- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: reedel, 23. oktoobril 2020. 16:03
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 7524
(Katkend autori 29. novembril 2007 Arvo Valtonile saadetud kirjast)
/–/ Üks küsimus on mul veel: kas Sinu meelest „Looming" soostuks avaldama ungari keelest eesti keelde tõlgitud esseed, mille autor on küll eestlane, kuid kirjutas selle essee algselt ikkagi ungari keeles ja eestindas alles pärast kirjutise ilmumist?
Pean silmas iseenda esseed „Imelise võlujõuga laetud keel" (ungarikeelse pealkirjaga „A csod?latos var?zser?vel feltöltött nyelv"), mille kirjutasin 2001. aastal, Ungari kuningriigi loomise 1000. aastapäeva puhul ja mis ilmus mitmes ungari lehes ja ajakirjas nii Ungaris kui ka teistes riikides (Rumeenias, Slovakkias, Austrias, koguni Rootsis) ning arvati Ungaris isegi soovitava õppekirjanduse hulka (olen seda kogumikku ise käes hoidnud), kuid eesti keeles pole tänapäevani ilmunud. Tõsi, Veidemann lubas mitu korda, et avaldab selle „Postimehe" kultuurilisas ära, ent tühipaljaks lubaduseks see paraku jäigi.
Sel esseel on ka huvitav eellugu.
2001. aasta kevadel uuris Urmas Bereczki (Tallinna Ungari Instituudi juhataja. – Toim.) mult, kas soostuksin kirjutama Ungari kultuuriajakirja „Napút" (e.k. „Päevatee") Eesti-teemalise erinumbri jaoks. (Urmas oli selle erinumbri koostaja ning toimetaja.) Andsin põhimõttelise nõusoleku, ent ei liigutanud tubli jupp aega lillegi, kuna muid toimetusi oli lihtsalt niivõrd palju. Ühel päeval teatas aga Urmas, et kui ma lubatud lugu kähku valmis ei tee, siis jääb too erinumbrist üldse välja. Seda ma aga ei tahtnud. Nii kirjutasingi essee päeva-paariga valmis. Lasin ta paaril asjatundlikul tuttaval (s.h. ka Péter Pomozil) veel üle vaadata ning saatsingi Urmasele ära. Urmas jäi kaastööga väga rahule.
Erinumbri koostamise-küljendamise käigus aga selgus, et mu essee täies mahus avaldamise jaoks ei pruugi leheruumi jätkuda. Urmas lühendas kirjatükki ja pani mu siis sisuliselt sundvaliku ette: kas luban essee avaldada kärbitult või too jääb erinumbrist hoopistükkis välja.
Teadsin täiesti kindlalt, et essee oli õnnestunud paremini kui põhiosa mu varasemaid kirjutisi (kiitvaid hinnanguid kuulsin ka ungarlastelt ja ungari keelt oskavatelt eestlastelt, kellele olin seda vahepeal lugeda andnud) ja moodustas lahutamatu terviku, millest midagi eemaldada oleks sama kui tervet inimest köndistada. Sel põhjusel olingi lühendamisele väga vastu. Et aga tegu oli tõepoolest sundvalikuga, siis olin sunnitud Urmase tingimused vastu võtma.
Erinumber ilmuski, minu essee seal sees samuti. Minu rõõmu selle üle varjutas aga tugev rahulolematus. Viimast suurendas veelgi kaks ebameeldivat asjaolu. Esiteks oli ajakiri kujundatud nii, et mu essee täismahus avaldamiseks siiski leidunuks ruumi: loo lõpu ja lehekülje alumise serva vahele jäeti umbes kolmveerand lehekülge „vaba maad" – just niipalju, et sinna mahtunuks kärbetega väljajäetud esseeosa. Teiseks aga oli jäetud märkimata, et lugu oli juba algselt kirjutatud ungari keeles. Vastupidi, ta oli märgitud tõlkelooks ning tõlkijaks oli pandud Urmas.
Urmasel kui korralikul ja kõlbelisel inimesel oli endalgi väga piinlik, et teda niiviisi ära kasutades oli mulle „külma tehtud". Toimetuse piinlikkusetunde suhtes pole ma aga üldsegi kindel. Ungarlased on ju hiilgavad kombinaatorid. Kui nad olid hankinud rahalist toetust, millest piisas just erinumbri lugude tõlkijatele, siis loomulikult lõi mu „soovimatu isetegevus" neil plaanid sassi ja nii otsustatigi olukord lahendada „loovalt".
See ebaõiglus tekitas mus korraliku kibestumise. Otsustasin, et enne ma ei jäta, kui olen saavutanud kõnealuse essee kärbeteta avaldamise.
Sobiv hetk selleks saabus sama, 2001. aasta augustil, mil kogu maailma ungarlased tähistasid Ungari Kuningriigi loomise 1000. aastapäeva. Saatsin siis selle essee mitmele Transilvaania ungari ajalehele. Saatekirjas ütlesin, et mingit honorari ma ta avaldamise eest ei taha; mu ainus tingimus on, et kirjutis avaldataks kärbeteta.
Tingimus võeti vastu. 2001. aasta 17. ja 18. augustil avaldaski kolm Transilvaania ungarikeelset päevalehte oma kultuurirubriigis mu kirjatüki. Hiljem tuli riburada mööda teateid ta ilmumisest ka Slovakkia, Austria ja isegi Rootsi ungarikeelsetes perioodikaväljaannetes. Enamgi veel: teda hakati lausa varastama, s.t. ilma minu eelneva nõusolekuta avaldama. Näppajate hulgas oli koguni selline, ungari kultuuri- ja keeleruumis väga kuulus väljaanne, nagu Transilvaanias (vist K?ny?di kodulinnas – Kolozsv?ris, kui õigesti mäletan) ilmuv kultuuriajakiri „Helikon". Algul olin selle üle isegi pahane, ent see pahameel läks väga ruttu üle. Sest kehva kaupa ei varasta ju keegi. Kui näpati, siis tähendab, kaup ei saanud kehv olla.
Vaat selle „kauba" Sulle praegu lugemiseks saadangi. :) /–/
Tõnu Kalvet
Esmaavaldatud ajalehe „Rahvuslik Teataja” 31. numbri (detsember 2014) 14. leheküljel.
© Tõnu Kalvet
- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: reedel, 16. oktoobril 2020. 16:03
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 7627
Saksa kirjandusklassik Ludwig Uhlandi hinnangul tasub ungari keel ära õppida kas või ainult selleks, et suuta lugeda Petőfi teoseid nende algkeeles.
Nagu see kuulus 19. sajandi saksa romantilise luule esindaja, nii vaimustus Petőfi värssidest, nende looja kangelaslikust eluteest palju eestlasigi. Paljudki on justnimelt Petőfi mõjul asunud tegelema ungari keele õppimisega – seda ka Eestis. Ja kui nood õppimaasunud on juba astunud – koos sama valiku teinud, kuigi selleks võib-olla mujalt tõuke saanud – mõttekaaslastega ungari keele mitteoskajate hulgast seda keelt oskavate seltskonda, siis märkavad nad peagi, et on ilma vähimagi „pääsemislootuseta” sattunud selle imekauni keele võimusesse.
Ja mis veelgi „hullem”: selle keele lummuse „vangistusse” langenud isik ei tahagi enam „vabaks saada” – leidub ju kõnealuses „vangimajas” peale vaieldamatult ligitõmbava Petőfi arvukalt veel teisigi suurvaime ja meeliköitvaid objekte, mille külgetõmbejõud vähemalt sama tugev.
Iga inimene, kes ungari keelt juba väheke oskab, on nagu mõni ootamatult seniavastamata kullakaevandusele pealesattunu. Ta imestlevale pilgule avanevad seal sellised aarded, mille olemasolust ta parimalgi juhul ainult kuulnud oli, millest tal enamasti aga – varem „vaatevälja varjanud” keelebarjääri tõttu – aimugi polnud.
Selline inimene tutvub ungari kirjanduse suurkujude loominguga – ja märkab peagi, et tolle tase ei ole enamtuntud kirjandusklassikute loodu omast kriipsu võrragi madalam; süveneb ungari mõtlejate teostesse – ning jääb vaat et ammulisui imetlema mitte ainult nende mõttesügavust, vaid ka täpset ja samaaegselt sädelevat stiili; silmitseb ungari teadlaste ja leiutajate tehtud silmapaistvaid avastusi – ega suuda leida mitte mingisugust rahuldavat seletust sellele, lausa uskumatuna paistvale nähtusele, kuidas ometi on see, maailmamastaabis väike rahvas suutnud rikastada maailma teadusvaramut nõnda ebaproportsionaalselt suure hulga leiutiste ja uute ideedega.
Kõik eelpoolöeldu kehtib sellisegi inimese kohta, kel kõnealuse kullakaevanduse avastamishetkel mõni kullatükk taskus juba olemas, s.t. kes oskab peale emakeele veel vähemalt üht võõrkeelt. Enamgi veel: mida rohkem keeli keegi oskab, seda suurem on tõenäosus, et ta alistumine ungari keele võlujõule kulgeb kiirelt. On ju sellisel isikul ainult oma emakeelt oskajaga võrreldes suurem kogemustepagas ja rohkem kõrvutamisvõimalusi; pealekauba on ta teinekordki lausa keeleteadlase-taustaga.
Ungari keele suisa sõnulseletamatu külgetõmbe- ja mõjujõud ei jäta puutumata selliseidki isikuid, kes ungarlastest parema meelega kuuldagi ei tahaks. Säärase mõju eest ei pääsenud põgenema ka näiteks muidu mitte just ungari-sõbrana tuntud Emil Michel Cioran.
See Transilvaaniast pärit rumeenia-prantsuse filosoof kinnitab oma 1960. aastal Pariisis ilmunud essees „Kiri kaugele sõbrale: kahest ühiskonnatüübist”, et tunneb ungari keele kõnelejate suhtes siirast kadedust:
„Ma kadestan, tunnistan teile, meie naabrite jultumust, kadestan koguni nende keelt, seda täiesti karmi keelt, mille ilus pole midagi inimlikku, mille kõla on pärit teisest universumist, seda võimsat ja hävitavat keelt, mis sobib palvetamiseks, möirgamiseks, halamiseks, mis tõuseb põrgust, et muuta igaveseks tema rõhud ja prahvatused. Kuigi ma tean ungari keeles üksnes vandesõnu, meeldib ta mulle lõputult, ma ei väsi teda kuulamast, ta lummab mind ning paneb mind tarduma, ma ei suuda vastu panna tema võlule ja õudusele, kõigile neile nektarist ja tsüaanist sõnadele, mis on nagu loodud agoonia jaoks. Hinge heita tuleks ungari keeles – või üldse keelduda suremast.”
Ciorani pooleldi tahtmatud vaimustushüüded ungari keele imepärasuse kohta muudab veelgi mõtlemapanevamaks, lisab neile veelgi kaalu see asjaolu, et nende väljahüüdja ungarikeelne sõnavara piirdus sisuliselt ainult sõimusõnadega. Ja nagu poleks sellest kõigest veel küllalt, on koguni ungarlased ise sunnitud puhtsüdamlikult möönma oma keele haaramatust, kinnitades: „Meie keele ilu on selline, et päris kõiki ta külgi ei tunne me isegi.”
Sestap polegi mitte midagi imestada selle üle, miks tunneb viimasel ajal üha rohkem inimesi huvi suurima ja ühtlasi tuntuima soome-ugri rahva keele vastu, laskmata ennast häirida isegi tolle suhtelisest keerulisusest. Nagu eelpoolöeldust näha, kõneleb ungari keele (ära)õppimise kasuks mitugi asjaolu.
Ja kõige lõpuks (kuid seda tähtsuselt hoopiski mitte viimases järjekorras) ei tohi unustada veel üht väga tähtsat mõjurit, mis võib anda inimesele tugeva impulsi ungari keele omandamiseks: niinimetatud kõikvõimsusetunnet.
Kõrvaltvaataja, asjassepühendamatu jaoks võib see mu äsjane väide tunduda ehk liialdusenagi (muidugi ilusa, poeetilise ja headest kavatsustest kantud liialdusena, ent ikkagi liialdusena), asja lähemalt vaatlemisel osutub see aga ometigi vaieldamatult tõelevastavaks.
Seletust sellele pole tarvis kaugelt otsida. Teatavasti on igas inimeses – isegi kõige väiksemas ja kartlikumas neist – olemas teatud võimuiha. Seda iseloomujoont võib nimetata ka teisiti: püüd kõikvõimsusele.
Samas ei saa ju igaühest... noh, näiteks suuriigi valitsejat; oma võimuiha aga on tal sellele vaatamata tarvis kuidagi välja elada, kuhugi suunata. Ning just siin tõttabki säärastele inimestele appi ungari keel, täpsemalt öeldes: ungari keele omandamisega kaasnev teatud kõikvõimsa-tunne.
Nagu teada, on igal keelel oma eripära. Ungari keele puhul – tolle eriliselt omapärase olemuse tõttu – peab see põhimõte paika aga tavalisest veelgi enam. Seepärast pole ungari keele oskajal mingit tarvidust kasutada vesteldes mõnda väljasurnud või salakeelt, kui ta soovib, et teised kohalolijad ta jutust aru ei saaks. Teab ta ju suurepäraselt, et kui kasutada kõnes eranditult ungaripäraseid sõnu, siis ei suuda räägitavast mitte midagi taibata isegi kõige väljapaistvam (kuid ungari keelt mitteoskav) polüglott. Polüglotil-vaesekesel poleks abi sellestki, kui ta oskaks näiteks kõiki muid Euroopas kõneldavaid keeli.
Ungari keelt valdavad inimesed suudavad sel moel moodustada teiste keskel viibides eneste vahel tõeliselt läbitungimatute seintega „koridori”, tõelise keelebarjääri ümberkaudsete jaoks, millest ülehüppamine on lootusetu ettevõtmine.
Siin aga pole enam üldsegi raske aimata, m i l l i s e tunde tekitab selline olukord ungari keele oskaja hinges...
Kõige tähtsam kogu asja juures on aga ikkagi see, et mainitud tunne avaldub mitte agressiivsel, kaasinimesi kahjustaval kujul, s.t. inimene ei pea ennast üleval hoopiski mõne suurriigi valitseja moel, vaid vastupidi: täidab (enese)austusega nii inimese enda kui ka ta ümberkaudsete südame. Seega võiks ülemaailmse rahu pant peituda rahumeeli justnimelt selles.
Kõikvõimsusega kaasneb teatavasti ka igavene elu ja surematus. Seepärast ei oleks ma üldsegi imestunud, kui praegused hungarofiilid (ka Eesti omad) oleksid kõik kohal ka tuhande aasta pärast – Ungari riigi 2000. aastapäeva pidustustel.
Siis ehk saaksime üheskoos laulda vahepealsel ajal viisistatud ja kõigi ungari-sõprade hümniks kujunenud, Emil Ábrányi sulest pärineva luuletuse „Ungari keel” lummusttekitavaid sõnu:
Sa vägev, võluv keel,
madjarite keel!
Jää igavesti kestma
õitsval, kaunil kõlal!
Sind saatku õnnistus
maailma otsani!
Ja õnnistatud olgu
ka see, kes
huultele sind võtab!
Esmasemas habinas,
viimasemas sosinas!
(Värsid tõlkinud Tiiu Kokla)
Tõnu Kalvet
Algselt (2001. aastal) ungari keeles valminud kirjutise on eestindanud autor ise. Kirjutis on 2001. aastast möödunud aja jooksul ilmunud Ungari, Rumeenia, Austria, Ukraina ja Rootsi ungarikeelsetes väljaannetes. Eestikeelsena esmaavaldatud ajalehe „Rahvuslik Teataja” 31. numbri (detsember 2014) 14. leheküljel.
© Tõnu Kalvet
