Miks on vajalik olla usuvastane?

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: laupäeval, 16. aprillil 2016. 15:18

Kirjutas Autor.

Klikke: 13447

Nagu teate, leidub usklikke sõnavõtjaid meedias igalpool ja nad kinnistavad inimesele juba alateadvusse, et usk loovat meile hädavajaliku moraali. Samuti on välja toodud 10 pattu, mille mõju alla sattumist tulevat järgida.

Kõik on justkui õige. Aga kas ikka on?

Ei tohi valetada, et tohi varastada, ei tohi tappa - kas seda peab inimesele siis ette ütlema, et inimene nii ei teeks? Kas pole see mitte elementaarne asi, selline asi, mida inimene oma sisemisest intelligentsist teab? Sel moel saab õpetussõnadele järgneva informatsiooniga manipuleerida, sisestades valearusaamu segamini õige infoga. Nii kaobki inimesel mõtlemisvõime (reaalsustaju) ning ta hakkab usaldama kõike, mida kas või mõni sõber või meediakanal ütleb - kaob faktitunnetus ning oskus toetuda iseenda kogemustele.

Niisiis: soovitan rõhku panna reaalsele elule! Mis toimub tegelikult ja kes on tegelikud valitsejad - see tuleb igaühel endal sisemise tööga ise paika panna. Igasugune „uskumine“ tuleb endast välja juurida. Hakake hindama oma mõtlemisvõimet, ärge suruge seda maha! Analüüsioskus on väljaarendatav, seda saab alati lihvida ning korrigeerida.

Oma on parem kui võõras. NB! Kõik usundid on Eestisse imporditud võõras kultuur, nad ei esinda meie rahva enda loodut. Tõeline väärtus on indiviidi analüüsimisvõime.

Ingrid-Silvia Erikson

Rahvuslus toetub inimeste ühtekuuluvusele

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: laupäeval, 16. aprillil 2016. 14:59

Kirjutas Autor.

Klikke: 13290

Rahvuslus ei lahkne skaalal "esimene Eesti ja teine Eesti". See esimese-teise skaala on pigem vahendajate-hädaldajate skaala.

(Selgituseks: vahendaja=poliitkorrektne nimetus tänapäevase sahkerdaja-JOKK-petja kohta; hädaldaja=palgaline kisakõri+need, kes ei viitsi olla inimesed. Mind ei suuda keegi veenda, et need töötud külajotad suudaks palju paremini elada siis, kui kõik töö kaudu teenimise võimalused neile kandikul kätte tuua. See ei tähenda, et paljud süsteemi nüristatud inimesed poleks hädas. Kuid nendele hädaabi jagamine ei too neid august välja, vaid vastupidi, lükkab neid peatselt veelgi hullemasse auku.)

Ja selles skaalas pole rahvuslastel midagi peale hakata; rahvuslus vastandub mõlemale. Mõlemad variandid toimivad "kohe-ja-praegu-siin"-laadi lahendustena. Seevastu rahvusluse põhituum seisneb tulevikulahenduste pakkumises. Selliste lahenduste, mis arvestavad olevikku ja mõtestavad minevikku.

Kui rõhuda väga tugevalt praegusele kehvale olukorrale ja mitte vihjata samaaegselt tulevikule, laskub rahvuslus sama madalale kui on laskunud Keskerakond või sotsid. Rahvuslus ei tohi laskuda sotsialismi, rahvuslus peab olema sotsiaalne. Sotsiaalsusest välja kasvanud sotsialistlikud parteid on tänapäeval ise suurimad sotsiaalsuse vastandid. Sotsiaalselt toimiv ühiskond võtaks sotsidelt kui pööbli eest hoolivatelt härrastelt, kes jagavad oma äranägemise järgi võõrast vara pööblile, eelkõige nende äraostmiseks, võimaluse manipuleerida alamatega, võimaluse suruda inimest pööbli seisundisse. Nii sotsid kui liberid (=vahendajad) on tänapäeval huvitatud pööbli olemasolust. Nad teenivad just pööbli manipuleerimise pealt, elatuvad pööbli seisundisse surutud inimeste olemasolust. Liberid on mõnes mõttes ausamad, sest nad jaotavad ümber rohkem enda kokkukavaldatud vara. Sotsid seevastu jaotavad ümber reeglina ainult võõrast vara. Muidugi eelistavad mõlemad jaotada ümber kodanike vara; suurärikate oma tuleb kaitsta - sealt võib tilkuda kaitsjate isiklikku rahakotti kopsakaid teenustasusid (ses mõttes on geniaalne Isamaa ja Res Publica Liidu pakutud "leiutis" - negatiivselt astmeline sotsiaalmaks...). Sotsialismil ja sotsiaalsusel on tänapäeval samapalju ühist kui armastusel ja armutusel.

Rahvuslus toetub aga sotsiaalsusele - inimeste ühtekuuluvusele. Ilma kõigi erinevate maailmaga samastumise, ühtekuuluvuse tasanditeta (pere, suguvõsa, kogukond, kogukondade rühm, rahvas, regioon (meil: Euroopa), maailm) ei suuda inimene olla piisavalt tugev, et olla isiksus, olla vaba, olla kodanik. Rahvusluse eesmärk on minu arust selle sotsiaalsuse loomine, selle sotsiaalsuse loomise abil kaasaaitamine pööbliseisusesse surutud ja surutavate taassaamisele inimeseks.

Rahvus on tasand, mis regionaalses mõttes hakkab kujutama juba arvestatavat jõudu. Tal on autonoomset iseorganiseerumise võimet piisavalt. Rahvuste regionaalne koostöö suudab vastu seista globaalsele inimesega manipuleerimisele.

Tõnu Ploompuu

Võimuladviku ootamatu patriotismipuhang - kas kaose tunnus?

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: laupäeval, 16. aprillil 2016. 14:55

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 12825

Kindralleitnant Ants Laaneots pidas kolmapäeval, 24. veebruaril 2010 piduliku kõne, mille sisu oli kohati üsna ootamatu. Ootamatu just seetõttu, et seni on sellist tooni ja selliseid väljendeid oma esinemises kasutanud vaid rahvuslased. Kui rahvuslaste kõnepruugi võttis üle aga Eesti sõjaväe üks juhte, siis peab olukord olema juba väga tõsine.

Miks ma nõnda arvan?

Sellepärast, et inimkonna senine kogemus näitab veenvalt: tavaolukorras pole võimuladviku liikmetel kombeks nimetada asju nende õige nimega. Praegu, poliitkorrektsuse hirmuvalitsuse ajal veel eriti. Rahuajal, majandusliku heaolu ja riigisisese stabiilsuse oludes eelistab võimuladvik teadupärast pigem keerutada, tihtipeale rahvale lausa näkku valetada. „Erand“ tehakse alles kriisi saabudes – siis, kui olukord on võtmas nii halba pööret, et rahvalt probleemide lahendamiseks toetuse ja volituse saamise nimel ollakse lihtsalt sunnitud silmakirjalikkusemask kõrvale heitma.

Kindral Laaneots - kas legendaarse metsavenna õpilane?

Kindralleitnant Laaneotsa ootamatu kõnekatkend on selline:

„Mõjutusoperatsioonid ja vaenulik propaganda omakorda võivad desarmeerida meid vaimselt, lõhkudes ühtekuuluvustunnet ja kaitsetahet. Neid tuleb võtta sama tõsiselt nagu klassikalist rünnakut. Infosõja ja mõjutusoperatsioonide eesmärgiks laiemalt on rahva identiteedi murendamine, selle asendamine ja hävitamine. Sõjaliste infooperatsioonide eesmärgiks on lõhkuda käsuliinid ja murda rahva vastupanutahe.

Kõigepealt rünnatakse meie välist kuvandit, üritades meid sildistada ja luua meist tegelikkusele mittevastav pilt. Näiteid ei ole vaja kaugelt otsida. Eesti kujutamisel väikese, saamatu ja tigeda, minevikku takerduva riigina on klassikaline mõjutusoperatsiooni eesmärk – külvata segadust, seada kahtluse alla demokraatlik ühiskonnakorraldus, pärssida juhtimisahelaid ja tekitada meie liitlaste seas umbusk meie vastu.

Seejärel rünnatakse meie sisemaailma, meie hoiakuid, väärtussüsteemi, meie tahet ise olla ja ise otsustada.

Lõpuks üritatakse meid hirmutada, esitades tõsiasjade pähe väljamõeldisi, millel ei ole loogika ja reaalsusega mingit seost. Näiteks niinimetatud „militaarasjatundjate” visalt levitatav naiivne kuulujutt, et üks vaenlase diviis suudab Eesti vallutada kahe tunniga.

Need on vaid mõned killud infoühiskonna strateegilistest lahingutest, mis käivad eetris ja meie peades.

Paraku ei saa vaenulike mõjutusrünnakute tõrjumisel loota ainult talupojatarkusele, sest suured riigid kulutavad selleks rindejooneta sõjaks miljardeid. Eesti vajab immuunsüsteemi. Meie rahvuslik psühholoogiline kaitse tuleb üles ehitada laiapõhjalisele ja tugevale alusele. Siis ei lõhu välismõjutused ja kriisid meie sisemist sidet, ühiskonda ja riiki tervikuna halbadel aegadel ära.“

Ja veel üks katkend samast kõnest: „Eesti riik hoiab ilmasambana meie ühist maailmapilti, kultuuriruumi ja meid rahvaks ühendavat väärtuste süsteemi. Eesti kultuur on meie sisemine, viimane ja kõige olulisem kaitseliin.“

Ants Laaneotsa kõne need osad oleks nagu maha kirjutatud Lõuna-Eesti legendaarse ühekäelise metsavenna, me hulgast 2010. aasta 4. veebruaril lahkunud Alfred Käärmanni teostest. Või siis mõne muu tuntud patrioodi kirjalikust või suulisest esinemisest.

Võrdluseks toon katkendi Käärmanni teose „Sissitegevuse käsiraamat“ 3. peatükist: „Kui avalikus sõjas algas Surmavaenlase rünnak võimsa suurtükitulega, siis kaasaegses salajases sõjas käib see massiteabevahendite: ajakirjanduse, raadio, TV ja interneti abil. Külma sõja lõpetamine, Berliini müüri lõhkumine, demokraatia kehtestamine ja Malta salakokkulepped, mille kohaselt kommunistlikke kurjategijaid ei karistata, andsid rahvusvahelisele kommunismile võimaluse vallutada maailm demokraatlikul teel. Kõikmõeldavad vahendid on praegu käiku lastud selleks, et hävitada Euroopa rahvuste kaitsetahe.

KUIDAS SEDA TEHAKSE?

Ajakirjandus halvustab lakkamatult kõike rahvuslikku: rahvusterviklust, isamaalist kasvatust, Kaitseväge, relvakandmist ja kaitsetahet, nimetades seda „natsismiks“ ja „fašismiks“!!“

Kes märkab Laaneotsa ja Käärmanni jutus põhimõttelist vahet? Mina igatahes ei märganud.

Kui vaieldamatult võimuladvikusse kuuluv isik julgeb rääkida nii avameelselt ning nimetada asju nende õige nimega, siis näitab see, et olukord on võtmas väga halba pööret ning et arukas oleks valmistuda kõige halvemaks. Teab ju Laaneots suurepäraselt, et infosõda on kaasaja maailmas pahatihti eelmänguks pärissõjale.

„On sõjaeelne olukord“

Teine samasugune ohumärk oli ka rahvusliku julgeoleku teemaline konverents, mis toimus Tallinna kesklinnas paiknevas hotellis „Swissotel“ 4. detsembril 2009. Nomenklatuuri kuuluvatest inimestest esines seal kaunis avameelse sõnavõtuga näiteks kaitseminister Jaak Aaviksoo, samuti Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam. Päris lahtist teksti kasutasid teisedki selle konverentsi sõnavõtjad. Poliitkorrektsuse osakaal sõnavõttudes oli nii väike kui üldse olla saab. Seda ilmselt seetõttu, et taibati: keerutamisest ja udutamisest on raskes olukorras pigem kahju kui kasu.

Ja et olukord tõepoolest on raske, selle kohta toon siinkohal ühe, väga ilmeka näite.

„Venemaa Dessantväelaste Liidu Kesknõukogu esimees Pavel Popovskihh väitis oma intervjuus 2009. aasta 19. mail: „On sõjaeelne olukord. NATO grupeeringut Venemaa piiridel – Balti riikides, Poolas, Tšehhis – on tugevdatud paarkümmend aastat. Nad valmistuvad aktiivselt sõjaks Venemaaga.“

2009. aasta mais said alguse väga tähtsad sündmused Venemaa sõjalistes ettevalmistustes. /-/ Niisiis määrati 2009. aasta maikuus kindralleitnant Vladimir Šamanov õhudessantvägede ülemjuhatajaks. /-/ Seejärel muudeti Šamanovi visal nõudmisel ära õhudessantvägede vähendamise kavad. Vastupidi, nende vägede hulk kasvab. Moskva sõjaväeringkonnas formeeriti dessantründe brigaad, 76. Pihkva õhudessantvägede diviisis aga langevarjurite dessantpolk.

Nüüd nõudis kindral Šamanov kaitsetööstuselt dessantvägede kahurväe ja soomustehnika üleviimist roomikutelt ratastele, sest nagu teatas ülemjuhataja, „nüüd hakkab peamine sõjategevus toimuma lokaalsetes konfliktides, paikades, kus infrastruktuuril on hästi arenenud teedevõrk.“

Suve keskelt kuni sügise lõpuni toimusid Venemaal vahetpidamata laiahaardelised sõjaväeõppused (Laadoga 2009, Lääs 2009), kus muu hulgas harjutati eristsenaariumide järgi õhudessantvägede ja merejalaväe koostööd. /-/

Siit nähtub, et dessantväed said sellel aastal tõelised lahingukomandörid, kasvas vägede arvukus, täiustati tehnikat uute sõjatandrite tingimusi arvestades, tehti läbi õppused ja kanti ette valmisolekust.

Uudishimulik lugeja võib kätte võtta maakaardi ja vaadata, kus postsovetlikus ruumis on kõige mugavam Venemaa territooriumilt ühes lahinguoperatsioonis kasutada õhudessantvägesid ja merejalaväge.“

See pikk katkend on pärit T. Kelami väljaantavast välispoliitikaajakirjast „Maailma Vaade“ ja kuulub Balti Vene-uuringute Keskuse juhatajale, Vladimir Juškinile, kes mainitud ajakirja 10. numbris vastas peatoimetaja Mart Helme küsimustele. Muuseas, V. Juškin oli ka üks eelnimetatud julgeolekukonverentsil esinejatest.

„Kasulikud juhmardid“ – infosõja esmased ohvrid

Harjumatult otsekohest kõnepruuki kasutas samas ajakirjanumbris ka Kelam ise. Siinkohal toon vaid mõne katkendi ta artiklist pealkirjaga „Riiklikust infojulgeolekust“: „Viimasel ajal on infoagressiooni ning füüsilise kallaletungi seosed muutunud märksa selgemaks ja „kuumemaks“.

Seda näitas kõige räigemalt 2008. aasta augusti Vene-Gruusia sõja eellugu. Vene vägede sissetungile Gruusia territooriumile eelnes kaks aastat varem alustatud Moskva infosõda Gruusia vastu, mille käigus Vene pool levitas kuvandeid grusiinidest kui vastutustundetuist, agressiivseist ja mustal turul teiste arvel rikastuvaist isikuist. /-/

Eestlasi on aastaid Moskva poolt kujutatud fašistide kaasajooksikuina, venelaste vihkajaina, sõgedate natsionalistidena jne. Aprillis 2007, poolteist aastat enne sissetungi Gruusiasse üritasid Vene liidrid nende kuvandite varal teostada Eestis riigipööret ning asendada üksnes kuu aja eest demokraatlikult moodustatud valitsus Moskvale järeleandlikumaga. /-/

Mitmed analüütikud on jõudnud järeldusele, et infosõjad piirkonnas, kus paikneb Eesti, ei ole pelgalt mäng mõjudega ja poliitiliste müütidega ega paradigmadevaheline konkurents, vaid senisest suurema tõenäosusega viivad mainitud infosõjad kuumade konfliktideni. Et sääraseid arenguid ennetada, vajame kodanike aktiivset kaasalöömist infosõja ohtude teadvustamisel ning nendele vastuseismisel. Infosõja müütide leviku parim keskkond on pealiskaudsed, enesekesksed ning ühiskonna probleemidest mitte eriti huvitatud inimesed, kelle kohta propagandatehnikud lasksid juba 20. sajandi keskpaiku käibele termini „kasulikud juhmardid“. „Kasulikud“ infosõja müütide levitajaile. /-/

Eesti kaitse tugineb meie kodanikule, tema intellektuaalsele iseteadvusele ning identiteeditajule. Kui meie edasine areng jätkub homo consumens´i – tarbiva inimese kuvandi tähe all, milles kodaniku elu on pragmaatiliselt orienteeritud isiklikule heaolule, karjäärile ja meelelahutusele, siis tähendab see väikese rahvusriigi suurenevat haavatavust vaenulike inforünnakute suhtes. Ähmase identiteeditajuga ja nõrga väärtustundega inimesi on lihtne manipuleerida.

Eesti rahva hingeelu ja identiteedi ühe parima analüütiku Oskar Looritsa väitel määrab kodaniku kvaliteedi ja vastupanujõu ohtudele mitte majanduslik või sotsiaalne seisund, vaid vaimne selgroog, maailmavaade ja iseloom. Nõnda nagu inimene vajab püstiseisundis toimimiseks füüsilist selgroogu, samamoodi vajab moodne inimene infosõja keeristes püstipüsimiseks ning oma identiteedi säilitamiseks vaimset selgroogu, mis kasvab traditsiooniliste väärtuste, tahtejõu ning ausameelsuse varal. Vaimsele selgroole tuginedes kujuneb välja kodaniku maailmavaade ja iseloom, mida propagandarünnakud ja -müüdid ei suuda kõigutada. /-/

Infosõjas käib võitlus inimeste tähelepanu ja ajude pärast. Kes suudab neid kontrollida, sellel on hõlpus saada oma mõju alla ka ainelised väärtused ja ressursid.“

Rahvuslased – iselaadsed poliitikute „sapöörid“

Mulle ja mitmele mu aatekaaslaselegi on jäänud silma üks huvitav asjaolu. Nimelt see, et rahvuslased on poliitikutele teatud mõttes sapöörideks. Seisukohad, mida alles veidi aega tagasi peeti rahvuslastele ainuomaseks, jõuavad teatud aja möödudes ka võimuladviku kõnepruuki. Mõnikord küll mahendatult, kuid mõnikord lausa üks-ühele ülevõetud kujul.

Millele see viitab? USA tuntud sotsioloog ja politoloog, Yale’i ülikooli professor Immanuel Wallerstein on veendunud, et see viitab… ühiskonnas valitsevale kaosele!

2010. aasta 15. veebruaril ilmunud arvamusloos, kohe selle avalõigus kirjutas Wallerstein nõnda: „Te võite olla kindlad, et elate keset kaost, kui: 1) peavooluajakirjandus on toimuva üle pidevalt üllatunud, 2) mitmesuguste arvamusliidrite tehtavad ennustused lähituleviku kohta lahknevad suuresti ja esitatakse suure ettevaatlikkusega, 3) võimuladvik räägib sellistest asjadest või kasutab selliseid väljendeid, mida varem peeti tabuks, 4) tavainimesed on hirmunud ja tigedad, kuid ses osas, mida teha, väga ebalevad.“

Julgustav pole ka Wallersteini selle loo lõpulõik. Nimelt öeldakse seal järgmist: „Selline see igapäevakaos ongi – olukord, kus ei saa ennustusi teha isegi lähituleviku kohta, veidi kaugemast tulevikust rääkimata. Seetõttu on tegu olukorraga, kus aset leidvad majanduslikud, poliitilised ja kultuurilised kõikumised on ulatuslikud ja järsud. Ja see mõjub enamusele inimestest hirmutavalt.“

Hirm on aga teatavasti halb nõuandja. Hirmunud ja tigedate tavainimeste ebalus kaoseaja tekitatud probleemidele lahenduste otsimisel ei kesta ju igavesti. Mingil hetkel muutub see ebalus tegutsemiseks – väljapoole suunatud tegutsemiseks. Ulatuslike ja järskude kõikumiste võimalikult peatne lõpp on seega võimuladviku jaoks eluliselt tähtis. Vähemalt kohaliku võimuladviku jaoks küll. (Uue maailmakorra arhitektidele võivad needsinatsed kõikumised aga lausa kasulikud olla. Neid tegelasi see kaos ju ei kahjusta.)

Seetõttu julgengi väita: on vaid ajaküsimus, millal Eesti poliitikute kõnepruuki jõuavad need mõtted ja väljendid, mida oli kuulda näiteks 24. veebruaril 2010 Tallinna kesklinnas, Tammsaare pargis Rahvuslaste Tallinna Klubi eestvõttel korraldatud kõnekoosolekul või siis samal päeval Tartu kesklinnas ERSP algatusel läbi viidud piketil…

Tõnu Kalvet

Miks demokraatia reaalselt ei tohiks valitseda ühiskonnakorrana

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: laupäeval, 16. aprillil 2016. 14:48

Kirjutas Autor.

Klikke: 13450

Teame, et demokraatias saab valimistel hääletada ja kõige rohkem hääli kogunud erakond saab võimule. Ehk siis: valitsus on enamuse otsustada. Kui näiteks isik nr. 1 arvab teistmoodi kui enamus, siis tema ei valinud seda valitsust. Nagu ka mina mitte. Demokraatia ongi enamuse valitsus - kui mass koosneb lollidest ja siis on üks grupp tarku, siis hääletamisel kaotavad targad.

Ja olgem ausad: võim on meedia käes, mitte inimeste või valitsuse käes. Keda meedia reklaamib, sellest inimesed ka teadlikud on. Keegi ei avalda näiteks artikleid Eesti Iseseisvuspartei kohta ega tema liikmete kohta. Inimesed on täielikus teadmatuses sellest erakonnast, kuna meedia avaldab valikuliselt seda, mida ollakse kinni makstud või kelle käes võim juba on. Nii et tegelikult on meedia kaudu lihtinimesega manipuleerida väga lihtne.

Demokraatia viib ühiskonna alla tegelikkuses, sest juhte sisemistelt omadustelt on vähem kui lihtkodanikke. Ja kui adekvaatsed ollakse tugeva isiksuse hindamisel? Ikka äärmusest äärmusesse. Ta ei jäta kunagi kedagi külmaks, aga teda võidakse takistada rahvale näitamast ja oma oskusi tõestamast.

On lihtne tõde: ei loe kvantiteet, loeb hoopis kvaliteet. Demokraatia ei lase sel tõesel väitel kehtida. Nii saabki hall mass (loe: oma arvamuseta inimeste mass) oma tahtmise. Alati.

Ingrid-Silvia Erikson