Parasiitsüsteemi saab takistada ainult rahvuslus

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: laupäeval, 16. aprillil 2016. 17:41

Kirjutas Autor.

Klikke: 13324

Edu saavutamiseks tuleb Eesti rahvuslastel esmalt muuta oma sisemaailma. Alles siis muututakse rahvale meeldivaks.

Kui vaadelda rahvuslikke liikumisi Eestis, siis avaneb kurvastav pilt: ollakse üksteisega vaenujalal ega suudeta koonduda ühtseks jõuks.

Kui vaadelda seda probleemi füüsilisel tasandil, siis jääbki probleemi olemus arusaamatuks.

Aga kui vaadelda probleemi maagi seisukohast, siis on asi väga selge. Selleks me peame mõistma, et igal inimesel on olemas oma sisemaailm. Iga maailm seisab püsti kolmel postulaadil. Inimesele, kes on iseenda peremees, on omane kolm põhimõtet, mille järgi ta käib. Inimene, kes ei tule selle peale ise, võtab reeglid kas loodusest või parasiitsüsteemilt.

Looduse ja parasiitsüsteemi postulaadid

Looduse kolm postulaati on:
1) kvaliteetsem juhib;
2) hüve luuakse meeskonnatööna;
3) omaks võetakse see, mis arendab, tõstab kvaliteeti, loob heaolu.

See kolm postulaati rakendub looduses kõikjal. Näiteks karja juhiks saab kõige parem isend. Mesilased ja sipelgad teevad täiuslikku koostööd. Ka kiskjad jahivad organiseeritult. Ja kõige olulisem: loodus areneb primitiivsemast kõrgemaks.

Parasiitsüsteemi kolm postulaati on:
1) mass määrab, mis on hea;
2) esimesel on õigus, tema kehtestab reeglid;
3) kelle tapad, selle saad.

Minu kurvastuseks käib enamus inimesi just kolme viimatimainitud postulaadi järgi. Seda näeme nende käitumisest. Näiteks see, mida teised ostavad, seda ostab ka inimene. Ta ei juurdle selle üle, kas see on vajalik ja kvaliteetne. Seda nimetatakse moe järgi käimiseks. Me alati vaatame, mis välismaa arvab. Kui sealt kiidetakse midagi heaks, siis me võtame selle omaks. Ja alati otsime iidseid tõdesid, tarkusi. Tahame toetuda vanale ja armsale. Kardame uusi asju.

Kolmas (parasiit)postulaat on meisse väga juurdunud. Kui me teeme kedagi põhjendamatult maha, üritame leida teistes vigu, mis ei häiri tegelikult meie eksistentsi, siis me üritame vaimselt teda tappa, lootuses saada tema au, kuulsust, positsiooni endale.

Lahendus

Selle teadmise baasilt saame ka tuletada lahenduse. Meil pole vaja rahvuslikke jõude jõuga kokku suruda. Tuleb alustada oma sisemaailma postulaatide ümbertegemisest.

Esiteks, tuleb loobuda parasiitpostulaatidest. Me peame ajama oma asja vaatamata sellele, mida teised arvavad. Peame loobuma prestiižikollist. Tähtis on see, et loome midagi ilusat ja head.

Teiseks, me peame teadma, et üks inimene on hea ainult ühes valdkonnas, erandjuhul ka mõnes või mitmes, kuid ta ei suuda olla parim kõigis valdkondades. Ta vajab teisi – neid, kes on teistes eluvaldkondades temast paremad. Need on ta liitlased, mitte vaenlased. Näiteks ärimees ei konkureeri vaimuinimesega, kultuuriinimesega, ajaloolasega, arstiga jne. Elus on nii palju eluvaldkondi, et igale rahvuslasele jätkuks ühestki valdkonnast, millega tegeleda; ta ei pea ronima teiste mängumaale.

Ja kolmandaks, kui meil tekib tahtmine kedagi maha teha, siis hoiame parem oma keele hammaste taga ja kordame endale: „Ma ei taha teist hävitada. Ta võib mulle hoopis vajalik olla.”

Kui suudame endast välja ajada meisse jõuga sissetopitud parasiitpostulaadid, siis nende asemele tekivad meie endi omad või looduse omad. Selline inimene saab jõudu ja väge planeedilt ning muutub meeldivaks teistele. Ja rahvas hakkab tema ümber koonduma.

Seega lahendus on lihtne: muudame ennast ja ümbrus muutub automaatselt. Jah, eks ühiskonna teenrid taha sellist inimest hävitada. Aga neil pole jõudu. Ja ussitagugi siis pigem omaette.

Ainus võimalus on suurendada oma rahvuskultuuri

Tuleviku kohta ei oska ma muud öelda, kui seda, et Euroopa Liidu energeetiline keha on tugev ja ta ei lagune. Igatahes lähiajal küll mitte. Meile luuakse illusoorseid mänge, et me selle süsteemi ehitamist toidaksime. Ja kõige kurvem on see, et EL-i nägu muutub järjest enam Nõukogude Liidu näo sarnaseks. Seega meil pole muud võimalust, kui suurendada oma rahvuskultuuri.

Parasiitsüsteemi saab takistada ainult rahvuslus. Seda kartis Nõukogude Liit, seda kardavad ka Ameerika Ühendriigid ja loomulikult EL. Ega nad asjata ütle, et rahvuslus on nende vaenlane number üks.

HANNES VANAKÜLA

Algne, täispikk variant Rahvuslaste Tallinna Klubi häälekandjaks oleva ajalehe "Rahvuslik Teataja" 3. numbris (detsember 2011) ilmunud artiklist.

Surnu", kes hammustab

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: laupäeval, 16. aprillil 2016. 17:41

Kirjutas Autor

Klikke: 13857

Kellele oli kasulik lavastada Liibüa juhi surm?

„Surnud ei hammusta,” ütles mereröövlite pealik Billy Bones šoti kirjaniku Robert Louis Stevensoni maailmakuulsas seiklusromaanis „Aarete saar”.

Billy Bonesi öeldu tundub alatikehtivana, raudreeglina. Ometi on sellelgi erandeid. Üheks selliseks on Liibüa juht Muammar Kaddafi. Nimelt suudab kolonel Kaddafi oma vaenlasi hammustada (ülekantud tähenduses muidugi) nii elava kui surnuna. Õigemini: „surnuna”, sest praeguseks väljatulnud andmete kohaselt oli Kaddafi 20. oktoobril 2011 asetleidnud surm kõigest näitemäng. Tänapäevasemalt väljendudes: infosõja operatsioon.

Ent tehkem esmalt nägu, justkui usuksime lääne massiteabevahendites levitatud uudist, mille kohaselt tapeti Kaddafi tänavu 20. oktoobril Sirdi linna lähistel. Tapeti jõhkralt, mõnitati ta laipa ja pandi see siis uudishimulikele mitmeks päevaks jõllitada ja pildistada nagu mõni ilmaime. Ning näidati seda teleuudistes üle maailma.

Mis tulnuks päevavalgele, kui Kaddafi jäänuks „ära koristamata”?

Esmapilgul tundub, et Liibüale kallaletungijate jaoks oligi parim lahendus „tülikas” kolonel „ära koristada”. Sest kui Rahvusvahelise Kriminaalkohtu korraldusega tagaotsitavaks kuulutatud Kaddafi tõepoolest astunuks kohtu ette ja asunuks tunnistusi andma, siis võinuks ta seal agressorriikide ja nende vasallriikide mõjukate poliitikute kohta avalikustada vägagi palju kompromiteerivaid andmeid. NB! dokumentaalselt tõestatud andmeid.

Prantsusmaa president Nicolas Sárközy olnuks ainult üks väga paljudest juhtpoliitikutest, keda Kaddafi-Liibüa oli rahastanud. (Mäletatavasti tuli 2011. aasta kevadel päevavalgele, et Kaddafi oli finantseerinud Sárközy presidendivalimiskampaaniat.)

Kohtus esinedes esitanuks Kaddafi ja ta kaitsja(d) ülirohket tõestusmaterjali sellegi kohta, et agressorriigid ja nende kohalikud käepikendused olid Liibüas toime pannud genotsiidi, inimsusevastaseid kuritegusid ja sõjakuritegusid. Loetlen siinkohal vaid peamisi agressorite ja nende kaasajooksikute „vägitegusid”:
-    pommitati ja tulistati haiglaid, haridus- ja kultuuriasutusi, elurajoone, veejuhtmeid, veepuhastusjaamu jt. mittesõjalisi objekte;
-    vangistati ja tapeti süütuid inimesi, enamasti ilma kohtuta, „parimal juhul” kiirkohtu korras, asja uurimata;
-    kasutati uraani ja fosforit sisaldavaid pomme, samuti sinepigaasi;
-    rüüstati linnu ja asulaid;
-    piinati ja seejärel tapeti eriti piinarikkal viisil (näiteks pead ära lõigates) vangilangenud valitsusväelasi või riigitruid eraisikuid;
-    vangistati omavoliliselt, täiesti alusetult ja lintšiti Liibüas elavaid ja töötavaid (!) neegreid, kuna peeti neid mujalt Aafrikast värvatud palgasõdureiks.

Muide, 2011. aasta suvel Liibüas viibinud endine USA Kongressi liige William Fauntroy nägi enamikku neist kuritegudest oma silmaga ja oli sunnitud umbes kuu aega  end peidupaigas varjama, kuna pelgas vangistamist oma tumeda nahavärvi tõttu ja lintšimist. Kohtusse, „Kaddafi protsessile” ilmudes tekitanuks ta oma tunnistustega kindlasti korraliku sensatsiooni.

Kaddafil olnuks kohtus väga hea kaitse. Nimelt teatas Prantsusmaa üks tippjuriste, endine välisminister (aastail 1984-86 ja 1988-1993) Roland Dumas 2011. aasta mais, et on valmis Kaddafit Rahvusvahelises Kriminaalkohtus kaitsma ning süüdistas president Sárközyt sõjakuritegudes. Valmisolekust Liibüa juhti kaitsta teatas paljude nimekate Prantsuse juristide hulgas ka Jacques Verges. Mõlemad olid käinud sõjaaegses Liibüas ja näinud agressori tekitatud sõjakoledusi oma silmaga. Verges ütles Liibüast naastes, et ta eesmärgiks on „paljastada NATO pommirünnakutes süüdi olevad palgamõrtsukad”. Parim koht seda teha olnuks teadagi „Kaddafi protsess”…

Kaddafi jõhker „ärakoristamine” osutus rängaks veaks

Paljastamist pelgavad agressorriikide juhtfiguurid lasid aga väidetavat Kaddafi surma kujutavat videomaterjali üle maailma levitada lubades pudelist välja džinni, mida sinna tagasi toppida on üliraske, kui mitte lausvõimatu: äratasid tugevad usulised ja isamaalised tunded neilgi liibüalastel, kes seni mõlemas suhtes leiged olid olnud.

Liibüalasi riivas tugevalt, kuidas olid väidetavad Kaddafi tapjad käitunud oma ohvriga nii enne kui pärast tolle surma. Haavatud vangi piinati, ta laipa aga mõnitati (s.h. matkiti temaga sugulisse vahekorda astumist). Tapetut ei maetud maha ööpäeva jooksul (kuigi muhamediusu komme seda nõuab), vaid vastupidi, pandi see uudishimulikele vaatamiseks välja ja maeti alles viiendal surmajärgsel päeval.

Lõviosa liibüalastest pole kaugeltki paduusklik ega aja usuküsimustes juuksekarva lõhki, vaid suhtub neissegi mõistusega. Kuid igasuguse hea tavaga vastuollu minev, inimväärikust rängalt alandav käitumine, mis väidetavale Kaddafile surma eel ja järel osaks sai, puudutas väga paljude liibüalaste hingekeeli. Sõltumatu ajakirjanduse andmetel pani see Kaddafisse hästi suhtuma neidki, kes tema suhtes seni leiged või vaenulikud olid olnud.

Seeläbi muutus Kaddafi paljudele märtriks, õiget asja ajades langenud Juhiks. Suurenes huvi tema õpetuse vastu. Äsjased leiged liitusid vastupanuliikumisega. Üks osa neist relvaga, teine abistajana, kolmas maailmale Liibüas toimuva kohta tõese teabe edastajana.

USA valitsusametnik: Kaddafi surm oli võltsing!

USA välisministeeriumi endine kõrge ametnik Steve Pieczenik teatas varsti pärast „surmauudise” ringlemaminekut, et tegu oli võltsinguga.

Telejaamale „Prison Planet TV” 20. oktoobril 2011 antud usutluses ütles Pieczenik, et asjaomasel videol näidatud isik pole mingil juhul Muammar Kaddafi ja et vastupidist väitvad lääneriigid eesotsas USA-ga lihtsalt valetavad. Usutletu nimetas nii president Barack Obamat kui ka välisminister Hillary Clintonit patoloogiliseks valetajaks ja meenutas mõlema varasemaid valega vahelejäämisi. Pieczeniki sõnul on tegemist infosõja operatsiooniga, mille eesmärgiks on avalikkust eksitada.

Pieczenik on seesama endine kaitseministeeriumi ja välisministeeriumi kauaaegne ametnik (töötas seal koguni viie presidendi – Richard Nixoni, Gerald Fordi, James Carteri, Ronald Reagani ja vanema George Bushi – valitsusajal), kes teatas 2011. aasta kevadel ajakirjandusele, et Osama bin Laden oli surnud 2001. aastal loomulikku surma ja et USA valitsuse vastupidised jutud on propagandavale. Pieczenik on USA üks paremaid infosõjaspetsialiste.

Kes suri Kaddafi asemel tegelikult?

Lääne peavoolumeedias levitataval, „surevat ja surnud Kaddafit” kujutaval videomaterjalil näidatakse tegelikult hoopis ühte ta tosinkonnast teisikust. Uurival ajakirjandusel õnnestus üsna ruttu välja selgitada märtrisurma surnud teisiku nimi: Ali Madžid (inglisepärases kirjaviisis: Majid) Al Andalus. Tegemist oli Sirdi linna elanikuga, kes oli juba eluajal tuntud oma suure sarnasuse poolest Kaddafiga.

Kahtlused „Kaddafi-video” ehtsuses tekkisid juba vahetult selle ilmumise järel. Nimelt selgus videot uurides, et:
-    tapetu nina- ja kõrvakuju on Kaddafi omast erinev;
-    tapetu nahk on peaaegu sile, sel pole kaugeltki niipalju kortse kui 69-aastasel inimesel peaks olema;
-    tapetu on Kaddafist väiksemat kasvu;
-    tapetu kõhul puudub operatsiooniarm (1971. a. tehti Kaddafile ussripikulõikus);
-    video oli salvestatud 19. oktoobril, seega päev enne Kaddafi „surma“.

Suuri kahtlusi äratas seegi, kuidas „vana luurehunt” ja väljapaistev väejuht Kaddafi, kes tundis oma vaenlast läbi ja lõhki, oli lasknud end nii lihtlabaselt avastada ja kinni võtta.

Kaddafi „surm” oli ilmselt kahepoolne kokkulepe

Liibüa juhi „kadumine näitelavalt” oli kõigi märkide järgi otsustades Kaddafi ja NATO kokkuleppe tulemus, leiab osa poliitikavaatlejaid. Selle seisukoha kasuks räägib mitugi asjaolu.

Esiteks, NATO-l oli tarvis leida hea ettekääne läbikukkunud sõjast lahkumiseks, et säilitada veel vähesedki säilinud maineriismed. Venis ju algselt paaripäevaseks kavandatud „võidukas välksõda” kaheksakuuliseks ja selle lõppu pole praegugi näha. Nüüd aga saab NATO lõpetada õhurünnakud, „anda võim üle” mässajate juhtorganile – Rahvuslikule Üleminekunõukogule – ja viia oma väed Liibüast välja. 21. oktoobril 2011 teataski NATO juhtkond kavatsusest lõpetada liibüa-operatsioon sama kuu lõpuks.

Teiseks, see võimaldas NATO-l vähendada vaenlastehulka „Afganistani rindel“. Teatavasti oli USA Luure Keskagentuur värvanud Liibüa sõtta peamiselt Afganistanist tuhandeid lahingukogemusega islamiäärmuslasi. Liibüas paisati „afgaani liitlased“ rindelõikudesse, kus valitsusvägede vastupanu oli kõige ägedam, ja „unustati” tihtilugu rünnakut NATO lennuväega toetada, mõnikord aga avati lausa „sõbralik tuli“, s.t. tulistati omasid (?). NATO vägede lahkudes tehakse muidu hästi sõdivad, kuid kohalikke olusid mittetundvad „afgaani külalised“ valitsusvägede ja partisanide löökidega muidugi pulbriks, kuid see nõrgestaks mõnevõrra ka Liibüa kaitsejõude.

Kolmandaks, see vabastas USA käed uuteks agressioonideks. On ju juba „järge ootamas“ Süüria, Iraan, Pakistan…

Neljandaks, Kaddafil oli tarvis saada sõjast kõvasti räsitud riigile hingetõmbeaega. Kui ümberpiiratud linnades hukkunute laibad jäänukski massiliselt tänavale vedelema-lagunema ja paljud asulad vee ja elektrita, siis kaasnenuks sellega suur taud ja kaos, mis ähvardanuks levida välismaalegi.

Viiendaks, Kaddafi sai nõnda anda ikka veel kahevahelolevale osale liibüalastest võimaluse kogeda oma nahal erinevust „Kaddafi aegse“ ja Rahvusliku Üleminekunõukogu aegse elu vahel.

Paljude poliitikavaatlejate hinnangul ootab uute võimudega kaasaläinud liibüalasi väga varsti lootuste purunemine, nad pettuvad ja hakkavad seejärel „vanu häid aegu“ tagasi tahtma. Ja kui siis „ootamatult“ ilmneb, et Kaddafi on ikkagi elus ja tugevam kui varem…

Siis selgub, et piraadipealik Billy Bonesi hammustamise-ütlus Muammar Kaddafi puhul ei kehti.

TÕNU KALVET

Rahvuslaste Tallinna Klubi ajalehe „Rahvuslik Teataja” 2. numbris (november 2011) ilmunud artikli algne, täispikk variant.

Kellele ja milleks on euro kasulik?

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: laupäeval, 16. aprillil 2016. 17:39

Kirjutas Autor

Klikke: 13439

Eurole ülemineku TEGELIKEST võitjatest ja kaotajatest Eestis.

Eurole ülemineku põhjenduseks tõi Eesti valitsus välisinvestorite hirmu Eesti krooni ees. Kroon oli aga euroga seotud kindla kursiga ja mingit hirmu olla ei saa, kui investor ise on vähegi normaalne. Investorid tulid ka krooni ajastul, kui neil oli tulekusoov. Kui välisinvestorid tulevad ja meil Läänest viis korda väiksema palgaga töölisi ekspluateerivad, siis kasum läheb Eestist välja. Samal ajal läheb Eesti päritolu kapital suure kasumi lootuses Aserbaidžaani, Ukrainasse, Põhja-Aafrikasse jm., kus kohalikud sulid selle sageli omastavad.

Kui investeeringuid on vaja, siis võiks riik võtta enda käsutusse pensionisamba ja kasutada seda uute töökohtade loomiseks. Praegu on aga nii, et töölised panevad oma raha ja riik lisab omalt poolt samuti maksumaksja raha ning kõik see läheb välisriikide pankadele või ka mõnele kohalikule tippjuhi sõbrale välismaal spekuleerimiseks. Mis sellest hiljem pensioniikka jõudnud töölisele alles jääb, selgub lõplikult aastakümnete pärast. Käimasolevas masus on juba selgunud, et mõnes kohas on sambad algsest isegi väiksemaks jäänud.

Euro tulekul ei ole välistatud, et investorid ostavad kokku veel töötavad ettevõtted, demonteerivad sisseseade, vallandavad töölised ja viivad tootmise Kagu-Aasiasse, kus tööjõud on veelgi odavam. Tuletame meelde, kuidas 1990-ndate alguses Soome konkurentide rõõmuks hävitati vee hinna järsu tõusu abil kiiresti meie paberitööstus. Tulemuseks oli tõsine löök Eesti kultuurile. Trükiste hinnad tõusid „tänu“ välismaisele paberile tuhandeid kordi ja tiraažid vähenesid kümneid kordi.

Välisinvestorid ajasid hiljuti pankrotti Kreenholmi. Juba ammu on „plats puhtaks“ tehtud „Ilmarisest“, „Voltast“, „Dvigatelist“, „Eesti Kaablist“, Ekskavaatoritehasest, RET-ist, Raudbetoontoodete tehasest ja paljudest teistest ettevõtetest.

Seega on lootused uute töökohtade tulekule sama reaalsed kui kartused töökohtade likvideerimise pärast. Küll aga osutus reaalseks hinnatõusukartus.

Lubadus „euro hinda ei tõsta!” osutus blufiks

Euro tulekuga on kõikjal hinnad tõusnud. Eestis tõsteti hindu juba enne euro tulekut, sest teati, et tulemas on parlamendivalimised. Seetõttu olnuks hinnatõus euro tuleku ja valimiste vahel võimuritele kahjulik. Vaatamata valimiste lähenemisele, tõusid toiduainete hinnad ka pärast euro tulekut. Näiteks kartuli hind on enam kui kahekordistunud. Võimas hinnatõus jätkus ka pärast märtsivalimisi ja läheb ilmselt hoogu pärast 1. juulit, kui hinnasiltidelt kadusid kroonihinnad.

Võimurite väitel on senise hinnatõusu põhjustanud mitte euro, vaid muud põhjused. Need „muud põhjused” on aga samuti Brüsselist tulnud.

Meile on peale surutud elektrituru avamine, mille tõttu elektrihind meie tööstusele on tõusnud 30 % ja varsti tõuseb ka üksiktarbijatele. Elektrihinna tõus nõrgendab meie ettevõtete konkurentsivõimet eksporditurul ja rõõmustab konkurente läänes. Hinnatõus üksiktarbijatele tuleb paari lähema aasta jooksul. Seniks peame leppima hiiglasliku võrgutasuga, mis ületab oluliselt elektri maksumuse. Ometi on enamik elektrivõrgust ehitatud okupatsiooniajal.

Pidevalt tõuseb ka mootorikütuse hind, millele lisandub ka Brüsselist pealesurutud kõrge aktsiisimaks. Kõik see tõstab paratamatult kõigi siseturul müüdavate kaupade hindu.

Tõsine probleem on see, et tööpuuduse ja kordades madalamate palkade tõttu on ca 120 000 nooremat eestlast juba välismaale tööle läinud. Nende tagasipöördumine on küsitav. Kui edaspidi on Eestis tööjõudu vaja, siis tuleb seda tuua idast või Araabiamaadest, millega kaasnevad tõsised sotsiaalsed ja rahvuslikud probleemid.

Riikide asemel päästame tegelikult hoopis… panku!

Euroga ühinemisel saime „kaasavaraks”, et peame aitama kriisimülkast välja Kreeka, kus 30 aastat võimul olnud kolm perekonda on pidevalt riisunud riigi raha ja on rahva pahameele vaigistamiseks tõstnud keskmise pensioni üle 25 000 EEK-ini ning maksavad seda 14 korda aastas, s.o. iga päev saab Kreeka pensionär u. 1000 krooni. Ka on eurotoetused Kreeka põllumeestele kuus (!) korda suuremad kui meie põllumeestele antavad toetused.

Päästa tuleb ka Iirimaad, mida on meile pidevalt reklaamitud kui suurt eeskuju. Nende riikide päästmiseks tuleb igal Eesti elanikul, imikud ja pensionärid kaasaarvatud, ohverdada veidi üle 9200 krooni.

Järge ootavad juba Portugal, Itaalia ja Hispaania, kel tuli kevadel tagasi osta 400 miljardi dollari eest võlakirju. Uute kokkuvarisejate nimekirja lisandus viimasel ajal ka „meie kodumaa“ süda – Belgia.

Tegelikult peame päästma mitte Kreekat jt. riike, vaid Saksa ja Prantsuse panku, kes on kokku ostnud nende riikide tapeedistunud võlakirju vastavalt 30 ja 15 miljardi euro eest.

Pensionärid kiirustagu „kirsturaha” ärakasutamisega!

Kui üleminek rublalt kroonile oli suhteliselt odav – tuli maksta ainult raha trükkimise eest, siis eurod tuli välja osta ja Eestil tekkis täiendav riigivõlg meil ringluses olevate eurode summas. Välispankadele tuli Eesti Pangast tagastada 47 miljardit krooni tagatisraha.

Pangad asusid euro tulekuks ettevalmistusi tegema juba üle aasta tagasi. 1. jaanuarist 2010 tõsteti mitmesuguste teenuste hindu kordades. Nii näiteks konto liikumise väljatrükk maksis 5 EEK-i asemel 25 EEK. Hoiuseintressi, mis 2009. aastal oli eurohoiuselt ca 1,5 % ja kroonihoiuselt ca 3 % (BIG pangas isegi 8,2 %), langetati ja praeguseks on see 0,1 %.

Kui hoiustajal oli pangas miljon krooni, siis intressiks sai ta iga nädal ühe trammipileti maksumuse. Samal ajal on inflatsioon 4-5 % või rohkemgi. Need pensionärid, kes on pannud panka nn. kirsturaha, peavad arvestama, et see muutub nulliks 20 aastaga. Nii et kiirustage selle raha kasutamisega!

Peamised kasusaajad: Euroopa Liit ja (välis)pangad

Kellele siis tuli euro tulek kasuks? Kõigepealt oli seda vaja Euroopa Liidule, et tõsta euro prestiiži. Saksamaal nõuab juba 50 % elanikest margale tagasipöördumist. Inglise majandusteadlaste arvates on euro ellujäämise tõenäosus 20 %.

Suured võitjad on teadagi pangad, kes 2009. aastal said Eestist kaks miljardit krooni puhaskasumit. Samuti on tõenäoline, et mõni aeg pärast eurole üleminekut õnnestub pankadel peaaegu kõigile peale suruda kaardimaksed, millelt pangale laekub 2,9 % ostusummast. Sellele lisandub veel 20 eurot kuus igalt kaardimakseid vastuvõtvalt karbikeselt ja metallraha panka vastuvõtu tasu. Kaubanduskett seda oma kasumist ei maksa ja lisab selle hindadele. Seega tuleb seda 2,9 % vaadata kui maksu välispankade kasuks. Ilmselt lähevad tõstmisele pankade teenustasud, kõigepealt ülekanded pankade vahel.

2011. aasta I kvartalis said välispangad Eestis kolm miljonit eurot rohkem kasumit kui terve 2010. aasta jooksul kokku. Käesoleva aasta esimese viie kuuga said pangad 107 miljonit eurot kasumit. Tuleb märkida, et vastavalt euroeeskirjadele ei maksa välispangad Eestile oma kasumilt sentigi.

Meile lubati, et hinnad kroonides on kaubanduses nähtavad 1. juulini 2011, kuid juba 1. jaanuari hommikul olid bensiinijaamadel kroonihinnad kadunud. Paljudes kauplustes olid kroonihinnad väga väikeste numbritega, nii et vanuritel polnud võimalik neid näha. Väikesed numbrid võivad ahvatleda vanureid ülejõu ostma ja pensioni paari päevaga ära kulutama. Metallrahadega, mis pealegi kõik peaaegu ühesuurused, arveldamine on vanuritele raske ja võtab harjumiseks palju aega. Kergem on ka raha vanurile tagastamisel „eksida”.

Kummaline oli ka eurokalkulaatorite jaotamine. Osale korteritest pole neid siiani antud. Teiseks oli osale korteritele lisaks kalkulaatorile ümbrikku pandud ka kaks kaarti, mis vaatenurga muutmisel näitavad vaheldumisi eurosid ja EEK-e. „Vähem võrdsetele“ elanikele ei ole aga antud ühtegi sellist väga mugavat kaardikest. Ilmselt on tegemist Eesti Vabariigi Põhiseaduse §12 rikkumisega. Kuna aga kogu üleminek eurole on vastuolus põhiseaduse §-ga 111, siis on elanikkonna selekteerimine selle kõrval tühiasi.

Teised kasusaajad: kurjategijad, Eesti Panga ametnikud…

Kasu saavad kindlasti kurjategijad. Saab ju Eestist röövitud eurod ilma vahetamata igal pool käiku lasta. Seega sagenevad väliskurjategijate visiidid Eestisse. Senisest palju sagedamini hakkab levima valeraha. Kui kroone võltsiti harva ja ebakvaliteetselt, siis eurosid toodavad illegaalsed trükikojad päris kvaliteetselt. 2009. aastal tabati kokku 860 000 võltsitud Eurot, põhiliselt 20- ja 50-sed kupüürid. Eestis on juba iga nädal tabatud mitu valeraha, isegi võltsitud münte. 2011. aasta esimese viie kuuga tabati Eestis 150 võltsitud eurokupüüri ning 37 ühe- ja kaheeurost münti.

Kasu said ilmselt ka Eesti Panga tippametnikud, kes tegelesid/tegelevad paberkroonide hävitamisega. Kuna Eesti Pank on haaranud enda kätte terve kvartali, sealhulgas ka sünnitusmaja, siis ruumipuudust kroonide hoidmiseks ei ole. Euro põhjaminekul oleks kroonid kohe tasuta võtta. Krooni tulekul müüdi Nõukogude Liidu rublad edukalt nii, et isegi kohus ei tuvastanud mingit kuritegu. Käesoleva aasta jaanuaris toimus Lõuna-Sudaanis referendum iseseisvumise küsimuses, mille tulemusena tekkis uus riik, kes vajas kiiresti oma raha ja võinuks olla meie kroonide ostja.

Kroonide hävitamise otsus näitab selgelt teatud ametiisikute kavatsust isiklikult rikastuda, sest raha hävitamist ei ole praktiliselt võimalik kontrollida ja kokkukogutud kroonide mitmekordne eurodeks vahetamine on teatud isikutele lihtne.

FELIKS SAAREVET

Rahvuslaste Tallinna Klubi ajalehe "Rahvuslik Teataja" 1. (juuli-august 2011) ja 2. numbris (november 2011) ilmunud kirjutise täispikk variant.

Liibüa-juhtum tõestas: Euroopa viie rikkama riigi hulka jõudmine oleks üliohtlik!

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: laupäeval, 16. aprillil 2016. 17:35

Kirjutas Autor

Klikke: 12648

TÕELISELT iseseisvaks riigiks saamine läks Liibüale väga kalliks maksma.

Euroopa viie jõukama riigi hulka jõudmine oleks Eestile üliohtlik. Samuti oma välisvõla äramaksmine ning igas mõttes iseseisvaks muutumine. Seda sellepärast, et „me lääne sõbrad” asuks meid siis kohe sopaga üle kallama ja tungiks meile viimaks kambakesi kallale.

Sellise järelduse lubab teha Liibüaga toimunu. Aafrika jõukaimaks tõusnud riigile tungisid 2011. aasta hilistalvel-varakevadel kallale just need riigid, keda Liibüas selle hetkeni „me lääne sõpradeks” peeti.

Ent vaadakem asja järjekorras. Esmalt Eesti ja eestlase mätta otsast.

Kas Liibüa on teinud Eestile midagi halba?

Kedagi taunida, hurjutada või rünnata on mõtet eeskätt ikkagi siis, kui see keegi on teinud taunijale/hurjutajale/ründajale varemalt midagi halba. Mida halba on siis Liibüa meile teinud?

Siinkirjutajale ei meenu küll ainsatki juhtumit, kus Liibüa oleks eestlaste ja/või Eesti suhtes vaenulikkust ilmutanud. Tõsi küll, südamesõprust pole mõlema riigi vahel samuti olnud, kuid päris kõiki maailma riike ei saagi ju sõpruskonda haarata. Eriti veel siis mitte, kui pole aega ega muid vahendeid, mida neile pühendada.

Täiesti arutu oleks aga muuta rahumeelne tuttav hoolimatu, läbimõtlematu käitumise abil oma vaenlaseks. Eriti veel siis, kui see tuttav on oma tegutsemisega sulle head teinud.

Liibüa heateod Eestile(gi)

Liibüa on eurooplastele – sealhulgas eestlastelegi – teinud vähemalt kaks heategu:

1) püüdnud kinni ja pannud okastraataia taha, vee ja leiva peale need „karvased ja sulelised”, kes Liibüa kaudu ebaseaduslikult Euroopasse tahtsid trügida;

2) muutunud nii majanduslikult kui igas muuski mõttes tugevaks, tõeliselt iseseisvaks riigiks – selliseks, kes ei palu „arenenud läänemaailmalt”, käsi pikal, almust ega ole seetõttu lääneriikidele koormaks.

Kolmandaks heateoks võiks pidada loobumist massihävitusrelva, eriti just tuumarelva loomisest-hankimisest. Eurooplastel pole tarvis karta, et Liibüa juhtkonna meelemuutuse korral tabaks „Euroopa pehmet kõhualust” (tuuma)raketisadu.

Illegaalsed Euroopasse trügijad „võeti rajalt maha”

Liibüa oli pikka aega peamine läbirännumaa: lõviosa Euroopasse ebaseaduslikult siseneda tahtjatest liikus oma unistuste „pudrumägede- ja piimajõgedemaale” just Liibüa kaudu. Seda hetkeni, mil selle rände peamised kahjukannatajad – Lõuna-Euroopa riigid – Liibüaga koostööleppe sõlmisid.

Pilt muutus vaat et päevapealt. Inimkaubandus sai surmahoobi. Riiki sisenenud „edasirännuhimulised” võeti kinni ja paigutati põgenikelaagritesse. Riigist mingil moel Euroopasse (peamiselt Itaaliasse ja Maltale) pääsenud illegaalid võeti asjaomaste riikide piirivalvelt vastu ja paigutati „hoiule” samadesse laagritesse. Liibüa ja Itaalia piirivalve korraldas Vahemerel ühispatrulle.

Euroopa Liidu esindaja Liibüas, Adrianus Koetsenruijter teatas 2010. aasta keskel BBC-le rahulolevalt, et tänu Liibüa tegutsemisele oli Itaalia ja Malta rannikule jõudnud illegaalide hulk kahanenud „peaaegu nullini”.

Tingimused põgenikelaagrites olid lausa nii spartalikud, et rahvusvahelised inimõiguste kaitse organisatsioonid süüdistasid Liibüat koguni inimõiguste rikkumises. Liibüa võimud sellest kisast aga ei hoolinud, sest teadsid oma kogemusest: muul moel pole võimalik „marjamaale pürgijate” tulva peatada. Pealegi toetas Liibüa võimude rändepoliitikat juba ka Euroopa Liidu juhtkond.

2010. aasta oktoobris jõudsid Euroopa Liit ja Liibüa kokkuleppele, et tõhusa illegaalitõrje eest maksab EL Liibüale viis miljardit eurot ning lisab sellele veel 50 miljoni euro väärtuses vastavaid tehnilisi seadmeid. Kokkuleppe olulisuse rõhutamiseks sõlmiti see Edela-Liibüa kõrbes asuvas Kufra külas, kus paikneb ebaseaduslike aafrika sisserändajate kinnipidamislaager.

Maailma vaeseimast riigiks Aafrika rikkaimaks riigiks

Aafrika riike peetakse vaesteks, pidevateks hädasolijateks, kes rikkalt läänemaailmalt muudkui raha nuruvad ega suudakski ilma selleta toime tulla.

Liibüa on selle täielik vastand. Sisemajanduse aastane kogutoodang iga liibüalase kohta oli 2010. aastal u. 6000 USA dollarit – Aafrika kõrgeim. Inimarengu indeksi poolest (see iseloomustab elanikkonna elatustaset kõige paremini) oli Liibüa mullu maailmas 53. ja Aafrikas 1. kohal. Paremuselt järgmine Aafrika riik ses arvestuses oli Tuneesia (81. koht).

„Noored liibüalased käivad hästi riides, on heas toitumuses ja hästi haritud. Liibüalase keskmine sissetulek on praegu suurem kui britil. Rikaste ja vaeste sissetulekute vahe /-/ on väiksem kui enamuses riikidest. Liibüa rikkus jaotub ta ühiskonna liikmete vahel õiglaselt. Igale liibüalasele on tagatud tasuta ja tihtilugu kõrgetasemeline haridus, arstiabi ja tervishoid. Uued koolid ja haiglad on iga rahvusvahelise mõõdupuu järgi muljetavaldavad. Kõigil liibüalastel on oma maja või korter, auto, enamikul neist on televiisor, videomagnetofon ja telefon. Võrreldes enamusega Kolmanda Maailma riikide kodanikest ja paljudega Esimese Maailma omadest, elavad liibüalased tõepoolest hästi,” kirjutasid briti ajakirjanikud David Blundy ja Andrew Lycett oma teoses „Kaddafi ning Liibüa revolutsioon”.

Kogu riigis käib (õigemini: kuni praeguse sõjani käis) ulatuslik ehitustöö. Korteriüüri liibüalastel maksta ei tule.

2006. aastal otsustas Liibüa valitsus kinkida igale koolilapsele (neid oli toona riigis aga 1,2 miljonit!) sülearvuti. Ettevõtmise kogumaksumus oli u. 250 miljonit USD.

Keskmine eluiga Liibüas on 77,5 aastat, s.h. meestel 75,2 ja naistel 79,9 aastat (2010. aasta andmed). Maailmas on see vastavalt 36., 30. ja 43. näitaja.

NB! Muammar Kaddafi võimuletuleku järgsel aastal, 1970-ndal, oli liibüalase keskmine eluiga 51,9 aastat (maailma riikide seas 116. koht), s.h. meestel 50,4 (116.) ja naistel 53,4 aastat (117.).

Võrdluseks: Eesti elaniku keskmine eluiga oli 1970. aastal 70 (maailmas 28.!), s.h. meestel 65,7 (41.) ja naistel 74,4 aastat (maailmas 18.!). Seevastu 2010. aastal oli Eestis keskmine eluiga 73,1 (maailmas 86.), s.h. meestel 67,7 (110.!) ja naistel 78,8 aastat (53.).

Seda loetelu võiks jätkata veel väga pikalt. Ent piisab sellestki. Ja kes mäletab veel, et 1951. aastal oli Liibüa olnud 1951. ametlikult maailma vaeseim riik?!...

Tõelise hoo sai Liibüa areng sisse 1969. aastal, pärast kolonel Muammar Kaddafi võimuletulekut.

Vabanes välispankurite lõa otsast

Kaddafi üheks suuremaks „patuks” võib pidada Liibüa vabastamist võlaorjusest. Nimelt saavutas Kaddafi 2008. aasta aprillis Venemaa valitsusega kokkuleppe, et tühistatakse Liibüa viimane mainimisväärne välisvõlg – 4,5 miljardit dollarit, mis oli pärit veel Venemaa õigusliku eelkäija, Nõukogude Liidu ajast. Vastutasuks kohustus Liibüa ostma Venemaalt u. kahe miljardi dollari eest relvi ja sõjatehnikat.

Tänu sellele ei saanud intressipõhisel pangandusel rajanev, „arenenud läänemaailm” Liibüale enam survet avaldada. Võlaorjusest vabanedes muutus Liibüa tõeliselt iseseisvaks. Enamgi veel, kuna suur hulk Euroopasse minevat naftat oli pärit Liibüast, siis sattus hoopis Euroopa ise Liibüa lõa otsa.

Seepärast oligi tarvis Liibüa juhtkond „korrale kutsuda”.

Sajad tuhanded aafriklased teel Liibüast Euroopasse

Lääneriikide kallaletung Liibüale lõpetas senise tõhusa rändetõkestuspoliitika. Paljud põgenikelaagrite asukad pääsesid okastraadi tagant valla ja võtsid kohe suuna Euroopale. Suur osa Liibüa sõja ajal Lõuna-Itaalias ja Maltal maabunud ebaseaduslikest sisserändajatest oligi pärit neist laagritest.

„ÜRO andmetel on lahingute puhkemisest alates lahkunud Liibüast enam kui 650 000 inimest, kuid enamus neist pole Liibüa kodanikud,” kirjutas 26. juunil 2011 Ungari riiklik uudisteagentuur MTI. Vahepeal on see arv kindlasti veelgi suurenenud.

Kui kallaletungijad saavutavad oma tahtmise ja Liibüas pannakse pukki välismaa näpunäidetel tegutsev nukuvalitsus, siis muutub Liibüa taas „tüüpiliseks Aafrika riigiks” – selliseks, kes ei tule ise toime ja on läänemaailmale (ka Eestile!) koormaks. Euroopa asub sinna „musta auku” oma maksumaksjate raha summima, meie aga peame tegelema „multikultuurse rikastamise” käigus EL-i imbuvate, õigemini: tulvavate illegaalide „õiglasema jaotamisega EL-i liikmesriikide vahel”, kuna Itaaliale, Maltale jt. EL-i lõunapoolsetele liikmesriikidele käib selle inimtulvaga toimetulek lihtsalt üle jõu.

„Tänusõnad” selle „õnneliku elumuudatuse” eest soovitan edastada lääne sõjaõhutajatele ja nende siinsetele pooldajatele. Ent asjal on ka hea külg: nüüd me juba teame, mis meid ees ootab, kui tõepoolest Euroopa viie rikkama riigi hulka peaksime jõudma...

Tõnu Kalvet

Rahvuslaste Tallinna Klubi häälekandjaks oleva ajalehe "Rahvuslik Teataja" avanumbris (juuli-august 2011) ilmunud samateemalise kirjutise algne, täispikk variant.