Rahvuslaste Tallinna Klubi

Soome jäähokikoondise antud õppetund jääb meelde veel kauaks

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: teisipäeval, 28. mail 2019. 23:21

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 10304

„Väike samm ühele inimesele, suur samm kogu inimkonnale.” See, inimese Kuule jõudmisega seoses maailmakuulsaks saanud tõdemus sobib iseloomustama ka Soome jäähokikoondise esikohavõitu 2019. aasta maailmameistrivõistlustel. Sest mõju on mõlemal sündmusel peaaegu sama.

Soome koondis andis inimkonnale selsinatsel MM-il tegelikult koguni mitu õppetundi. Tasub siinkohal loetleda põhilisi neist.

Esiteks, tõestas, et raha pole veel kaugeltki kõik. Oli ju Soome koondise mitme konkurendi koosseisu turuväärtus tunduvalt suurem. Isegi vähemalt ühe suurusjärgu võrra suurem. Piisab vaid, kui nimetada Venemaad, Kanadat, Rootsit, Ameerika Ühendriike ja Tšehhit. Neist kõigi kõrgelthinnatud mängijad olid oma suure palga täiesti ausalt välja teeninud. Neil jätkus – ja jätkub praegugi – annet ja oskusi küllaga. Ometi ei saanud ükski neist vastu soomlaste tahtele, raudsele sihikindlusele ja vankumatule eneseusule. Usule sellesse, et kui anda endast tõepoolest kõik, milleks parajasti võimeline oled, siis tuleb ka saatus appi ja tahes-tahtmata toetab sihikindlamat. Vastaste eest makstud suured, kohati suisa astronoomilised rahasummad muutusid siis paugupealt väärtusetuks. Nagu nüüdisajal Zimbabwe dollar, Vietnami dong või Weimari Vabariigi ajal Saksa mark.

Teiseks, tõestas, et maailma paremikku kuuluvaks peetuile on täiesti võimalik vastu saada ka siis, kui oma paremaid käepärast polegi. Loobus ju mitukümmend (!) kõrgeklassilist (mõistagi ka kõrgepalgalist) Soome hokimeest 2019. aasta MM-il osalemast. Kes väsimusest, kes perekondlikel põhjustel, kes mingil muul põhjusel. Aga loobus. Ei soostunud oma isamaad esindama, ja kõik.

Fakt jääb faktiks: pärastine maailmameistermeeskond koostati tegelikult nagu lapitekk, õigemini kaltsutekk: nendest, põhiliselt koduliiga mängumeestest, kes võtta olid. S.t. kes üldse vaevusid rahvuskoondise särki selga tõmbama. Mingist hiilgavast kokkumängust või oivalisest mängutehnikast nende puhul naljalt rääkida ei saanud. Ometi sai just see „lapitekk” hakkama sellega, millega ei saanud varem korduvalt hakkama NHL-i ja KHL-i tähtedest kubisevad Soome koondised.

Kolmandaks, tõestas, et otsustab ikkagi hetkevorm, mitte aga miski muu: varasemad suursaavutused, riigi suurus, rahvaarv, sisemajanduse kogutoodang jms. Väga paljud „lugupeetud jäähokispetsid”, kes olid lasknud ennast neil kõrvalistel teguritel mõjutada, pidid pärast Soome „kaltsuteki-koondise” kuldmedalivõitu tunnistama oma asjatundmatust. Vähemalt inimloomuse tundmise osas küll.

Jäähokisõbrad kogu maailmas said aga tänu soomlaste antud õppetundidele tublisti targemaks. Täpsemalt öeldes: neil lõi pilgu uuesti selgeks. Seda ei ähmastanud enam udu, mida paljude riikide spordiajakirjandus (NB! ka Soome enese oma!) oli väga pikka aega tekitanud, püüdes panna publikut uskuma, et otsustavat rolli mängib ikkagi raha või mõni muu kõrvaltegur, mitte aga sportlase iseloom.

Kui inimkond taastab oma lennud Kuule (vähemalt avalikud lennud), siis poleks põrmugi üllatav, kui kosmonautide hulgas leiduks vähemalt üks soomlane nende hulgast, kes 2019. aasta maikuus Slovakkias näitasid veenvalt, mida suudab raudne tahe ja kõikumatu eneseusk.

Tõnu Kalvet  

© Tõnu Kalvet  

0,4 sekundit mäluvärskenduseks vaimutugevuse määravuse kohta

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: reedel, 24. mail 2019. 15:14

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 10169

„Kes ennast ise aitab, seda aitab ka jumal.” See rahvatarkus meenus mulle taas erilise selgusega pärast Kanada jäähokikoondise imetabast võitu 23. mail 2019 Slovakkias Košice linnas peetud veerandfinaalmängus. Imetabast sõna otseses mõttes, sest veel pool (!) sekundit enne mänguaja lõppu võinuks jäähoki sünnimaa koondist väljalangemisest päästa üksnes ime. Oldi kaotusseisus 1:2 ega suudetud kuidagi lahti muukida vastaste – šveitslaste – kaitset, kuigi seda rünnati juba kuuekesi.

Kes tol hetkel julges kihlveokontoris panuse teha Kanada edasipääsule, teenis kindlasti suure portsu raha. Iseasi, et vaevalt küll ükski asjatundlik hokisõber midagi nii eluvõõrast, lausarutut üldse teha kavatses. Kõik paistis olevat niigi selge: Šveits pääseb poolfinaali, Vahtralehemaa koondis aga peab häbiga koju sõitma.

0,4 (!) sekundit enne lõpuvilet sai see „eluvõõras, lausarutu” stsenaarium aga ometi tõeks. Sest just siis ületas šveitslaste väravajoone Kanada ründaja Damon Seversoni teelesaadetud litter. Kanadalaste surve oli kandnud vilja. Surve, mis „elutarkade” meelest oli kuni tolle hetkeni olnud pelk tõmblemine surmaheitluses, arutu vastuhakk vältimatule saatusele.

„Kuniks elu, seniks lootust,” ütleb üks teine üldtuntud rahvatarkus. Kõigi märkide järgi otsustades lähtusid kanadalased sellestki. Sel põhjusel asendasidki väravavahi väljakumängijaga enam kui kaks minutit enne lõpusireeni (puurivaht Matt Murray lahkus jäält, kui mängitud oli 57 minutit ja 53 sekundit). Ja surusid, üha surusid. Lootuses, et surve kannab kord vilja. Kindlat teadmist neil selle kohta polnud. Ei saanudki olla. Küll oli aga kindel see teadmine: kui lepid mõttes kaotusega juba enne lõpuvilet ega üritagi midagi päästa, siis kaotad igal juhul.

Viimase-sekundi-värav ei toonud kanadalastele veel kohe võitu, vaid „kõigest tagas ellujäämise veel veidikeseks ajaks” – võimaluse mängida lisaaega. Ometi oli see värav muutnud oluliselt midagi nii kanadalaste kui šveitslaste vaimus. Esimesed said juurde tohutul hulgal eneseusku. Lausa sellisel määral, et seda võis võrrelda kindla teadmisega „täna on meie päev. Täna ei saa meiega juhtuda midagi halba!”. Teised seevastu said juurde samapalju ebakindlust. Šveitslastel oli igati põhjust endalt küsida: „Kui vastane tuleb välja isegi sellisest seisust, siis kas üldse keegi suudaks temast täna jagu saada?”

Lisaaja kulg näitaski, et otsustavaks kujunes osapoolte erinev vaimutugevus. Šveitsi mängijate hulgas oli siis juba liiga vähe neid, kes tõsimeeli uskusid võiduvõimalusse. Jah, võideldi küll vapralt (šveitsi sitkus on ju teada!), aga võiduks nii vajaliku sädemeta, eneseusuta. Seda teades on isegi ime, et kanadalastel võttis võiduvärava viskamine aega nii kaua – viis minutit ja seitse sekundit.

„Inimene peab eneseotsinguga tegelema kogu aeg”

Kel vähegi aru peas, see taipab, et Kanada 23. mail saavutatud veerandfinaalivõit on midagi märksa enamat kui pelk hokisündmus, kas või spordisündmus. See on näide sellest, kuidas inimene suudab end raskel hetkel kokku võtta ja saavutada midagi sellist, mis „täiearuliste, elutarkade” meelest on lausvõimatu.

Veelgi erilisemaks muudab Košices juhtunu see, et end raskel hetkel kokku võtta, endasse uskuda ja sellisena sihile pürgida suutis mitu inimest korraga. Vahest lausa kogu meeskond. See on aga veel palju raskem. Sest elu on näidanud, et kui leidubki enesekindlaid, mehiseid, loovaid sihilepürgijaid, siis enamasti on neid vaid mõned üksikud, igal juhul ebapiisaval hulgal; ülejäänud aga kas vahivad pealt, hädaldavad või koguni tegutsevad sellisele üksikisikule vastu. Sel puhul eiratakse päevselget tõsiasja: mida suurem hulk tegutseb mõtestatult, enesekindlalt, sihiteadlikult, seda suurem on edusaavutamisvõimalus. Jääb mulje, nagu oldaks leppinud valemiga „vähesed südikad+paljud arad/mugavad/rumalad=inimühiskond”.

Kanada jäähokikoondises 2019. aasta MM-võistlustel Slovakkias on südikaid igatahes „harjumatult palju”. Neil on seljataga palju hokilahinguid ja säravaid saavutusi, kindlasti seisab samasuguseid lahinguid ja saavutusi neil meestel aga ka ees. Sest kui vaim on tugev, siis tulevad vältimatult saavutusedki.

„Ja kui mõtisklen sõna „lahing” laiema tähenduse üle, siis pean ütlema, et see on tee, mille kaudu kujunetakse tugevaks isiksuseks, kuna selleks võib saada ainult kõige keerukamates olukordades viibides. Lahing tähendab ka eneseotsinguid, oma varude ja võimete otsinguid. Inimene peab eneseotsinguga tegelema kogu aeg,” ütles Tšehhoslovakkia spordiajakirjale „Stadión” 1985. aasta jäähoki MM-võistluste ajal antud usutluses tabavalt Anatoli Tarassov. (Muide, kõnealuse usutluse pealkirjaks oligi pandud „Lahingud”.)

Jäähokiajaloo üheks paremaks treeneriks peetav Tarassov teadis, mida rääkis. Sest tal oli kogemusi ja ka saavutusi rikkalikult. Just tema ajal tõusis Nõukogude Liidu koondis maailma hokivalitsejaks. Ta õpetuse üheks nurgakiviks aga oligi arendada sportlases võitluslikkust, tugevat närvikava. Selle põhjus oli – ja on endiselt! – ülilihtne: hea, isegi väga hea mänguoskusega sportlasi leidub palju, tipptasemel tõelise läbilöömise tagab aga ikkagi ennekõike vaimutugevus.

Kui Tarassovil olnuks õnne elada 23. maini 2019, siis olnuks tal kindlasti hea meel näha Košices toimunud unustamatut hokietendust, mis kinnitas igivana tõde: võidab see, kumma vaim on tugevam.

Iseasi muidugi, kas arad, mugavad ja rumalad selle tõe igikehtivust endale tunnistada tahavad…

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet

„Rahvusliku Teataja” antud arendavast ülesandest oma lugejaile

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: teisipäeval, 14. mail 2019. 15:44

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 10754

„Mitu erinevust märkad?”

See ülesanne esineb ajakirjanduses meelelahutusrubriikides üle maailma. Teate ju küll: kaks peaaegu ühesugust pilti kõrvuti, mille puhul oodatakse tähelepanelikult lugejalt kõigi (pisi)erinevuste märkamist.

Sisuliselt sama võtet kasutatakse ka loogikaülesannete puhul. Lahendajale antakse lähteandmed, mis omavahel päris ei haaku, ent nendevahelise vastuolu avastamiseks tuleb rakendada tähelepanuvõimet ja taipu. Tuleb vastata küsimusele „mitu vastuolu märkad?”. Kes seda suudab, ongi ülesande edukalt lahendanud.

Samal viisil arendab oma lugejaid järjepidevalt ka Rahvuslaste Tallinna Klubi häälekandjaks olev ajaleht „Rahvuslik Teataja”. Alljärgnevalt tutvustame üht ülesannet, mis esines „Rahvusliku Teataja” 81. numbris (aprill 2019).

Mainitud lehenumbri esiküljel, kõige nähtavamal kohal – kohe päismiku all ja pilgumagnetiks oleva foto kõrval – asub kirjutis „Avalik kiri presidendile”. Autoriks on Tartu Rahu Põlistamise Seltsi esimees Osvald Sasko.
Vt.: http://www.rahvuslikteataja.ee/ikoonid/RT81.pdf 

Kirjatüki eesmärgiks on Sasko sõnul „jagada kartusi seoses Eesti Vabariigi presidendi saladuskattega ümbritsetud tulevase visiidiga Moskvasse”.

NB! kirjutis on valminud Tartus 2. aprillil 2019. President Kersti Kaljulaid pidi aga Moskvasse ametlikule visiidile sõitma 18. aprillil. (Ja sõitis ka. Aga selle juurde naaseme hiljem.)

Sasko avalikus kirjas peljatakse, et Kaljulaid sõidab Moskvasse tegema saladiplomaatiat, sealhulgas andma oma heakskiitu uuele Eesti–Vene piirileppele.

„Ajaloost teame, et välisminister Karl Selter läks 1939. aasta sügisel Moskvasse kaubanduslepingut sõlmima, aga tuli tagasi sisuliselt Eesti riigi surmatunnistusega. Ajaloost tuleb õppida! Tahame loota, et meie ülevõimendatud hirmud osutuvad alusetuteks, aga parem karta kui kahetseda!” öeldakse kõnealuses avalikus kirjas.

Kirja koostaja murelikkus on tuntav ja ka mõistetav. Nagu on mõistetav seegi, et ta soovinuks oma kirjal olevat mõju, seda loomulikult veel enne president Kaljulaiu Moskva-visiiti.

Just nüüd aga lähebki põnevaks. Jätkakem lähteandmete vaatlemist!

„Rahvusliku Teataja” toimetaja Jaan Hatto kirjutatud juhtkirja valmimisajaks ja -kohaks on märgitud „16. aprillil 2019 Velisel”.

Kui eeldada, et juhtkiri oli kõnealuse lehenumbri kõige viimane kaastöö, ja pärast tolle valmimist tehti kibekähku valmis ajalehe trükifail, mis saadeti trükikotta, siis jäänuks presidendi Moskva-külastuse alguseni vähem kui kaks päeva. Selle aja jooksul tulnuks:
1) trükkida lehenumber;
2) toimetada see levitajate kätte;
3) toimetada vähemalt üks eksemplar presidendi kätte, et too jõuaks Sasko kirjutise põhjal teha vastavad järeldused.

Põnevust aga muudkui lisandub. Nimelt tuli jutuksolev lehenumber trükikojast välja alles maikuu algupäevil, lehe Põhja-Eesti levijuhi kätte jõudis aga üldse alles 6. mail 2019. Kui lähtume eeldusest, et „Rahvusliku Teataja” toimetuse soov oli Sasko avaliku kirja abil teavitada avalikkust ja mõjutada presidenti, siis tekib vähemalt kolm küsimust:
1) kuidas kavatseti seda eesmärki saavutada lehenumbri kaudu, mis ilmus enam kui kaks ja pool nädalat pärast presidendi Moskva-visiidi toimumispäeva?
2) kui presidenti taheti mõjutada näiteks ühiskonnas suure pahameeletormi esilekutsumise kaudu, siis mis imevõtteid kavatseti kõnealuse lehenumbri üliulatuslikuks ja ülikiireks levitamiseks kasutada, eriti veel olukorras, kus „Rahvusliku Teataja” trükiarv jääb tuntavalt alla tuhande?
3) kui juba juhtkirja valmimispäeval oli selge, et mainitud lehenumber ega selle esiküljel olev Sasko avalik kiri ei jõua presidenti Sasko soovitud suunas mõjutama muidu kui üksnes ajamasina abil, siis kas oli üldse mõtet seda, ilmumishetkeks nagunii vananenud üleskutset avaldada, ammugi veel lehe kõige nähtavamal kohal?

Nagu näha, sisaldub „Rahvusliku Teataja” toimetuse antud loogikaülesandes mitu väiksemat loogikaülesannet. Kes on neile vastuse välja nuputanud, võtku julgesti ühendust toimetuse ja/või levijuhtidega! Nende kontaktandmed on „Rahvusliku Teataja” impressumis kenasti olemas.

Head nuputamist!

Tõnu Kalvet       

© Tõnu Kalvet  

Uusaastatervitus Rahvuslaste Tallinna Klubi liikmeile ja pooldajaile eesti keele aastaks

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: neljapäeval, 03. jaanuaril 2019. 01:06

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 11554

Head aatekaaslased!

Rahvusaatele soodne tähtedeseis kestab. Kui 2018. aastal sai eestluse hüvanguks palju teha tänu Eesti Vabariigi sajanda sünniaasta tähistamisele, siis 2019. aastal pakub selleks sama hea võimaluse eesti keele aasta.

„Haridus- ja Teadusministeerium kuulutab 2019. aasta eesti keele aastaks, et arvukate sündmuste ja tegevustega väärtustada eesti keelt ning tähistada eesti keele seadustamist riigikeelena sada aastat tagasi,” öeldakse haridus- ja teadusministeeriumi asjaomases pressiteates, mis avaldati 20. novembril 2018.

See ettevõtmine annab vabad käed igale Eesti patrioodile, kes on mures eesti keele allakäigu pärast, mis on eriti hoogustunud viimase paarikümne aasta jooksul. Rahvuste tasalülitajate jõupingutuste tulemusena „on läinud moodi” kasutada eestikeelses suhtluses võõrkeelseid, eriti inglisekeelseid sõnu ja väljendeid – ka seal, kus omakeelsed on täiesti olemas!

Pidevalt on kahanenud eesti keele kasutusala Eesti ülikoolides, sealhulgas ka auväärses rahvusülikooli-seisuses olevas Tartu Ülikoolis…

Üha lisandub segaabielusid, mille mitte-eesti osapool ei vaevu eesti keelt ära õppima ja kus eesti lapsed ei oska enam eesti keelt…

Ajakirjandustekstid, aga ka avaliku elu tegelaste esinemised meenutavad oma kõnepruugilt ja ülesehituselt üha rohkem inglise keelt, kus vaid sõnad on eestikeelsed…

Seda kurba loetelu saaks veel jätkata. Ja kaua. Sest eestlastele on pähe tambitud, et „aeg on edasi läinud”, „elamegi ajal, mil kogu maailm on üks suur küla” ja „väiksed keeled ongi määratud väljasuremisele kui suurrahvaste keeltega võrreldes paratamatult vähemelujõulised”. Üleilmastajate (loe: rahvustehävitajate) sellesuunaline ajuloputus on teinud oma töö ka tuntava osa eestlaste kallal.

Ent lootust on sellegipoolest. Sest nagu teada: igale mõjule tekib vähemalt sama tugev vastumõju. Pole siis ime, et üha rohkem väikerahvaste liikmeid – ka eestlaste hulgas! – on asunud teadlikult oma emakeelt erilise hoole ja armastusega kaitsma ja edendama, ning teevad kõik endastoleneva, et nullida ära üleilmastajate põhilise tööriista – inglise keele – laiutamispüüdlused.

Ei öelnud ju haridus- ja teadusminister Mailis Reps ülalmainitud pressiteates asjata: „Eesti keele, kultuuri ja omariikluse kestlikkuseks tuleb meil endil tööd teha ja vaeva näha. Hea keelekasutusega saab igaüks anda panuse eesti keele säilimiseks ja arenguks.”

Rappajuhtivad teejuhid paljastab… keelekasutus!

Täiesti omaette nähtuseks on aga üksikisikud ja organisatsioonid, kes sõnades on küll üleilmastumise vastu, tegudes seevastu teenivad rahvustehävitajate huve nagu kasulikud idioodid selle mõiste puhtaimas tähenduses. Nimelt seeläbi, et kasutavad kõnes ja/või kirjas väga vigast eesti keelt. Nii vigast, et kohati jääb mulje, justkui oleks nende näol tegu düsgraafikutega.

Kui siis juhtida tähelepanu nende düsgraafikukalduvustele, saab tähelepanujuhtija enamasti sõimata stiilis „mis sa, tähenärija, norid pisiasjade kallal?! Kõige tähtsam on ju meelsus. Meie oleme eestimeelsed, seega pole tähtis, kas me esinemises on kuskil õigekeelevigu või mitte. Kui meid vigase eesti keele eest kritiseerid, siis oled kaitsepolitsei agent! Või koguni globalistide oma!”.

Päevselge asjaolu, et vigane keelekasutus vähendab oluliselt kasutaja tõsiseltvõetavust, ta sõnade kaalu, ei huvita üliaktiivseid düsgraafikuid põrmugi. Neil jääb õigust veel ülegi.

Selge, veatu keelekasutus näitab, et samasugune on ka kasutaja enese mõttemaailm. Mõtlemisest aga saavadki alguse teod. Seos on ühene: selge mõtlemine – selged (=läbimõeldud) teod; ähmane mõtlemine – ähmased (=mõtlematud) teod. Kui keegi väidab end teadvat, mis on riigis (antud juhul: Eesti Vabariigis) valesti ja kuidas olukorda parandada, kuid samas ei suuda oma mõtteid väljendada selgelt, veatult, kuidas saaks selline siis pakkuda veatuid lahendusi?

Ei saagi. Vahutagu siis oma eestimeelsuse kohta palju tahes. Sest kel mõtted on ähmased, see saab teised juhtida ikka vaid rappa, ei mujale. Düsgraafia annab tunnistust ta põdeja ajukahjustusest. Ränga ajukahjustusega isik aga ei sobi teejuhiks kohe kuidagi.

Näidakem oma vaimutugevust!

Alanud aastal saame siis senisest veelgi selgema pildi, kes on Eesti patrioot tegudes, kes aga pelgalt sõnades. Selleks tuleb vaid lugeda eestimeelseid või end selleks nimetavaid ajakirjandusväljaandeid, internetilehti, aga ka internetikommentaare. Lugeda neid ja jälgida nende keelekasutust.

Ametlik eesti keele aasta annab meile oivalise võimaluse parandada oma eesti keele oskust nii kõnes kui kirjas senisest veelgi innukamalt. Ja kehtestada „eesti keele valitsusala” kõikjal, kus aga viibime. Kui siiani ongi Eestis olnud kohti, kus eesti keelega ei saa hakkama, siis tehkem kõik endastolenev, et keeleaasta lõpuks jääks neid võimalikult vähe! Kui üldse.

Kasutagem Eestis elavate muulastega suheldes eesti keelt, julgustagem seda tehes neid oma eesti keele oskust arendama! Seeläbi aitame neil vabaneda stereotüübist „eestlaste kui matsirahva keelt polegi vaja osata!” ja ühtlasi näitame, et suudame end kehtestada, s.t. olla tugev. Eeskätt just vaimult tugev. Vaimutugevust aga oskavad hinnata suuredki. Karudki pannakse tantsima. Ei loe vähimatki, et karutantsitaja on karust kehaliselt hulga nõrgem. Ent see kehtib peale loomataltsutamise ka mujal. Enesekehtestajaid austatakse.

Eesti võimud on viimasel paarikümnel aastal pahatihti tegutsenud üleilmastajate huvides, s.t. eestlusevaenulikult. Osakem siis hinnata seda, et nad seekord – ükskõik mis kaalutlustel! – otsustasid teha midagi eestlusele väga head ja kasulikku! Ka kõige õõnsamale propagandaüritusele saab anda vägagi asjaliku sisu, kui aga leidub isikuid, kel selleks küllalt oidu.

Oidu jätkub sel, kel mõtlemisoskus käpas ja mõtted selged. Mõtteselguse tunnuseks aga ongi hea väljendusoskus. Eesti puhul siis hea eesti keele oskus.

Jõudu võiduks uuel aastal – eesti keele aastal!

Soovib

Tõnu Kalvet

Tallinnas, 3. jaanuaril 2019 

© Tõnu Kalvet