataksegi.
Rossi mängis edukalt veel mõne aasta. Vähemalt klubijalgpalli küll. Võitis „Juventusega” tiitleid nii kodus kui välismaal. Ent esimest viiulit ei lasknud saatus tal enam mängida klubis ega koondises. Selles rollis olid juba teised: „Juventuses” prantslane Michel Platini ja poolakas Zbigniew Boniek, rahvusmeeskonnas aga Milano „Internazionale” ründetäht Alessandro Altobelli.
1986. aasta MM-il Mehhikos oli Rossi küll ametlikult veel koondises, ent platsile ei pääsenudki. Jalgpalluritee kaks viimast hooaega mängis aga juba mujal kui „Juventuses”. Seejärel lõpetas, sest ta „maletajakeha” ei pidanud tippjalgpalliga kaasnevale kiirusele ega pingele enam vastu. Pärast jalgpalluritee lõppu jäi Rossi aga jalgpalliga seotuks ikkagi, seda ennekõike telekommentaatori-rollis.
Rossi elu õppetund kõigile oli: ka tagasihoidlike kehaliste võimetega, kuid see-eest taiplik ja tugeva tahtejõuga inimene võib saavutada tippspordis palju, kui suudab hästi keskenduda ja jääda sihikindlaks. Siis muutubki varem võimatuna tundunu võimalikuks.
Tõnu Kalvet
P.S. 1982. aasta MM-i järel ununes paljudel, et Rossi oli muutnud võimatu võimalikuks juba 1978. aasta MM-il: viinud enne turniiri algust igasuguste eduvõimalusteta mansaks peetud Itaalia koondise neljandaks, ise võitnud aga – argentiinlase Mario Kempese järel – MM-i paremuselt teisele mängijale antava „Hõbepalli”. Ja nagu muuseas löönud ka kolm väravat.
Samas ei maksa imestada, et ta 1982. aasta suviste kangelastegude säras kippusidki 1978. aasta omad tuhmuma…
T. K.
© Tõnu Kalvet
