- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: kolmapäeval, 05. juulil 2017. 22:25
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 13584
Kas omasooiharad ja muud seksuaalhälvikud on Keskerakonnale tõesti nii väärtuslikud, et nendele meeldimiseks ollakse valmis loobuma oma kõige ustavamatest toetajatest – vene valijatest?
See küsimus vaevab mind sellest peale, kui sain teada, et Keskerakonna juhitav Eesti valitsus ja Tallinna linnavalitsus olid lubanud korraldada 8. juulil 2017 Tallinnas taas seksuaalhälvikute marsi. Vaevab sellepärast, et on ometi üldteada: Keskerakonna valijate, lausa tuumikvalijate lõviosa moodustavad vene valijad, need aga on sedalaadi hälvikluse propageerimise vastu veelgi põhimõttekindlamalt kui eesti valijad. Märgatavale osale eestlastest on viimase veerandsajandi jooksul tehtud ajuloputus jätnud nii tugeva jälje, et hälviklust enam eriti ei taunitagi (vähemalt ei juleta seda teha avalikult), samas kui vene elanikkonna hulgas on sama ajuloputus kahjustanud elutervet hoiakut tunduvalt vähem.
Kerge on taibata, kui suurt segadust ja pettumust tekitab vene valijates Keskerakonna juhtkonna kannapööre suhtumises seksuaalhälvikutesse. Kümme aastat suudeti käituda sirgeselgselt (viimati marssisid seksuaalhälvikud Tallinnas 2007. aastal), nüüd aga otsustati pigem reeta põhimõtted ja seeläbi ka oma põhivalijad kui arvestada rahva suure enamuse tahtega.
Mida ütleb selline valija oma tuttavatele, kui nood küsivad, kelle poolt ta kavatseb hääletada? Kas ütleb, et seksuaalhälvikute marsile loa andnud erakonna poolt? Kuidas vaatab selline valija pärast silma oma pereliikmetele, sõpradele, sugulastele, töökaaslastele, teistele tuttavatele? On ju teada, et venelased austavad otsekohesust, mehisust; mingit vingerdamist ega keerutamist nad ei salli.
Tõehetk saabub 7. juulil 2017
Keskerakonna lõhenemist pelgajad peavad erakordselt tähtsaks kuupäevaks 7. juulit 2017 – päeva, mil Yana Toom koos pooldajatega peab teatama, kas läheb tänavustele kohaliku omavalitsuse valimistele eraldi valimisnimekirjaga või mitte. Selle varjus on aga unustatud (kas tahtmatult või tahtlikult?) ära selline „pisiasi” nagu otsus eirata Keskerakonna põhivalija (kordan: põhi- ehk tuumikvalija!) tugevat, täiesti elutervet ja sellisena ainumõeldavat vastumeelsustunnet seksuaalhälvikluse propageerimise suhtes.
Toomil on siis ülikerge panna Keskerakonna teine leer sundseisu, öeldes: „Minu poolehoidjad seksuaalhälvikute marsi lubamist ei poolda. Ühisnimekiri KOV valimisteks tuleb kõne alla vaid siis, kui jätate selle marsi ära!”
Kui Toomi vastaspool peaks aga lubama marsil ikkagi toimuda, siis on päevselge, et seekordsetel KOV valimistel teeb nii Tallinnas kui mujal Keskerakonna tugialadel puhta töö just Toomi ja Savisaare valimisnimekiri ning väiksema venna rolli jäävad hoopis marsilubajad.
Jõujooned poliitmaastikul muutuvad igal juhul
Muide, eesti päritolu keskerakondlike poliitikute au päästaks riigikogulane Märt Sults, kelle eluterve hoiak kõnealuses küsimuses on üldteada. Väärib meenutamist, et kui Sults 2004. aasta suvel, esimese hälvikumarsi eel, avaldas ajalehes „Postimees” arvamusloo „Kohustus oma liiki säilitada” ning sattus seejärel soparünnakute sihtmärgiks, siis leidis see kajastamist välismaalgi. Nimekas Ungari ajaleht „Magyar Jelen” (levis lisaks Ungarile hulgaliselt ka Rumeenias, Slovakkias ja teistes Ungari naaberriikides) näiteks pühendas sellele lausa terve lehekülje.
Sestap poleks ime, kui Sults teeks tänavugi ägeda, sirgeselgse hälvikumarsi-vastase avalduse.
Kas Sults, Toom või keegi teine keskerakondlikest juhtpoliitikutest teeb enne seksuaalhälvikute marssi asjaomase avalduse või vastupidi, laseb end ära osta/ära hirmutada ning vaikib, polegi tegelikult tähtis. Sest tõehetk saabub 7. juulil 2017 nagunii ja jõujooned nii Keskerakonnas kui Eesti poliitmaastikul üldiselt mängitakse siis ümber igal juhul.
Seda hirmu, et näiteks tallinlased pandaks valiku „kas hälvikumarss või tasuta ühistransport” ette, tegelikult pole. Sest ainult püstihull julgeks asuda Eesti pealinnas kaotama tasuta ühistransporti. Seega ei saa marsipooldajad väita: „Kui te meid sügisel tagasi ei vali, siis tulevad võimule need, kes muudavad ühistranspordi taas tasuliseks!”
Kui eesti valija võib oma vaguruses (et mitte öelda: arglikkuses ja mugavuses) veel leppida, et ta lemmikerakond teda ninapidi veab, kujundlikult öeldes: talle lausa näkku sülitab, siis vene valija seda endaga kindlasti teha ei lase.
Ja nii kummaline kui see esmapilgul ka pole: lõppkokkuvõttes võidab sellest ka eesti valijate sirgeselgne, elujaatav osa.
Tõnu Kalvet
- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: reedel, 10. märtsil 2017. 18:19
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 14495
Võidab see, kumb ise tahab võitu rohkem. See, kumb usub endasse rohkem ja oskab vastase eksimused paremini ära kasutada. Ta ei pruugi küll olla ise eksimatu; lihtsalt eksib vastasest vähem ning saab tänu sellele võidu.
Need igihaljad elutõed kehtivad endiselt. Argimelus ei pruugi inimene seda märgata, kuna ta tähelepanu on pahatihti suunatud mujale, enamasti lihtsalt tühiasjadele. Seepärast on Euroopa Meistrite liigas 8. märtsil 2017 Barcelonas peetud jalgpallikohtumine „FC Barcelona” ja Pariisi „Saint-Germain”-i vahel igati tänuväärne. Sest pühkis – vähemalt hetkeks – inimeste meelest minema sinna usina ajuloputusega istutatud stereotüübid ja nendega kaasneva õpitud abituse.
„FC Barcelona” meeskond tegi kõnealuses mängus seda, mida „ei tohtinuks teha”. „Läks loogikareeglite vastu” – ei tunnistanud end lööduks olukorras, mida paljud... hm... asjatundjad (?)... olid nimetanud lootusetuks, vaid võitles lõpuni ja saavutaski eesmärgi, lüües täpselt niipalju väravaid kui sarja järgmisse ringi pääsemiseks vaja. Barcelona-mängu 6:1 võidust piisas, et pöörata Pariisi-mängus saadud 0:4 kaotus üldvõiduks 6:5.
Mida varjas tuulelippude vaimustuskisa?
Tehkem väike ajarännak: mingem tagasi Barcelona-mängu algusse. Kas mäletate veel, kuidas sellest kohtumisest telekanalis „TV6” ülekannet teinud spordikommentaatorid Barcelona klubi haletsesid ning rõhutasid, et too vajab edasipääsuks vaid imet? Ja kas mäletate, kuidas needsamad kommentaatorid jõudsid tõeliste tuulelippudena oma hoiakut ja tooni selle mängu jooksul veel korduvalt muuta?
Esmalt kahtlesid, kas Kataloonia suurklubi 1:0 ja 2:0 eduseis ikka suurenebki. Seejärel, seisul 3:0, juba hõiskasid lootusrikkalt, et kohe-kohe on tulekul 4:0, ja siis tasub juba asuda ootama lisaaega, vahest koguni penaltiseeriat. („Asjatundjaloogika” ei lubanud ju eeldada muud kui seda, et kumbki meeskond ei tahagi mängu lõpuni jäänud aja jooksul võitu üritada, vaid istub pigem kaitses ja ootab pikisilmi lisaaega, vahest penalteidki!)
Kui uruguailane Edinson Cavani vähendas Pariisi klubi kaotusseisu 1:3-le, siis toimus spordikommentaatoritel „taaskainenemine”: asuti „FC Barcelonat” taas haletsema, kuna edasipääsuks vajaliku kolme värava (võitmaks mängu 6:1) löömine tundus „kõrgestiharitud asjatundjatele” ilmvõimatu. Viimaks, kui kataloonlaste lemmikul vajalik võit käes, ei hoidnud needsamad „asjatundjad” end otse-eetris muidugi tagasi, vaid püüdsid teineteist vaimustushüüete tugevuselt üle trumbata.
Mängujärgse vaimustuskisaga püüdsid need ja teisedki spordikommentaatorid tegelikult varjata oma ebaprofessionaalsust, asjatundmatust. Seda, et olid unustanud spordi põhitõed: 1) võidab see, kumma võidutahe on tugevam; 2) alati tuleb võidelda lõpuni.
Cavani värav sündis 62. minutil. Sellest hetkest peale oli mängu lõpuni ka kõige halvemal juhul (näiteks siis, kui kohtunik ei anna ühtki lisaminutit; seda aga juhtub üliharva) tervenisti 28 minutit – peaaegu pool tundi! Mille alusel said siis „kõrgestiharitud asjatundjad” väita, et maailma ühe kuulsama jalgpalliklubi mängijad, oma ala tõelised tipud, ei suuda selle ajaga lüüa sellisel hulgal väravaid, mis tagaks edasipääsu?! Kas „spetsid” uskusid tõsimeeli, et „FC Barcelona” – läbinisti tähtmängijaist koosnev meeskond! – on nüüd vaimselt löödud ega suudagi end enam kokku võtta?!
Need „spetsialistid” unustasid ära, et „FC Barcelona” praeguse koosseisu mängijad on midagi enamat kui vaid pallivõlurid; nad on ka Võitlejad suure algustähega. „Hammustav uruguailane” Luis Suárez pole selle klubi juhtkujudest kaugeltki ainus, kelle võitluslikkus on kõvasti üle keskmise. Lihtsalt ta on sellisena tuntuim. Ja kui kõik selle meeskonna juhtmängijad ning teisedki liikmed on terved, enese- ja sihikindlad, valmis väravavõimalusi looma ning pisemaidki vastase pakutavaid võimalusi ära kasutama, siis polegi vastasel pääsu.
Pariisi klubil olnuks edasipääsulootust vaid siis, kui Cavani värav sündinuks mängu normaalaja viimasel minutil. Või ka paar-kolm minutit enne seda. Siis läinuks Barcelona klubi mängijail edasipääsu väljavõitlemine tõesti väga raskeks. (Tõsi, 1999. aastal tõestas sama sarja finaalis „Manchester United”, et võimatukspeetu on siiski võimalik, kui lõi kaotusseisus 0:1 olles ühe-kahe lisaminuti jooksul Müncheni „Bayernile” kaks väravat ja võitiski karika. Ent kolme väravat ei pruukinuks suuta nii lühikese ajaga lüüa isegi toonane, ülivõimas Manchesteri meeskond. On ju jalgpalliplatsil vahemaad ikkagi suuremad kui näiteks jäähokiväljakul; juba mänguvahendi liikumine ise võtab jalgpallis rohkem aega, seda ka juhul, kui vastane üldse ei takista.) Kui aga mängida on vähemalt 28 minutit, siis mis juttu saab olla püssi põõsasse viskamisest?!
Tahe + teadmistepõhine (!) usk = edu
„See oli tahte ja usu triumf,” ütles pärast „loogikavastast” võitu ajakirjandusele „FC Barcelona” peatreener Luis Enrique (ühtlasi endine sama klubi ja Hispaania koondise tähtmängija, 1992. aasta Barcelona (!) olümpiamängude võitja).
„FC Barcelona” mängijate edu kõnealuses kohtumises tagas lisaks tahtele ka... ei, mitte pime usk, vaid hoopis teadmine! Teadmine sellest, et 1) neil on kõik vajalikud oskused olemas; 2) nad on „tulnud rongi alt välja” varemgi, ja korduvalt: löönud lühikese aja jooksul mitu väravat; 3) vastane on nad mõttes juba maha kandnud ega pinguta enam täiest jõust, kuna usub kindlalt, et kolme vastuseta väravat ei suuda nad lüüa mingil juhul.
Kõige selle kolme asjaolu teadmine saigi aga tugevaks aluseks kõikumatule eneseusule, sihikindlusele.
Enam-vähem võrdse kehalise tugevuse puhul saabki teatavasti otsustavaks just vaim.
„Võib tekkida küsimus, kas kehalise ettevalmistuse protsess juba iseenesest ei kujunda sportlase tahteomadusi positiivses suunas. Teatavas ulatuses kindlasti, sest kehalise ettevalmistuse ja sportliku võistluse väärtus just selles seisabki. Kuid kehalise ettevalmistuse ja tahteomaduste tasemes võib esineda teatud disproportsioon. T. Džamgarovi jt. uurimused on näidanud, et hea kehalise ettevalmistusega sportlastel oli otsustavuse ja julguse arengutase 73,4 % kõrge või keskmine, 26,6 % aga madal või koguni väga madal. Need andmed tõestavad väga ilmekalt, et kehalise ettevalmistuse protsess iseendast ei kindlusta veel tahteomaduste arengut ja hea ning rahuldav kehaline ettevalmistus ei pruugi olla vastavuses tahteomaduste samasuguse arenguga,” kirjutas artiklis „Sportlase tahte arendamisest” nimekas sporditeadlane, endine tippujuja ja -veepallur Erich Mõtlik ajakirja „Kehakultuur” 1963. aasta 15. numbris.
Tugeva võidutahtega sportlane läheb võitma iga vastase vastu, tolle tiitlitest hoolimata. Ta teab, et otsustab ikkagi praegune sportlik vorm, mitte aga see, mis oli vastasel olnud tolle suurvõitude ajal. Jõuvahekorrad on spordis ja päriseluski teatavasti muutuv suurus.
Ses osas teevadki „kõrgestiharitud eksperdid” spordisõpradele karuteene: katsuvad vägisi luua mulje, et minevikuteened ja muud kõrvalised, vähetähtsad tegurid kanduvad pea üks-ühele ka tulevikku. Tele- ja raadioülekannetes, samuti kirjutavas ajakirjanduses loetletakse tihtilugu varasemaid tiitleid, juhitakse tähelepanu ühe või teise spordiseltsi rikkusele või tähtmängija palgale, ning tahetakse tõsimeeli, et spordisõber jääkski uskuma: ainult need tegurid otsustavadki.
Ajuloputus – „asjatundjate” karuteene spordisõbrale
Võtkem kõige tavalisem näide: Brasiilia jalgpallikoondis. Kui Eesti või mõne teise riigi koondis viimastel aastatel Brasiiliaga mängis, siis ei väsinud „asjatundjad” vahulsui korrutamast, et vastaseks olevat ikkagi viiekordsed maailmameistrid.
Seda tehes „unustati ära”, et tegelikult pole vastaste hulgas ainsatki viiekordset maailmameistrit. Tegu on riigiga, mille jalgpallikoondis on ajaloo jooksul võitnud maailmameistritiitli viiel korral. Jalgpalliajaloos ainsa mängijana kolmekordseks maailmameistriks tulnud Pelé on praeguseks juba 76-aastane ega suudaks – väga pehmelt väljendudes – tänapäeval enam mängida oma kunagisel tasemel. Jalgpallurit, kes oleks nelja- või suisa viiekordne maailmameister, pole aga ühtegi.
Samuti ei loe mänguväljakul midagi see, kui kopsakas on kellegi pangaarvel olev hoius või kui suur on sportlase tööandja varandus, vaid peale jääb ikkagi see, kes suudab mängu käigus, siin ja praegu tekkivaid olukordi paremini ära kasutada. Seega saab „kõrgestiharitud asjatundjate” eelkirjeldatud tegevust julgesti nimetada püüdeks istutada spordisõprade ajju stereotüüpset mõtlemist, teha viimastele ajuloputust. Justkui olekski eesmärgiks tekitada ja kinnistada õpitud abitust: luua sportlastes eelhoiak, et kui kohtud endast paberil tugevama või rahaliselt jõukama vastasega, siis ära hakkagi vastu, vaid aja käpad juba algul püsti, sest nagunii pole sul võitu loota.
Tõe huvides tuleb tunnistada, et stereotüüpse mõtlemise ohvriks olid langenud siiski ka „FC Barcelona” mängijad ise. Seda Pariisi-mängus. Nad ei tahtnud kuidagi uskuda, et vähemkuulus vastane julgeb nende vastu mängida nii südikalt kogu kohtumise ja lüüa neli vastuseta väravat. Küllap istus ka „FC Barcelona” mängumeeste endi teadvuses toona mõttešabloon: vastane ei saa meile vastu, sest meil on tiitleid, raha ja jalgpallitähti palju rohkem kui temal.
Pariisis saadud suur kaotus (0:4!) tõi Kataloonia suurklubi ässad õnneks õigel ajal maapeale tagasi. 8. märtsil Barcelonas oli juba „Saint-Germain”-i kord langeda stereotüüpide ohvriks.
Tahte areng toimub takistuste ületamisel
Käesolevat kirjatükki lõpetama sobib hästi üks teine asjakohane katkend E. Mõtliku kirjutisest „Sportlase tahte arendamisest”: „Sportlase tahte arendamise protsessil on kaks külge: ühel pool asub mõjutamine treeneri ja kollektiivi poolt, teisel pool sportlane ise kui enesekasvatuse aktiivne ja loov osaline. Eesrindlike treenerite kogemused näitavad, et sportlase tahte kasvatamisel saavutavad kõige suuremat edu need treenerid, kes hoolitsevad selle eest, et sportlaste veenmine ja nende sportliku tegevuse organiseerimine oleksid tihedalt seotud ja mõjutaksid teineteist. On oluline asetada sportlane korduvalt sellistesse tingimustesse, mis nõuaksid temalt konkreetsete tahteomaduste väljendamist. Et tahte areng toimub takistuste kohtamisel ja nende ületamisel, on tarvis sportlasele juba treeningu ajal luua mitmesuguseid takistusi, neid pidevalt keerulisemaks muuta ja vahetada. Sel eesmärgil on soovitav sooritada sportlikku treeningut igasugustes, sealhulgas ka kõige raskemates meteoroloogilistes tingimustes (vihmaga, vastutuult), muuta ajutiselt harjutamise aega ja toitumisrežiimi (kui eelseisvad võistlused on määratud ebatavalisele ajale) ning raskendada aeg-ajalt harjutamise tingimusi, vahendeid, jalatseid jne.
Kasuks tuleb hästi organiseeritud kollektiiv, kus selle liikmete arvamusega luuakse kõige soodsamad tingimused väärtuslike tahteomaduste väljakujundamiseks. Niisuguses kollektiivis toetavad treeneri kasvatuslikke jõupingutusi kasvatatavad sportlased ise, kes on ühinenud üksmeelseks ja sihikindlaks kollektiiviks.”
8. märtsil 2017 asetatigi Barcelona jalgpallistaadionil „Nou Camp” tingimustesse, mis nõuavad konkreetsete tahteomaduste väljendamist, nii jalgpallurid kui ka jalgpallisõbrad ja „asjatundjad”. Sellele mälestusväärsele kuupäevale järgnev aeg näitab, kes järgib ülalkirjutatut ja saavutab tänu sellele edu, kes aga jääb endistviisi stereotüüpse mõtlemise vangiks.
Võimalus areneda on kõigil. Ka „kõrgestiharitud asjatundjatel”.
Tõnu Kalvet
