Uudised

Ajaleht „Rahvuslik Teataja” teel eesti rahvuslaste ühishäälekandjaks

Lisainfo: Kategooria: Arvamusartiklid; Avaldatud: laupäeval, 16. aprillil 2016. 17:46; Kirjutas Autor; Klikke: 13035

16. Jüri Kuke mälestuskonverentsil Tartus 25. märtsil 2012 peetud ettekanne

Lugupeetud kohalviibijad!

Kui ajamasina abil õnnestuks Jüri Kukk tuua kõige sügavamast stagnatsiooniajast, 20. sajandi 70. aastate lõpust tänapäeva, siis avastaks ta küllap õige pea, et toonase ja praeguse ajakirjanduse vahel sisulist vahet pole. Nagu toona, nii valitseb tänapäevalgi informatsioonipuudus. Ajakirjandus kirjutab pahatihti vaid sellest, mida nii-öelda kõrgemal pool näha või kuulda soovitakse; tegelikud probleemid vaikib aga maha või siis pisendab ehk moonutab tundmatuseni. 20. sajandi 90. aastate 1. poolel Eestis valitsenud ajakirjandusvabadusest pole nüüdseks enam alles peaaegu midagi.

Tõsi küll, trükiväljaandeid, raadiojaamu ja telekanaleid on nüüdis-Eestis hulga rohkem kui oli näiteks 35 aasta taguses Eestis. Kuid lähemal vaatlusel selgub, et see mitmekesisus on vaid näilik ning tegelikult kirjutatakse ja räägitakse ikkagi nii, nagu istuks mingi tsensor ajakirjanikul kogu aeg selja taga, tulirelv või külmrelv vastu ajakirjaniku selga või kaela surutud.

Ja kui järele mõelda, siis see tsensor ongi olemas. Tema nimi on poliitkorrektsus. Selle kohaselt peab kõik ühiskonnas olema alati poliitiliselt õige, mitte aga lihtsalt õige. Enamgi veel, viimase viieteistkümne aasta kogemus Eestis ja mujalgi läänemaailmas näitab, et kui mingi asi on poliitiliselt õige, siis pole ta peaaegu kunagi tegelikult õige. Üks lihtsalt välistab teise.

Nüüdis-Eesti üks väljapaistvamaid suurvaime, Arvo Valton nägi praeguse olukorra teket ette juba rohkem kui veerand sajandit tagasi. Oma 1985. aastal ilmunud teoses „Tagasi tulevikku” kirjutas Valton informatsiooni kohta järgmist: „Informatsioonipuudus tehakse märkamatuks sellega, et uputatakse see informatsiooni sisse ära. Informatsiooniuputuse põhiline tunnus on see, et informatsiooni on vähe.”

Nüüdisaja Eesti, üldse lääne ajakirjanduses on informatsiooni pealtnäha tohutul hulgal. Selle sisse võib tõepoolest uppuda. Lähemalt vaatlusel aga osutubki lõviosa sellest informatsioonist kõige lihtlabasemaks infomüraks. Sellest vajaliku väljasõelumine on küll täiesti võimalik, ent nõuab kohati lausa erialast ettevalmistust. Nagu teada, said lääneriikide julgeolekuteenistused kõige sügavamal „külma sõja” ajalgi tublisti üle üheksakümne protsendi neile vajalikust teabest Nõukogude Liidu kohta Nõukogude Liidu enese ajakirjandusest. Sellega tegelesid luurajaväljaõppe saanud isikud.

Vajalikku teavet välja sõeluda ja sellest endale tervikpilt luua on võimalik tänapäevalgi. Kuna aga infomüra on praegu varasemast kordades rohkem, lõviosa inimestest aga pole luuraja ega elukutselise referendi oskustega, siis on ka tõese teabe hankimine ja levitamine nüüdisajal hulga raskem.

Tekib küsimus: millisest allikast, millisest väljaandest seda nüüdis-Eestis kõige kergem on hankida?

Kogu Eesti ajakirjanduse peale leidub vaid üks üleriikliku levikuga eestimeelne ajakiri – „Kultuur ja Elu” – ning ainult üks eestimeelne raadiojaam – Nõmme Raadio. Üleriikliku levikuga eestimeelset ajalehte pole aga juba alates 1995. aastast, s.t. ajast, mil lõpetas ilmumise nädalaleht „Eesti Aeg”.

Ajalehest „Eesti Aeg” Eesti ajakirjandusmaastikule jäänud tühja koha täitjaks on tasapisi saamas üks algselt klubiväljaandena mõeldud ajaleht – Rahvuslaste Tallinna Klubi häälekandja „Rahvuslik Teataja”.

Ajaleht „Rahvuslik Teataja” ilmub alates 2011-nda aasta juulist. Lehe avanumber jõudis trükikojast välja täpselt Sinimägede lahingu 67-nda aastapäeva mälestusürituse ajaks.

„Rahvuslik Teataja” oli algselt mõeldud väljendama Rahvuslaste Tallinna Klubi liikmete seisukohti ja vahendama klubiliikmete teadmisi. Lehe levikuala pidi piirduma peamiselt Põhja-Eestiga.

Üllatuseks selgus aga mõne aja möödudes, et „Rahvuslik Teataja” pakub huvi arvatust suuremale kaasautorite- ja lugejateringile. Selle üheks põhjuseks on asjaolu, et leht pole mingi kindla partei hääletoru ega aja igavat poliitilist juttu, vaid ta kaasautorite hulka kuulub mitme erakonna eestimeelseid liikmeid või siis üldse parteituid. Samuti on „Rahvuslik Teataja” katsunud juba oma loomisest peale olla võimalikult mitmekülgne.

„Rahvuslik Teataja” kajastab nii Eesti kui üldse läänemaailma jaoks olulisi teemasid, mida nii-öelda peavoolu ajakirjandus käsitleda ei julge või kui vahel harva julgebki, siis ainult mokaotsast ja moonutades.

„Rahvusliku Teataja” trükiarv on olnud algusest peale tuhat eksemplari. Esimene kaks numbrit ilmus neljaleheküljelisena ja ebakorrapäraselt, järgnenud kolm numbrit aga juba 8-leheküljelisena ja kord kuus. Rahvuslaste Tallinna Klubi leidis, et praeguse seisuga on selline lehemaht ja ilmumissagedus piisav. Edaspidi, sobivamate olude saabudes on Rahvuslaste Tallinna Klubil kavas aga suurendada nii „Rahvusliku Teataja” mahtu kui ka ilmumissagedust.

„Rahvusliku Teataja” tegevust juhib ajalehe nõukogu, kuhu kuulub kolm isikut. (Muide, nõukogu kõik liikmed on tänasel konverentsil kohal.) Toimetuseliikmeid on kaks, nimelt peatoimetaja ning majandustoimetaja. Honorari toimetuseliikmed ega kaasautorid veel ei saa, kuid lehe majandusseisu paranedes olukord loomulikult muutub. Seni on ajalehte välja antud peamiselt klubiliikmete rahakoti najal. Pidevalt toetab „Rahvuslikku Teatajat” ka selle üks nimekamaid kaasautoreid ning levitajaid – Mart Niklus. Samuti on lehele tehtud ka mõningaid annetusi. Kui arvestada, et Rahvuslaste Tallinna Klubis on liikmeid vaid veidike üle neljakümne, siis ei saa senitehtut kuidagi kehvaks saavutuseks pidada.

Muuseas, tänase konverentsi ettekandjate nimekirjas on Rahvuslaste Tallinna Klubi liikmeid kokku neli, sealhulgas ka konverentsi korraldustoimkonna esimees.

Ajaloolise tõe huvides tuleb märkida, et Rahvuslaste Tallinna Klubi on oma häälekandja tekke eest paljuski tänu võlgu Põllumeeste Kogule. Nimelt ilmus tavakohaselt Põllumeeste Kogu häälekandjaks olev ajaleht „Rahvuslik Koguja” 2011. aasta esimesel poolel Põllumeeste Kogu ja Rahvuslaste Tallinna Klubi ühishäälekandjana. Just sealt said tuule tiibadesse paljud pärastised „Rahvusliku Teataja” kaasautorid. Seda enam, et klubiliikmete osakaal kaasautorite hulgas oli keskmiselt 75 protsenti. Just ühisväljaandest „Rahvuslik Koguja” said Rahvuslaste Tallinna Klubi liikmed ajalehe planeerimise ja majandamise kogemuse.

2011. aasta juunis see koostöö lõppes. Juba juulis ilmus esimene „Rahvusliku Teataja” number. Sellest ajast peale on „Rahvusliku Teataja” areng olnud pidev, kuigi päevselge on seegi, et arenguruumi on lehel veel tublisti. Üks on aga kindel: senise arengu jätkudes ei kulu kaua aega, et „Rahvuslikust Teatajast” saaks ühel heal päeval ajalehe „Eesti Aeg” väärikas järglane ehk siis selline väljaanne, mida loeks huviga isegi Jüri Kukk, kui ta ajamasina abil nüüdis-Eestisse reisiks. Kas oma panuse sellesse annavad ka mu tänase ettekande kuulajad, näitab juba aeg.

Lõpetuseks julgustan kõiki eestimeelseid inimesi jagama oma teadmisi teistega. Sest nagu väga tabavalt kirjutas Arvo Valton oma 1985. aastal ilmunud raamatus „Tagasi tulevikku”: „Kui teadja ei täida oma võimalikku mõjuruumi tõe kuulutamisega, tulevad need, kes täidavad selle valega.”

TÕNU KALVET

Autor on „Rahvusliku Teataja” peatoimetaja.

'Mõtteid Eesti Vabariigi 94. aastapäeval

Lisainfo: Kategooria: Arvamusartiklid; Avaldatud: laupäeval, 16. aprillil 2016. 17:46; Kirjutas Autor; Klikke: 13284

Kallid eestlased ja eestimaalased, armas eestlaskond üle kogu laia maa!

Õnneks on eestlastel vaid üks Pühajärv ja Emajõgi. Oleme riigina suur Looduse ime, kelle elu ja olemus keerleb juba tuhandeid aastaid ümber iseolemise, tõe ja õiguse otsingute, valede ja luiskelugude kuulamise, alpide ahvimiste ja enesest suuremaks olemise püüete.

Meie elu on kui muinasjutt, ikka hea ja kurjaga kaalutud, omade ja võõrastega võrreldud.

Täna on suurimal, mida üks rahvus, mitte rahvas, vaid rahvus on suuteline endale lubama, Eesti Vabariigil, jälle üks künnis, üks saamise loost olemiseks olemise aastapäev.

Kas ka sünnipäevaks seda pidada, see on juba ähmastumas ajaloo vingerpusside ja maailmamõistjate ajaraamatu kaudu – peetakse ju meil ka Võidupäeva, kuigi ühtegi sõda pole meie riik ealeski võitnud, rahu Tartu Rahu ei ole võit, vaid lepe; peame ka taasiseseisvusepäeva, kuigi samal päeval vestavad kümned ja kümned lugulaulu sellest, et tänu meie kodust lahkunud kaasmaalastele säilis Eesti Vabariik mujal oma endisel moel ja kujul ja ükski okupatsioon ei saa ega suuda lõpetada kord rahvuse poolt väljakuulutatut; usume juba ka seda, et pisut koos lauldes ja kätest hoides, tulevad riigid tagasi ja toimubki – revolutsioon!

Ometi tulen täna Teie ette oma sõnade ja sõnumiga, milles püüan anda aimu ühe näitena Loodusest kui millestki veelgi vägevamast kui seda on riigid.

Vaadake ja kuulake! Tänaseks on juba ka must-valgel lugeda, et isegi valest ja valskusest võib väsida!
Ainult nii saab tõlgendada Andrus Ansipi „väsimust“, ei ole temagi ju superstaar, pelk Alma Materi keemik, kellele antud üle selline inimloomuste algainestik, millest oli kergem voolida võõrastele meeldivaid, euroraha ja euroopalike kommete kogukonda, muutes vargsi ja vaguraid – kodanike-, mitte rahvusriigi koguduseks....

Tõesti, ka valedest võib väsida ja kaamos pole mitte talve ainuilming, poliitiliseks pimeduseks võime pidada ka sellel hetkelgi veel valitseva kliki eksirändu, elukaamoseks, mis, usun siiralt, ei jäta eestlaste tuhandetesse aastatesse ulatuva ürgtõe ja eluarusaamadesse mitte rohkemat märki kui ühe lutika hammustusest jääv imepisike veretäpp.

Kas meie lapsed enam teavadki, milline loom ja imeputukas see lutikas on?

Aga kirbud, lutikad ja täid eksisteerivad edasi ka Eestimaal, vaatamata uhketele ja steriilsetele ostukeskustele, vaatamata klantsläikega surmakastidele ja Hummerite parkimistele – invakohtadel....

Nagu oma sõnumi alguses mainisin, eestlastel on vaid üks Pühajärv ja Emajõgi. Kui meie seda jõge oma eluga võrrelda suudaksime, oleks igale meist selge see kahe kalda, vale ja tõe ranna aim. Kord elame ühelpool kallast, kord jälle teisel. Hulludel aegadel vaatame üle veelahkme ja mõistame, et ilma vette astumata me paremale poolele ei saa, nii tundub olema ka praegu ja nüüd. Sillad, millelt meile elu ja korraldust hüütakse, on põletatud! Usk neisse, keda rahvas, toonitan: rahvas! mitte rahvus, Toompeale valib või hääletab – jäätub kui talvine Emajõgi. Kui aga keegi usub ja arvab, et ilus on jõgi, mis pulksirgelt voolab läbi „kultuursete“ ehk betoonist kallaste, siis selle tulemusi näeme me ikka siin- ja sealpool, mujal maailmas. Need jõed ajavad üle oma kallaste, nii vale kui tõe poolest, seda meie Emajõgi tegemata ei jätaks, ja lähedal on ajad, kus Euroopa betoneerunud valed, mida meile kui ainutõde püütakse pakkuda, ähvardavad suurema uputusega, suuremaga kui kevadised tulvaveed ja looduse soojapuhangud.

Pühajärvega on meil hea võrdlus oma Põhjala naabritega. Nemad, suurem arvult, kuid mitte arult, andsid sellise nime sadadele veesilmadele, kust vaid viimases näljas mõne kiisa või januse looma oma kõhukoopa täiteks said. Kui tahame niiväga järgida oma vellesrahvast, siis tõega, kõik olgu teretulnud ja söögu ja joogu meie sünnipäevarooga, kas just nii nagu neile kombeks on, kätega, noa ja kahvliga või hoopistükkis nagu Mõhk ja Tölpa meie Oskari muinasjutust, see on juba iseasi.

Head kaalumist nende kallaste vahel, kus taas oleme ühe sammu jagu eemaldunud oma Emajõe allika lättelt, suure Suudme suunas, milles hirmuga pooleks saame segatud ja seotud ühte suurde Rahvaste lukku, või jääksime siiski Rahvuste raamatusse? Head riigipäeva, kallid rahvuslased!

Valdo Paddar

Rahvuslaste Tallinna Klubi eestvõttel 24. veebruaril 2012 Tallinnas, Tammsaare pargis korraldatud kõnekoosolekul peetud kõne. Autor on Rahvuslaste Tallinna Klubi liige ja Eesti Vabaduspartei – Põllumeeste Kogu juhatuse liige.

Rahvuslaste Tallinna Klubi pöördumine Läti patriootide poole seoses riigikeele-alase rahvahääletusega Lätis

Lisainfo: Kategooria: Arvamusartiklid; Avaldatud: laupäeval, 16. aprillil 2016. 17:43; Kirjutas Autor; Klikke: 12695

Rahvuslaste Tallinna Klubi avaldab toetust kõigile Läti patriootidele ja soovitab neil hääletada 18. veebruaril 2012 toimuval rahvahääletusel vene keelele riigikeele staatuse andmise vastu.

Vene keelt nõuavad riigikeeleks kutsumata külalised – need, kes nii Lätisse kui Eestisse toodi nõukogude võimu mahitusel ja käsul, vastu põliselanike tahtmist; need, kes ei oska ega taha põliselanike vajadustega arvestada. Kui öelda 18. veebruari rahvahääletusel nende jultunud taotlusele ühemõtteline „ei!“, siis oleks see ühtlasi selge sõnum: kes ei taha põliselanikega arvestada, sellele head teed siit minna!

Lätlased ja teised Läti patrioodid! Teadke, et teil pole taganeda kuhugi; te selja taga on Euroopa Liit! Sest kui vene keel saab riigikeeleks Lätis, siis tähendab see, et ta saab automaatselt ametlikuks keeleks kogu Euroopa Liidus. Siis peavad end moskoviitide keele surve alla painutama juba kõik Euroopa Liidu rahvad. Sel moel langeks Euroopa Liidu rahvad juba kahepoolse surve alla: praegusele, Brüsselist avaldatavale survele lisanduks Moskvast avaldatav surve. Kahel rindel peetavat sõda võita on aga teatavasti üliraske, enamasti ilmvõimatu.

Seepärast panebki Rahvuslaste Tallinna Klubi kõigile Läti patriootidele südamele: öelge „viienda kolonni“ jultunud taotlusele 18. veebruaril valjuhäälne, selge „ei!“!

Rahvuslaste Tallinna Klubi volitusel:

Tõnu Kalvet

Aare Pällin

Tallinnas, 12. veebruaril 2012.

Jordaania - kas "Eesti Energia" "tõotatud maa"?

Lisainfo: Kategooria: Arvamusartiklid; Avaldatud: laupäeval, 16. aprillil 2016. 17:42; Kirjutas Autor; Klikke: 13619

„Eesti Energia” otsustas investeerida viie miljardi USA dollari väärtuses Eesti maksumaksja raha riiki, kus selle kaotsiminekuvõimalus on äärmiselt suur.

Eesti Vabariigi välisministeeriumi andmetel sõlmisid 11. mail 2010. a. Jordaania valitsus ning „Eesti Energia” koostöölepingu, mille alusel „Eesti Energia” investeerib viis miljardit dollarit (u. 3,73 miljardit eurot) Jordaania põlevkivitööstuse ülesehitamisse . (Võrdluseks: järgmise aasta kogu Eesti riigieelarve tulude maht on 6,11 miljardit eurot). Plaanis on hakata tootma nii põlevkiviõli kui –elektrit.

„Eesti Energia” ise on jäänud seda lepingut kommenteerides kidakeelseks, põhjendades küsimustele vastamisest hoidumist ärisaladusega. Muuhulgas ei ole osutunud võimalikuks saada „Eesti Energialt” ülevaadet, milliseid garantiisid on „Eesti Energia” andnud ning millised on leppetrahvid juhul, kui „Eesti Energia” ei suuda või ei soovi oma kohustusi täita.

Jordaania-projekti peamised nõrkused

Põlevkivi-asjatundjate hinnangul on „Eesti Energia” Jordaania-projekt pehmelt öeldes murettekitav. Jordaania põlevkivi madala õlisisalduse (8%, Eesti põlevkivil 23%) tõttu ei ole Eestis kasutatav õlitootmise tehnoloogia sealsetes oludes kopeeritav. Seega minnakse müüma tehnoloogiat, mida pole veel välja töötatud.

Teiseks põhjuseks, miks sealset põlevkivi peetakse õlitootmiseks ebasobivaks, on kõrge väävlisisaldus (kuni 3%). Väävli väljapuhastamine on väga kulukas ja saadava õli hind ei ole seega konkurentsivõimeline. Madal kütteväärtus ja kõrge väävlisisaldus on probleemideks ka elektri tootmisel.

Lisaks seavad igasuguse põlevkivitööstuse arendamisele omad piirangud magevee defitsiit ning ranged keskkonnanõuded (põhjavee- ning õhureostuse vältimine; muuhulgas on Jordaania suurim vaatamisväärsus, Petra liivakivisse raiutud üle 2000 aasta vanune nabatealaste pealinn, eriti tundlik õhureostuse suhtes).

Jordaania prioriteet on hoopis… tuumaenergeetika!

Jordaanias energeetika arendamine võib tunduda küll esmapilgul ahvatlev (praegu impordib see riik pea kogu vajamineva energia), kuid sealse põlevkivi madal kvaliteet pole veel ainuke tegur, millega arvestada. Nimelt avastati Jordaanias ulatuslikud uraanivarud ja Jordaania riiklikuks prioriteediks on tuumaenergeetika väljaarendamine. Tuumaelektrijaamu iseloomustavateks näitajateks on kõrge investeeringumaht, kuid madalad tootmiskulud ja suur tootmisvõimsus, mistõttu tuumaelektrijaama valmimise korral võib põlevkivielektrijaam osutuda lihtsalt mittevajalikuks.

Seni on tuumaenergia arendamine Jordaanias seisnud Iisraeli (ja Iisraeli seljataga oleva USA) vastuseisu tõttu, kuid olukorras, kus juba USA (senine) liitlane Saudi Araabia on deklareerinud soovi omandada tuumarelva, on vastuseisu põhjendamine tuumaenergia tsiviilotstarbelisele kasutamisele järjest keerulisem.

Tõsi küll, Iisraeli vastuseis igasugusele tuumaenergeetika arendamisele Lähis-Ida regioonis võib peituda asjaolus, et tuumakütuse rikastamise kõrvalprodukti, vaesustatud uraani (ingl. k. depleted uranium), kasutatakse tavalõhkepeade võimsuse suurendamiseks ning vastava laskemoona kasutamine jätab endast maha radioaktiivse keskkonnareostuse; „uraanipomme“ on kasutatud nii Iraagis, Kosovos, Afganistanis kui arvatavasti ka Liibüas.

Kui ainuüksi projekti majanduslikud ja tehnoloogilised aspektid ei anna alust eriliseks optimismiks, siis Jordaania poliitiline keskkond pole sugugi vähem riskivaba.

Pinge Jordaania ühiskonnas üha kasvab

„Araabia kevad“ on Jordaanias võtnud küll vähemverised mõõtmed kui Egiptuses, Süürias, Liibüas või Jeemenis, ja saanud seetõttu ka oluliselt vähem meediakajastust, kuid käärimine toimub pidevalt juba alates aasta algusest. Jordaania kuningas Abdullah II on olnud kaks korda sunnitud peaministri tagandama. Kuigi andmed kokkupõrgetes surmasaanute kohta on jäänud kinnitamata, on nii jõustruktuuride kui meeleavaldajate poolel saanud vigastada sadu inimesi.

Meeleavalduste korraldamise taga olevate Moslemi Vennaskonna, ametiühingute ja vasakerakondade nõudmiste hulgas on lisaks majandus- ja sotsiaalreformidele uute valimiste korraldamine, kaotades senikehtiva, ebaproportsionaalse valimissüsteemi ning kuninga õiguse osa saadikuid ametisse nimetada. Samuti soovitakse uuele parlamendile senisest suuremat võimu kuningavõimu arvel.

Praegune, ebaproportsionaalne valimissüsteem on põhjustatud Jordaania keerulisest demograafilisest olukorrast – põlisjordaanlastest rohkem on riigis Palestiina põgenikke ja nende järeltulijaid (põhiosa neist on saanud tänaseks kodakondsuse, kuid säilitanud oma identiteedi, kuivõrd araablastel on esmaseks hõimukuuluvus). Lisaks on Jordaania 6,5 miljonist elanikust ligikaudu miljon iraaklased, valdavas osas põgenikud; värsked põgenikud on saabunud ja saabumas veel Süüriast.

Senikehtiva keerulise valimissüsteemi eesmärk on tagada nii põlisjordaanlaste enamus kui kristlaste, rahvusvähemuste (tšetšeenid, tšerkessid) ja naiste esindatus kahekojalise parlamendi valitavas kojas – Esindajatekojas. Teise, Senaatorite Koja esindajad nimetab kuningas. Nii palestiinlaste kui ka islamistide meelest on selline valimissüsteem diskrimineeriv.

Pinged põlisjordaanlaste ja palestiinlaste vahel on kasvanud majanduskriisi tingimustes tuntavalt, kusjuures puudutatuna tunnevad ennast mõlemad pooled. Ühelt poolt on palestiinlastel kui endistel põgenikel reeglina madalam majanduslik ja sotsiaalne staatus. Teisalt on palestiinlastel väga suur esindatus jõustruktuurides ja avalikus teenistuses (millele on kaasa aidanud ka asjaolu, et kuninga abikaasa on palestiinlanna). Seega on tegemist olukorraga, kus lahenduste leidmine on äärmiselt komplitseeritud, kui mitte lausa võimatu. Palestiinlastega parema läbisaamise nimel on kuningas viimasel ajal tihendanud suhtlemist ka Palestiina valitsusega, mis aga omakorda on tekitanud ärevust Iisraelis.

Iisraeli ekspertide arvates ei saa Jordaanias välistada nii kuninga kukutamist, vaenuliku ja välislepinguid eirava režiimi võimuletulekut (ka kuningavõimu säilimise korral) kui ka kolmandate riikide rünnakut Iisraelile läbi Jordaania territooriumi (mis on minevikus toimunud). Seetõttu on Iisrael oma julgeoleku tagamiseks alustamas täiendava sõjalise kaitseliini rajamist Jordaania piirile. (Jordaania suunalt on Iisrael ka kõige kergemini rünnatav, Süüria ja Liibanoni suunal on takistuseks mäed ja pikaajaliselt ettevalmistatud kaitsestruktuur, Siinai poolsaar Egiptuses on demilitariseeritud).

Kui viimane stsenaarium peaks tõesti rakenduma (mis ei ole seoses Iisraeli ja Iraani ning Süüria vaheliste pingetega kaugeltki välistatud), jääks „Eesti Energia” rajatav tööstus sündmuste keskmesse ning muutuks ühtlasi sõjalise tähtsusega objektiks...

Ebastabiilsus ähvardab ka „pehme” stsenaariumi korral

Eeltoodud „kõvade“ stsenaariumide kõrval ei paku erilist lohutust ka „pehme“ stsenaarium,kus järske muudatusi ei toimu. Jordaania on elanud juba pikka aega üle oma võimete, välisvõlg on pidevalt kasvanud. Olukorras, kus võimalused laenu saada on oluliselt halvenenud, on kuningas samal ajal pingete ajutise leevendamise nimel alandanud riiklikult reguleeritavaid hindu ja tõstnud riigiteenistujate palka.

Riigis, kus on väga kõrge loomulik iive, kõrge tööpuudus (veerand majanduslikult aktiivsetest jordaanlastest töötab seejuures välismaal, põhiliselt Pärsia lahe riikides) ning kus samal ajal veepuudus ei võimalda põllumajanduse ja tööstuse edasist arendamist, on võimalused olukorra parandamiseks väga piiratud. NB! juba praegu on Jordaania elukallidus väidetavalt Araabia riikide kõrgeim, edestades ka naftariike. Seega võib sõltumata valitsuse astutavatest sammudest prognoosida vaid ebastabiilsuse kasvu. Ja ühtlasi ka islamistide mõju kasvu, nagu on näidanud arengud nii Tuneesias ja Egiptuses kui ka monarhias, kus reformidega on püütud suuremaid rahutusi ennetada – Marokos.

Kui Egiptuses on pärast „araabia kevade” puhkemist Iisraeli (ja ühtlasi Jordaaniasse) viiv gaasijuhe juba seitsmel korral õhitud, ei maksa arvata, et lääne investor kõikide silmis ka Jordaanias teretulnud on. Islamistide võimuletuleku puhul võidakse leping aga üldse katkestada või selle tingimusi muuta (nagu Moslemi Vennaskond on juba enne võimuletulekut ähvardanud teha Egiptuse-Iisraeli rahulepinguga).

Ansip: kõik riskid on normaalsuse piires

Hoolimata „araabia kevadest”, on „Eesti Energia” jätkanud Jordaania-projektiga, soovides elektrijaama ehitusega alustada nii ruttu kui vähegi võimalik. Vastusena Urve Palo järelepärimisele Riigikogus 20. aprillil 2011 on meil ka teada, kes vastutab, kui projekt „nihu läheb“ – Andrus Ansipi sõnul vastutab vastavalt äriseadustikule „Eesti Energia” juhatus solidaarselt oma isikliku varaga, kui nad on teinud äriettevõttele kahjulikke või teadvalt kahjumisse viivaid otsuseid, „aga loomulikult ei tähenda see seda, et kui tegemist on normaalse äririskiga, siis kohe keegi vastutab“. Ehk siis, kuna asjaosaliste hinnagul on kõik riskid normaalsuse piires, siis pole ka kellelgi vaja vastutada...

PAUL MADALIK

Algne, täispikk variant Rahvuslaste Tallinna Klubi häälekandjaks oleva ajalehe "Rahvuslik Teataja" 3. numbris (detsember 2011) ilmunud kirjutisest.

Parasiitsüsteemi saab takistada ainult rahvuslus

Lisainfo: Kategooria: Arvamusartiklid; Avaldatud: laupäeval, 16. aprillil 2016. 17:41; Kirjutas Autor.; Klikke: 12838

Edu saavutamiseks tuleb Eesti rahvuslastel esmalt muuta oma sisemaailma. Alles siis muututakse rahvale meeldivaks.

Kui vaadelda rahvuslikke liikumisi Eestis, siis avaneb kurvastav pilt: ollakse üksteisega vaenujalal ega suudeta koonduda ühtseks jõuks.

Kui vaadelda seda probleemi füüsilisel tasandil, siis jääbki probleemi olemus arusaamatuks.

Aga kui vaadelda probleemi maagi seisukohast, siis on asi väga selge. Selleks me peame mõistma, et igal inimesel on olemas oma sisemaailm. Iga maailm seisab püsti kolmel postulaadil. Inimesele, kes on iseenda peremees, on omane kolm põhimõtet, mille järgi ta käib. Inimene, kes ei tule selle peale ise, võtab reeglid kas loodusest või parasiitsüsteemilt.

Looduse ja parasiitsüsteemi postulaadid

Looduse kolm postulaati on:
1) kvaliteetsem juhib;
2) hüve luuakse meeskonnatööna;
3) omaks võetakse see, mis arendab, tõstab kvaliteeti, loob heaolu.

See kolm postulaati rakendub looduses kõikjal. Näiteks karja juhiks saab kõige parem isend. Mesilased ja sipelgad teevad täiuslikku koostööd. Ka kiskjad jahivad organiseeritult. Ja kõige olulisem: loodus areneb primitiivsemast kõrgemaks.

Parasiitsüsteemi kolm postulaati on:
1) mass määrab, mis on hea;
2) esimesel on õigus, tema kehtestab reeglid;
3) kelle tapad, selle saad.

Minu kurvastuseks käib enamus inimesi just kolme viimatimainitud postulaadi järgi. Seda näeme nende käitumisest. Näiteks see, mida teised ostavad, seda ostab ka inimene. Ta ei juurdle selle üle, kas see on vajalik ja kvaliteetne. Seda nimetatakse moe järgi käimiseks. Me alati vaatame, mis välismaa arvab. Kui sealt kiidetakse midagi heaks, siis me võtame selle omaks. Ja alati otsime iidseid tõdesid, tarkusi. Tahame toetuda vanale ja armsale. Kardame uusi asju.

Kolmas (parasiit)postulaat on meisse väga juurdunud. Kui me teeme kedagi põhjendamatult maha, üritame leida teistes vigu, mis ei häiri tegelikult meie eksistentsi, siis me üritame vaimselt teda tappa, lootuses saada tema au, kuulsust, positsiooni endale.

Lahendus

Selle teadmise baasilt saame ka tuletada lahenduse. Meil pole vaja rahvuslikke jõude jõuga kokku suruda. Tuleb alustada oma sisemaailma postulaatide ümbertegemisest.

Esiteks, tuleb loobuda parasiitpostulaatidest. Me peame ajama oma asja vaatamata sellele, mida teised arvavad. Peame loobuma prestiižikollist. Tähtis on see, et loome midagi ilusat ja head.

Teiseks, me peame teadma, et üks inimene on hea ainult ühes valdkonnas, erandjuhul ka mõnes või mitmes, kuid ta ei suuda olla parim kõigis valdkondades. Ta vajab teisi – neid, kes on teistes eluvaldkondades temast paremad. Need on ta liitlased, mitte vaenlased. Näiteks ärimees ei konkureeri vaimuinimesega, kultuuriinimesega, ajaloolasega, arstiga jne. Elus on nii palju eluvaldkondi, et igale rahvuslasele jätkuks ühestki valdkonnast, millega tegeleda; ta ei pea ronima teiste mängumaale.

Ja kolmandaks, kui meil tekib tahtmine kedagi maha teha, siis hoiame parem oma keele hammaste taga ja kordame endale: „Ma ei taha teist hävitada. Ta võib mulle hoopis vajalik olla.”

Kui suudame endast välja ajada meisse jõuga sissetopitud parasiitpostulaadid, siis nende asemele tekivad meie endi omad või looduse omad. Selline inimene saab jõudu ja väge planeedilt ning muutub meeldivaks teistele. Ja rahvas hakkab tema ümber koonduma.

Seega lahendus on lihtne: muudame ennast ja ümbrus muutub automaatselt. Jah, eks ühiskonna teenrid taha sellist inimest hävitada. Aga neil pole jõudu. Ja ussitagugi siis pigem omaette.

Ainus võimalus on suurendada oma rahvuskultuuri

Tuleviku kohta ei oska ma muud öelda, kui seda, et Euroopa Liidu energeetiline keha on tugev ja ta ei lagune. Igatahes lähiajal küll mitte. Meile luuakse illusoorseid mänge, et me selle süsteemi ehitamist toidaksime. Ja kõige kurvem on see, et EL-i nägu muutub järjest enam Nõukogude Liidu näo sarnaseks. Seega meil pole muud võimalust, kui suurendada oma rahvuskultuuri.

Parasiitsüsteemi saab takistada ainult rahvuslus. Seda kartis Nõukogude Liit, seda kardavad ka Ameerika Ühendriigid ja loomulikult EL. Ega nad asjata ütle, et rahvuslus on nende vaenlane number üks.

HANNES VANAKÜLA

Algne, täispikk variant Rahvuslaste Tallinna Klubi häälekandjaks oleva ajalehe "Rahvuslik Teataja" 3. numbris (detsember 2011) ilmunud artiklist.

Veel artikleid...

Lehekülg 33 / 38

Rahvuslaste Tallinna Klubi

Nav view search

Navigation

Otsi